Content uploaded by Simone Eelmaa
Author content
All content in this area was uploaded by Simone Eelmaa on Oct 23, 2022
Content may be subject to copyright.
JUHENDMATERJAL
seksuaalse väärkohtlemise
eetilisemaks kajastamiseks meedias
Oktoober 2022
Autorid:
Simone Eelmaa, Tartu Ülikool
Kadri Kallip, Tallinna Ülikool
Annika Tamme, Tartu Ülikool
Käesolev juhendmaterjal on koostatud
projekti MSVUH21411 “Laste seksuaalse
väärkohtlemise kajastamine meedias:
soovitused seksuaalse väärkohtlemise
ohvrite kompetentseks toetamiseks
Läänemere regiooni meedias” toel. Projekti
rahastas Läänemeremaade Nõukogu
(Council of the Baltic Sea States). Materjalis
väljendatud seisukohad on autorite omad
ja ei pruugi kajastada Läänemeremaade
Nõukogu seisukohti.
Käesolev juhendmaterjal on koostatud tuginedes projekti MSVUH21411 raames
kogutud andmetele (meediamaastiku ja teemakohaste artiklite analüüs), spetsialistidega
läbiviidud intervjuudele, teaduskirjandusele ning seksuaalse väärkohtlemise
ohvrite tagasisidele. Materjali koostamisel on lähtutud ka Eesti ajakirjanduseetika
koodeksi, Eesti Pressifotograade Liidu (EPFL) fotograade eetikakoodeksi, Eesti
Meediaettevõtete Liidu (EML) online kommentaaride hea tava leppe ja UNICEF-i
Guidelines for journalists reporting on children põhimõtetega.
Materjal on välja töötatud eesmärgiga aidata eetiliselt kajastada seksuaalse
väärkohtlemise juhtumeid ja teemavaldkonda. Antud materjaliga ei püüta dikteerida
või piirata meediakajastusi. Pigem on eesmärk juhtida tähelepanu sellele, millised
praktikad trivialiseerivad juhtunut või kahjustavad ohvreid ja üldsust laiemalt ning
meedia hariduslikule ja ennetuslikule rollile seksuaalse väärkohtlemise vastases
võitluses.
Juhendmaterjalis on läbivalt viidatud lugejatele, sest andmete analüüsis kasutati
eelkõige meedias avaldatud uudisartikleid. Sellegipoolest soovitame käesolevast
materjalist lähtuda ka siis, kui seksuaalse väärkohtlemise teemat käsitletakse muudes
meediumites (nt podcastid, raadiosaated, blogid, videoformaadis uudised jms).
Tagasiside või küsimused seoses materjaliga palume edastada koloriit@ut.ee.
Autorid soovivad tänada kõiki, kes materjali valmimisele kaasa aitasid, sh Indrek
Ojamets, Kiur Kaasik, Maria Murumaa-Mengel, Rain Kooli, Rita Holm, Signe Ivask ja
Veronika Madalvee. Eriline tänu SV tugigrupile tagasisidestamise eest.
10 põhimõtet eetiliseks kajastuseks
Pane lugu laiemasse konteksti
Eetiline kajastus eeldab, et seksuaalsest väärkohtlemisest ei räägita pelgalt harvade üksikjuhtumite kontekstis,
vaid lood (üksikjuhtumitest) pannakse ka laiemasse konteksti näidates, et kajastatud üksikjuhtumid on osa
tunduvalt laiemast probleemist.
Küsi ekspertide arvamust
Seksuaalse väärkohtlemise probleemistiku paremaks mõistmiseks tasub kaasata ka valdkonna ekspertide
hääled. Ekspertide vaade on eriti oluline kui ohvri perspektiiv on esindamata. Lisaks võib see kaasa aidata
nii üksikjuhtumiga seotud asjaolude kui ka laiemalt kogu probleemistiku paremale mõistmisele ning võimalike
lahenduste leidmisele.
Mõtle läbi, kuidas lugu visualiseerida
Visuaalne materjal on väga oluline. Ohvrite objektitseerimine ja seksualiseerimine on nende inimväärikust
alandav ning kujundab negatiivselt ka ühiskonna arusaama väärkohtlemisest. Visuaalne materjal peaks
vältima ohvrite traumeerimist, häbistamist, süüdistamist ja püüdma parema esindatuse poole.
Lisa alati info abi saamise võimaluste kohta
Sinu lugu võib mõjutada inimesi, kes on kogenud või kogevad samasugust vägivalda nagu see, mida kajastad.
Info pakkumine abi võimaluste kohta julgustab inimesi abi otsima. Seega, isegi kui ülejäänud artikkel (või osa
sellest) on maksumüüri taga, peab info selle kohta, kuhu abivajaduse korral pöörduda, olema alati tasuta
kättesaadav kõigile.
Tea, milline on sinu roll ja vastutusala
Vastutustundlik ja eetiline kajastus omab suurt potentsiaali seksuaalse väärkohtlemise ohvrite aitamisel,
ennetus- ja teavitustöös ning ühiskondliku diskursuse kujundamisel. Seega on oluline mõista, milline on sinu
roll ja vastutusala. Lisaks on oluline ka enda eest hoolt kanda.
Ole lugupidav
Ei tohi unustada, et need on reaalsed inimesed ja reaalsed elud, mida uudislood mõjutavad. Vältida tuleks
ohvrite süüdistamist, stigmatiseerimist ja taasohvristamist. Ohvrite intervjueerimisel tuleb keskmesse seada
nende heaolu ning õiguste kaitse. Lugu tuleb pidada ka (potentsiaalse) toimepanija õigustest (nt süütuse
presumptsioon).
Väldi stereotüüpide ja müütide taastootmist
Stereotüüpide ja müütide taastootmine võib olla kahjulik, sest annab edasi vale kuvandi seksuaalsest
väärkohtlemisest, ohvritest ja toimepanijatest ning toimib toimepanijat õigustavana ja ohvrit süüdistavana.
Kasuta korrektseid termineid
Oluline on teada, millisest teost või kuriteost räägitakse. Kahetsusväärselt sageli leiab lugusid, kus
kasutatakse kas valesid termineid (nt vägistamist nimetatakse ahistamiseks) või täiesti sobimatuid
väljendeid (nt väärkohtlemist nimetatakse seksiafääriks).
Mõtle, kuidas esitled ohvrit
Ohvrid on üldjuhul meedias esindatud läbi stereotüüpsete kuvandite ning nende enda perspektiiv puudub
enamikest meedias kajastatud lugudest. Vältida tuleb ohvrite süüdistamist ja stereotüpiseerimist. Edastada
tuleks sõnumeid, mis julgustavad abi otsima.
Mõtle, kuidas esitled toimepanijat
Võrreldes ohvri perspektiiviga on toimepanija uudislugudes sageli ‘üleesindatud’. Oluline on leida parem
tasakaal erinevate osapoolte esindatuse tagamiseks meedias, samal ajal järgides ka süütuse presumptsiooni
põhimõtet.
Vastutustundlik ajakirjandus saab aidata kaasa laste seksuaalse väärkohtlemise ja
ärakasutamise vastu võitlemisele, tõsta inimeste teadlikkust teema osas, murda
levinud müüte ja selgitada lugejatele, kuidas nemad saavad kaasa aidata probleemi
lahendamisele ja julgustada ohvreid abi otsima. Ja loomulikult ka vastupidi – hooletu
või ebaeetiline kajastus võib olukorda halvendada, taastoota kahjulikke müüte ja
stereotüüpe, süvendada ohvrite stressi, neid stigmatiseerida ja seada nad isegi ohtu.
Niivõrd raskete kuritegude ja traumaatiliste kogemuste puhul on määrava tähtsusega see, kuidas
ka ühiskond laiemalt seksuaalvägivalda mõistab ja mõtestab, sh see, kuidas inimesed juhtunule
reageerivad ning kuidas juhtunust avalikes diskussioonides räägitakse.1 Varasemates uuringutes on
leitud, et meediakajastused on peamine allikas, mille kaudu inimesed seksuaalse väärkohtlemise
kohta infot saavad.2 2020. aastal Eestis läbi viidud uuringust selgus, et noorte hinnangul räägitakse
seksuaalse väärkohtlemise teemadest nendega liiga vähe.3 Seega saavad ajakirjanikud ühiskonda
(sh noori) sel teemal harida ning avalikku arvamust kujundada. Samas on uuringutes veel leitud,
et toetavad ja julgustavad reaktsioonid toetavad abi otsimist ning politseisse teatamist.4 Lood
seksuaalsest väärkohtlemisest võivad julgustada sarnases olukorras olevaid inimesi abi otsima.
Üldsuse kalduvus ohvrit süüdistada on siinkohal oluline murekoht. Väheste muude kuritegudega
seoses seisab ohver silmitsi selliste negatiivsete hoiakutega kui seksuaalvägivalla puhul. Keeruliste
teemade kajastamine nõuab erilist hoolt. Oluline on meeles pidada, et avaldades uudiseid
seksuaalsest väärkohtlemisest, jagad sa lugu kellegi traumast. Kajastuse eesmärk ei tohi olla
eelkõige sensatsioon või šokeerimine. Kajastamisel on oluline tasakaalustada ohvri õiguseid (nt
privaatsusele) ja avalikku huvi. Ajakirjanikud peavad otsustama, millal on üksikasju vaja üldsuse
huvides avalikustada või millal need rohkem kahjustavad ohvrit kui teenivad avalikku huvi.
1 Weatherred, J. L. (2015). Child sexual abuse and the media: A literature review. Journal of child sexual abuse, 24(1), 16-34.
2 Babatsikos, G. (2010). Parents’ knowledge, attitudes and practices about preventing child sexual abuse: a literature review. Child Abuse Review:
Journal of the British Association for the Study and Prevention of Child Abuse and Neglect, 19(2), 107-129.; Mejia, P., Cheyne, A., & Dorfman, L.
(2012). News coverage of child sexual abuse and prevention, 2007–2009. Journal of child sexual abuse, 21(4), 470-487.
3 Hillep, P., & Pärnamets, R. (2020). Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuring.
4 Eelmaa, S., & Murumaa-Mengel, M. (2022). Who is worthy of help? Constructing the stereotype of the “ideal victim” of child sexual abuse. In
Child Sexual Abuse and the Media (pp. 261-278). Nomos Verlagsgesellscha mbH & Co. KG.; Reitsema, A. M., & Grietens, H. (2016). Is anybody
listening? e literature on the dialogical process of child sexual abuse disclosure reviewed. Trauma, Violence, & Abuse, 17(3), 330-340.
Miks see teema on oluline?
1
Seksuaalse väärkohtlemisena käsitletakse tervikuna nii seksuaalset ahistamist kui ka
seksuaalvägivalda. Seksuaalne ahistamine leiab aset siis, kui esineb mis tahes soovimatu ja
ebameeldiv seksuaalse iseloomuga tegevus, mille eesmärk või tagajärg on inimese väärikuse
alandamine. Peamiselt liigitatakse seksuaalset ahistamist mitteverbaalseks (nt kohatud ja
hirmutavad pilgud või irvitused; seksuaalse sisuga piltide, fotode või kingituste näitamine või
saatmine; vastu tahtmist pornograalist materjali vaatama sundimine), verbaalseks (seksuaalse
alatooniga solvavad märkused või naljad, kohatud ettepanekud kohtinguteks, pealetükkivad ja
solvavad küsimused eraelu või välimuse kohta) ja füüsiliseks (nt soovimatud puudutused).5
Seksuaalvägivald tähendab kontaktseid ja mittekontaktseid seksuaalse iseloomuga tegusid, milles
isik ei ole enam seksuaalse sisuga materjali või tegevuse (passiivne) saaja või pealtvaataja, vaid
kaasatud kui osaleja6 ning mis ei põhine vastastikusel kokkuleppel. Sealjuures on seksuaalvägivalla
puhul tegu vägivallaga, mis on valdavalt varjatud ning alaraporteeritud. Hinnanguliselt jõuab vaid
üks kümnest intsidendist politseisse.7
5 Soo, K., Lukk, M., Ainsaar, M., Beilmann, M., Tamm, G., Espenberg, K., Murakas, R., Arak, T., Aksen, M., Vahaste-Pruul, S., Kutsar, D. (2015).
Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuring. Tartu: Tartu Ülikool.
6 Hillep, P., & Pärnamets, R. (2020). Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuring.
7 Kogan, S. M. (2004). Disclosing unwanted sexual experiences: Results from a national sample of adolescent women. Child abuse & neglect, 28(2),
147-165.
Põhjuseid, miks lapsed juhtunust ei räägi (kas vanematele või politseile) on mitmeid. Nooremad
lapsed ei pruugi teada ega aru saada, millega tegu on. Samuti võidakse karta, et teda ei usuta või
süüdistatakse juhtunus. Toimepanija on võinud last ähvardada (nt ‘kui sa kellelegi räägid, siis ma..’)
või muul viisil hirmutada (nt ‘keegi nagunii ei usu sind.’). Lapsed kardavad sageli, et nad saavad
karistada, satuvad pahandustesse, valmistavad pettumuse oma lähedastele või kurvastavad neid. Ka
häbitunne võib olla takistuseks. Mõnikord vanemad ise keelavad või takistavad lapsel abi otsimast.
Samuti on alaraporteerimise põhjuseks see, et ohvrid ei tea, et nendega juhtunu on kuritegu.8
Siiski viitab olemasolev statistika sellele, et paljud inimesed üle kogu maailma puutuvad
seksuaalvägivallaga elu jooksul ühel või teisel moel kokku.9 Kuigi riigiti esinevad mõningad erinevused,
siis rahvusvahelised uuringud on näidanud, et ligikaudu iga viies naine ja iga kaheteistkümnes mees
on kogenud oma elus seksuaalvägivalda.10
Eesti uuringutes on leitud, et umbes 30% Eesti lastest ja noortest on seksuaalse väärkohtlemise tõttu
kannatama pidanud ning umbes 10% on isiklikult kogenud seksuaalvägivalda.11 Sealjuures on Eestis
valdav osa raporteeritud seksuaalkuritegude ohvritest alaealised – 2021. aastal olid 88% ohvritest
alaealised ja kannatanu keskmine vanus oli 11 aastat.12 Ka on seksuaalvägivalla toimepanija ohvrile
enamasti tuttav inimene, mitte võõras, nagu sageli arvatakse. Vaid 10% registreeritud kontaktsete
seksuaalkuritegude puhul on toimepanija olnud lapse või noore jaoks täiesti võõras inimene.
Rõhutamist väärib asjaolu, et viimastel aastatel on tõusnud Eestis alaealiste vastu toimepandud
seksuaalkuritegude politseisse teatamise arv.
Seksuaalne väärkohtlemine on trauma, mis mõjutab olulisel määral ohvrite füüsilist, vaimset ja
sotsiaalset seisundit. Seksuaalset väärkohtlemist kogenud isikutel tekivad sageli vaimse tervise
häired (nt posttraumaatiline stressihäire, depressioon, suitsidaalsus, ärevushäired), sõltuvus-
ja terviseprobleemid, millest tervenemine ning taastumine on keeruline ja enamasti pikaajaline
protsess.13
8 Hershkowitz, I., Lanes, O., & Lamb, M. E. (2007). Exploring the disclosure of child sexual abuse with alleged victims and their parents. Child abuse
& neglect, 31(2), 111-123.; Stoltenborgh, M., van IJzendoorn, M. H., Euser, E. M., & Bakermans-Kranenburg, M. J. (2011). A global perspective on
child sexual abuse: Meta-analysis of prevalence around the world. Child Maltreatment, 16(2), 79–101.
9 Kloppen, K., Haugland, S., Svedin, C. G., Mæhle, M., & Breivik, K. (2016). Prevalence of child sexual abuse in the Nordic countries: A literature
review. Journal of child sexual abuse, 25(1), 37-55.
10 Stoltenborgh, M., van IJzendoorn, M. H., Euser, E. M., & Bakermans-Kranenburg, M. J. (2011). A global perspective on child sexual abuse:
Meta-analysis of prevalence around the world. Child Maltreatment, 16(2), 79–101.
11 Soo, K., Lukk, M., Ainsaar, M., Beilmann, M., Tamm, G., Espenberg, K., Murakas, R., Arak, T., Aksen, M., Vahaste-Pruul, S., Kutsar, D. (2016).
Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuring. Tartu: Tartu Ülikool.
12 Vt lähemalt Justiitsministeeriumi Kriminaalpoliitika sarjast Kuritegevus Eestis https://www.kriminaalpoliitika.ee/et/statistika-ja-uuringud/ku-
ritegevus-eestis
13 Tyler, K. A. (2002). Social and emotional outcomes of childhood sexual abuse: A review of recent research. Aggression and Violent Behavior,
7(6), 567-589.
Mis on seksuaalne väärkohtlemine?
2
Kahjulike müütide all peame silmas seksuaalvägivallaga14 seotud müüte ehk eelarvamusi,
vääruskumusi või stereotüüpe sellest, milline tüüpiline seksuaalvägivalla juhtum on (või ‘olema
peaks’, et seda käsitletakse kui seksuaalvägivalda). Näiteks üheks levinud müüdiks on, et
seksuaalkuriteod pannakse toime äärmiselt vägivaldselt ja et ohvritel tekib palju füüsilisi (nähtavaid)
vigastusi. Tegelikult ei jää seksuaalvägivallast alati nähtavaid ‘jälgi’, kuid kui inimesed usuvad, et
seksuaalvägivald ‘näeb välja’ just selline, siis näiteks ohvreid, kellel ei ole palju füüsilisi vigastusi,
ei usuta ning nendega juhtunut ei peeta ‘niivõrd tõsiseks.’ Seega levinud stereotüüpide ja müütide
taastootmine on kahjulik, sest see annab edasi vale kuvandi seksuaalsest väärkohtlemisest, ohvritest
ja toimepanijatest ning toimib üldjuhul toimepanijat õigustavana ja ohvrit süüdistavana.
Meedias toimub müütide taastootmine üldiselt kahel viisil. Esmalt selliselt, et üldiselt kajastatakse
just teatud laadi üksikjuhtumeid (nt kõige raskemaid või selliseid, milliste puhul toimepanija on tuntud
isik), mis omakorda kogumis ei anna lugejatele tegelikku ülevaadet või arusaama konkreetsest
nähtusest. Seetõttu on ka arusaadav, miks osadele inimestele võib tunduda, et tegu on harvaesineva
probleemiga, mis avalikkuse tähelepanu ehk nii väga ei vajagi. Lisaks kujundab see ka üldsuse
arusaama sellest, mida väärkohtlemine endast kujutab. Näiteks käesoleval hetkel on veebis
toimuvale seksuaalsele väärkohtlemisele/ärakasutamisele meedias märksa vähem tähelepanu
osutatud ja seega oluline osa inimestest ehk ei teagi, et toimepanijad saavad kuritegusid toime
panna ilma ohvriga reaalselt kohtumata. Probleemi aitaks lahendada juhtumite mitmekülgsem ja
läbimõeldum kajastus ning loo laiemasse konteksti asetamine.
Teisalt toimib see ka selliselt, et konkreetsete artiklite raames taastoodetakse levinud stereotüüpe
ja müüte. Näiteks esitletakse naissoost toimepanijaid viisil, nagu tegu polekski väärkohtlemisega,
vaid nagu ohvritel oleks hoopis ‘vedanud.’ Selliseid lugusid raamistatakse tihti hoopis kui
seksuaalsuhteid, mida tegelikult aga teha ei tohiks. Ei oma tähtsust, kas toimepanija on mees või
naine – väärkohtlemine on väärkohtlemine ja tagajärjed ohvrile ei ole kergemad, sest toimepanija
on naissoost. Sarnaselt raamistatakse ka seksuaalse ekspluateerimise juhtumeid (inimkaubandus,
prostitutsioonile sundimine).
14 Käesolevalt kõneleme eelkõige seksuaalvägivallast, sest levinud müüdid on valdavalt samad nii seksuaalvägivalla puhul üldiselt kui ka seksuaalse
väärkohtlemise puhul.
Ohvriga seotud müütidest võib artiklites sageli näha viiteid sellele justkui ohvriks langemine oleks
kuidagi ohvri kontrolli all, st nagu ohver oleks kuidagi oma välimuse, riietuse, käitumise või muude
valikutega vägistamise ‘esile kutsunud’. Vägistamist põhjustavad ikkagi vägistajad ja nendest
teemadest rääkides ei tohiks jätta muljet, et ohver on (ka) vastutav tema vastu toimepandud kuriteos.
Ohvrid ongi üldjuhul meedias esindatud läbi stereotüüpsete kuvandite ning nende enda perspektiiv
puudub enamikest meedias kajastatud lugudest. Üksikasjad ohvri eraelu, harjumuste, käitumise
(sh seksuaalkäitumise), füüsilise välimuse või riietuse kohta üldjuhul ei aita kaasa avalikkuse huvi
või turvatunde tagamisele ja viivad tavaliselt ohvri süüdistamiseni. Seega tasub selliste detailide
avalikustamise puhul kindlasti mõelda, kas ja kuidas see info teenib avalikku huvi.
Siinkohal on suureks abiks loo laiemasse konteksti panemine (nt lisada statistikat, avada nähtuse
tavapärast dünaamikat, viidata teadusandmetele, küsida eksperdi arvamust jne). Lisaks on oluline,
et fookuses ei oleks mitte ohvri käitumine ja valikud, vaid eelkõige toimepanija. Arusaadavalt võib
ka ohvri käitumises ja valikutes olla uudisväärtust ning see võib teenida avalikku huvi, kuid see
ongi oluline koht, mida kaaluda tuleb. Üheks heaks stiililiseks näiteks on EP artikli ‘Ihaste ratsakooli
eksjuhi pedoilsetest kalduvustest räägiti juba ammu. Kahjuks mitte politseile’ lähenemine, millises
on uudisloo lõppu lisatud ringkonnaprokuröri Raul Heido selgitused seksuaalse väärkohtlemise
dünaamika, ennetuse ja vastutuse osas. Antud osa omab olulist praktilist väärtust, sest aitab
lugejal paremini näha konkreetse juhtumi asjaolusid laiemas kontekstis ning lapsi ümbritsevate
täiskasvanute rolli laste kaitsmisel.
Lisaks tuvastasime ühe levinud mustri Eesti meediamaastikul, millise raames ka kõige sagedamini
kahjulikke stereotüüpe ja müüte taastoodetakse. Nimelt teiste olemasolevate lugude (nimetame
neid originaalartikliteks siinkohal) jagamisel ja refereerimisel (niisamuti välismeedias avaldatud
artiklite tõlkimisel) kasutatakse tavaliselt täpselt sama tooni, keelekasutust ja termineid nagu
originaalartiklis. Mõnikord isegi ei muudeta midagi, vaid kopeeritaksegi osa originaalartiklist ja
lisatakse viide stiilis ‘artikli täisteksti loe siit’. Seega kui originaalartiklis on kasutusel valed või täiesti
sobimatud terminid või artikli tonaalsus on nt ohvreid süüdistav, siis artikli refereerimisel neid vigu
kahjuks alati ei parandata. Näiteks artikli seksuaalsest ekspluateerimisest, millises ohvreid nimetati
‘noorprostituutideks’ ning millele oli lisatud pilt lühikese seelikuga tüdrukust, refereerimisel teistes
väljaannetes kasutati sarnast keelekasutust ning sarnase temaatikaga pilte. Hea tava artiklite
refereerimisel on ise veenduda, et kasutatud terminid on korrektsed ja et kasutatud visuaalne
materjal on sobiv ja eetiline.
3 Müüdid ja stereotüübid
See, kuidas sa lugu raamistad on samuti oluline. Levinud probleemkoht seksuaalse väärkohtlemise
uudislugudes on üksikjuhtumi tüüpi (episoodiline) kajastus. Episoodiline kajastus keskendub
pelgalt konkreetsele üksikjuhtumile ning sageli kajastatakse meedias just kõige raskemaid juhtumeid
või selliseid, milliste toimepanija on avalikkusele tuntud. Episoodilise kajastuse kitsaskohaks on
see, et lugejale jääb mulje nagu tegu olekski harvade üksikjuhtumitega ning kõrvale jäävad olulised
küsimused ennetusest, kuritegude paremast avastamisest jms-t. Lisaks taastoodab episoodiline
kajastus levinud müüte ja stereotüüpe. Kui meedias esindatud lood kuvandavad toimepanijaid
enamasti kui ‘paadunud ja vägivaldseid pedoile’ võibki lugejal tekkida arusaam nagu toimepanijad
oleksid kuidagi äratuntavad või vähemalt sellised, et neid enda laste ligidusse ei lasta. Samas valdav
osa laste vastu toime pandud seksuaalkuritegudest on toime pandud lapsele lähedaste isikute
poolt, keda laps usaldab ning tihtilugu ei kasutata füüsilist vägivalda üldse. Ka sellised lood on
olulised, sest tõstavad üldsuse teadlikkust ning loodetavasti aitavad seeläbi kaasa väärkohtlemise
ennetamisele ja avastamisele.
Temaatiline kajastus tähendab, et seksuaalsest väärkohtlemisest ei räägita pelgalt harvade
üksikjuhtumite kontekstis, vaid need lood (üksikjuhtumitest) pannakse ka laiemasse konteksti
näidates, et konkreetselt kajastatud üksikjuhtum on osa tunduvalt laiemast probleemist. Näiteks
selgitatakse ka seda, kui palju üldse selliseid kuritegusid toime pannakse, selgitatakse nende
kuritegude dünaamikat, keskendutakse seotud asutuste võimalikule vastutusele, ennetusele jms-
le. Lugu lugedes peaks lisaks üksikjuhtumi kohta info saamisele tekkima lugejal ka arusaam või
teadmine sellest, et kuidas see üksikjuhtum on seotud laiemalt teemavaldkonna ning laste heaolu
ja turvalisusega. Lugude laiemasse konteksti panemine aitab alustada laiemaid arutelusid sellest,
kuidas lapsi paremini kaitsta.
Meie uuringus selgus, et ohvrite ‘hääled’ on seksuaalse väärkohtlemise meediakajastustest sageli
puudu. Ohvri perspektiiv ei tähenda vaid konkreetselt juhtunuga seotud asjaolusid, vaid ka ohvri
arvamust, vastulauset, juhtunu mõju, tagajärgi jms. Avaldades lugu, mille ohver on ise kirjutanud,
tuleks see avaldada (sisuliselt) muutmata kujul. See tähendab, et keeletoimetus ja soovituste
andmine on küll täiesti teretulnud, kuid ohvri kogemuste pehmendamine, ümbersõnastamine (või
isegi -deneerimine), narratiivi või tonaalsuse muutmine, ei ole. Loomulikult alati ei ole võimalik või
eetiline konkreetse juhtumi puhul ohvri perspektiivi kajastada. Samas on võimalik seda tasakaalu ka
teisiti saavutada. Näiteks panna lugu laiemasse konteksti, lisada eksperdi arvamus vms.
4
Temaatiline raamistus
Seega kui meedias kajastatakse seksuaalse väärkohtlemise juhtumeid, siis need on tugevalt
keskendunud toimepanijale, mitte ainult sellele, mida talle süüks arvatakse, vaid ka tema väljaütlemisi,
seisukohti, pereelu, saavutusi, teiste inimeste arvamusi, tema kaitsja seisukohti jms. Samas loo teine
pool jääb sageli rääkimata. See võib aga heidutada väärkohtlemist kogenud inimesi abi otsimast.
Nii on ka lugejal väga raske näha ohvrit konkreetse loo taga. Hea tava oleks lugu tasakaalustada
selliselt, et ka ohvri perspektiiv oleks mingil viisil kajastatud. Tasakaalustamist ei ole vaja rakendada
lakooniliste, faktipõhiste artiklite puhul, millistes teatatakse vaid kellelegi kahtlustuse/süüdistuse
esitamisest, süüdimõistmisest või vabanemisest. Siiski tuleb ka sellistele lühiartiklitele lisada info
abi saamise võimaluste kohta ning vältida sobimatut keelekasutust. Ära unusta, et kui lugu sisaldab
kirjeldusi, mis võivad olla häirivad, tuleks loo algusesse lisada ka sellekohane hoiatus (nt ‘artikkel
sisaldab kirjeldusi, mis võivad olla häirivad’).
Kõige selle juures ei tohi unustada, et alati tuleb kinni pidada süütuse presumptsioonist. See
tähendab, et isikut ei tohi käsitleda kurjategijana enne sellekohast kohtuotsust. Seega tuleb artikli
kirjutamisel hoolikalt jälgida nii artikli üldist tooni kui ka konkreetseid termineid, mida kasutatakse.
Kuigi käesolevas materjalis kasutame üldterminit toimepanija, sest räägime nähtusest üldiselt,
tuleks lugu avaldades kasutada termineid, mida kriminaal- ja kohtumenetluses kasutatakse. Niisiis
on kahtlustuse saanud isikule korrektne viidata kui kahtlustatavale, ametliku süüdistuse saanud
isikule kui süüdistatavale ning alles (jõustunud) süüdimõistva kohtuotsuse saanud isikule kui
toimepanijale (või süüdimõistetule või kurjategijale). Terminit toimepanija (ja selle alternatiive) võib
enne süüdimõistva kohtuotsuse saamist kasutada, kui räägitakse nähtusest üldiselt või näiteks
juhtumist, mille puhul toimepanija ei ole tuvastatud (nt ‘toimepanija pääses põgenema ning politsei
palub kõigil, kes videol oleva isiku ära tunnevad…’). Süütuse presumptsiooni ei tohi suhtuda
kergekäeliselt, tegu on põhiseadusliku õigusega ja ühe õigusriigi alustaladega. Niisiis on oluline
ühelt poolt tagada seksuaalse väärkohtlemise uudistes parem tasakaal ja esindatus, kuid mitte
mingil juhul ei tohi tekkida olukord, kus näiteks poolelioleva kriminaalmenetluse vältel inimest
ajakirjanduses süüdlasena käsitletakse.
Näiteks Ihaste ratsatreeneri juhtumi puhul saadeti kohtule toetuskiri (kus oli süüdistatava kohta ainult
head kirjutatud), millele kirjutas alla 63 inimest, sh endised õpilased, praeguste õpilaste vanemad,
töökaaslased, peretuttavad jne. Ja sellest kirjutati ka meedias. Selliste asjaolude puhul tasub alati
mõelda, et millise sõnumi saadab see kannatanutele ja üldsusele ning kuidas see on esitletud.
Sarnane lugu oli meedias ka ühest näitlejast, keda seksuaalses väärkohtlemises süüdistati (ja
hiljem ka süüdi mõisteti). Et on inimesi, kes usuvad, et näitleja ei ole neid kuritegusid toime pannud
ja seetõttu (et näitlejale toetust avaldada) lõid need inimesed Facebooki grupi (millega on liitunud on
üle 300 inimese) – ja see oli veel eraldi uudislugu.* Kuidas peaks veel käimasoleva kohtumenetluse
ajal tundma end ohver lugedes uudistest selliseid seisukohti? Sest kuskil ei kirjutata, et 300 inimest
teda usuvad. Õigustatult tekib küsimus, et millist eesmärki selline artikkel täidab?
Osadel juhtudel on lugudes avaldatud ka toimepanija kaitsja (st advokaadi või juristi) seisukohti.
On olnud avaldusi, nagu nt ‘tal puudub pedoili proil’ või ‘ta on avaliku elu tegelane, tundmatu
inimesega sellist asja iial ei juhtuks.’ Hullematel juhtudel on aga avaldatud otseselt ohvriga seotud
seisukohti.
* nt Kroonika artikkel rubriigis ‘staarid’ pealkirjaga ‘Fännid on Venno Loosaare kaitseks välja astunud: sotsiaalmeedias kogub populaarsust näitleja
toetuseks loodud leht’. Artiklile oli lisatud veel kuvatõmmis mainitud Facebooki grupist, kus küsiti, et kuidas on võimalik hävitada Eesti tuntud ja
armastatud inimese (ja tema pere) elu.
Kui ohvrite ‘hääl’ on meedias harva esindatud, siis toimepanijad seevastu on ‘üleesindatud’. See
aga tekitab olukorra, kus avalikkus saab pigem ühekülgse ja ainult toimepanijale keskendunud
vaate, kuid ohvri aspekt jääb justkui kõrvale. Toimepanija nn üleesindatus esineb eelkõige nende
toimepanijate puhul, kes on avalikkusele varasemast tuntud, kogukonnas austatud inimesed jne.
Tavapäraseks on selliste juhtumite puhul kajastada nii menetluse käiguga seotud asjaolusid,
toimepanija seisukohta (üldiselt siis süü eitamine ja/või erinevad õigustused) ja tema eluga seotud
detaile (üldjuhul saavutused, staatus, hariduse ja tööga seotud asjaolud, roll ja staatus kogukonnas
ning pereeluga seotud detailid). Samas ei piirdu valdav osa nendest juhtumitest pelgalt sellega, vaid
kajastatakse ka nt lähedaste sõprade, pereliikmete, kolleegide avaldusi.
Lugu kirjutades on oluline selgeks teha, millisest teost või kuriteost räägitakse. Kahetsusväärselt
sageli võib leida lugusid, millistes kasutatakse kas valesid termineid (nt vägistamist on ekslikult
nimetatud ahistamiseks) või täiesti sobimatuid väljendeid (nt seksuaalvägivallast räägitakse
terminitega seks, seksuaalsuhe, seksiafäär jne). Õigete terminite kasutamiseks on hea teada, mida
mingi termin tähendab (nt mis on vägistamine, seksuaalne väärkohtlemine, ahistamine jne). Hea
näide on termini ‘pedoil’ kasutamine meedias. Näiteks ei ole korrektne väita, et keegi mõistetakse
süüdi pedoilias või kedagi kahtlustatakse pedoilias, kuigi seda on läbi aastate üpris sageli artiklites
väidetud. Pedoilia on psüühiline häire, mida diagnoosib arst (üldiselt psühhiaater) ja pelgalt selle
diagnoosi olemasolu või diagnoosi võimalikuks pidamine ei ole karistatav. Seega ei mõisteta
inimest süüdi mitte pedoilias, vaid ikka seksuaalkuritegudes ja täpselt nii tuleks ka öelda. Kõige
parem on ehk lähtuda terminitest, mida kasutatakse meie õigussüsteemis, st viidata konkreetsele
kuriteokoosseisule (nt lapseealise seksuaalne ahvatlemine, vägistamine jne). Kui ei ole kindel,
milline termin on korrektne ja sobiv konkreetse teo puhul, siis võib lähtuda ka üldterminitest nagu nt
seksuaalne väärkohtlemine või seksuaalvägivald, mis katavad mitmeid erinevaid väärkohtlemise/
vägivalla liike ja kuritegusid.
Täiesti sobimatud on väljendid, millised taandavad väärkohtlemise konsensuslikuks suhteks,
vähendavad teo osatähtsust muul viisil ning süüdistavad või naeruvääristavad ohvrit. Kui tegu
on kuriteoga, peab keelekasutus ka seda edasi andma, mitte jätma mulje nagu ohver ei olegi
tegelikult ohver ja tema vastu toime pandud seksuaalkuritegu ei olegi kuritegu, vaid midagi ‘vähem
tähtsamat’. Seksuaalkontakt lapsega on väärkohtlemine/kuritegu ja lastevastaste kuritegude
kontekstis ei ole kohane rääkida seksuaalsuhetest vms-st. Seega on väljendid nagu ‘alaealised
naised’, ‘lapsprostituut’, ‘teismeline prostituut’, ‘koolitüdruku patuelu’, ‘seksis oma isaga’, ‘voodielu’
jne täiesti sobimatud. Need väljendid kujutavad vägivalda mitte kuriteo, vaid moraaliküsimusena ja
jätavad mulje nagu lapsed ei ole ohvrid, vaid aktiivsed osalised nende vastu toime pandud kuriteos.
Selline keelekasutus paneb vägivalla või selle vältimise eest vastutuse lapsele ja toimib samal ajal
ka toimepanijat õigustavalt.
Keelekasutus ja terminid
5
Lisaks terminitele on oluline jälgida ka üldist keelekasutust ja tooni. Vältida tasub keelekasutust,
mis on ohvreid alandav, süüdistav või stigmatiseeriv. Siinkohal tasub ka mõelda, milline mulje
lugejatele jääda võiks. Toimepanija tegude kirjeldamisel tuleks kasutada isikulist tegumoodi tuues
välja tegevussubjekt (nt ‘mees sundis ohvrit…’), mitte umbisikulist (nt ‘ohvrit rünnati’). See aitab
tähelepanu vastutuse osas hoida toimepanijal. Sageli võib aga artiklitest leida kirjeldusi, kus
juhtunu kirjeldamisel tegevussubjekti ei nimetata. Selline lähenemine kirjeldab pigem seda, mis
ohvriga juhtus (justkui vägivald lihtsalt juhtuks ohvriga), kuigi tegelikult tuleks kirjeldada seda, mida
toimepanija tegi. Toimepanija tsiteerimisel tuleb kindlasti jälgida, et tema väljaütlemiste kajastamine
ei ohustaks ohvrit (sh privaatsust). Näiteks Venno Loosaare juhtumis kajastati mitmetes väljaannetes
järgmist tsitaati15: ‘Tegemist on tüdrukuga, kes aastatel 2014 kuni 2018 koos meie lastega kodus ja
koduhoovis sageli mängis.’ Konkreetne välja ütlemine on hea näide sellisest nö ‘piiripealsest’ infost,
tänu millele võib asjassepuutumatutel isikutel olla kergem ohvri isik teada saada. Selliste detailide
puhul tuleb kaaluda, kas see info võib kuidagi ohvrit kahjustada või ohustada ning kas see teenib
avalikku huvi. Eriti oluline on see tuntud toimepanijate puhul, sest ka toimepanija fännid võivad
püüda ohvrit taga kiusata, alandada, hirmutada vms.
Seksuaalvägivalla kajastamisel on oluline kasutada keelekasutust, mis väldib ohvri süüdistamist.
Ka on oluline kasutada täpseid ja korrektseid termineid ning vältida eufemisme (mis üldjuhul
trivialiseerivad juhtunut). Käesolev tabel annab ülevaate levinud probleemkohtadest, kuid tegu ei
ole ammendava loeteluga, pigem sellisega, mis näitab üldist suunda. Eesmärk on eelkõige levinud
probleemkohti vältida, kuid see ei tähenda, et tuleb kasutada vaid keskmises tulbas olevaid termineid.
Näiteks kuriteo ohvrile võib viidata ka isikutunnuste alusel (nt ‘12-aastane tüdruk’ või ‘õpilane’), või
toimepanijale (nt kasutades tema isikunime), kuid see jääb käesoleva materjali ulatusest välja.
Nagu öeldud, alloleva tabeli eesmärk on esile tuua just levinud probleemkohad, et neid vältida.
15 Esialgne tsitaat on pärit V. Loosaare intervjuust saates ‘Õhtu’, kuid seda jagati ka mitmetest artiklites.
Mida mitte kasutada Mida kasutada Miks
seksiskandaal, seks, seksuaalsuhe,
seksuaalvahekord, afäär, seks alaeal-
isega, seksis (nt) 13-aastasega, pa-
tuelu jms (kui on kasutatud rääkides
väärkohtlemisest/vägivallast)
seksuaalvägivald, seksuaalne
väärkohtlemine, seksuaalkuritegu,
vägistamine vms
‘Seksiskandaal’ (jms) vähendab teo tõsidust
ja muudab selle sensatsiooniliseks, ning
hajutab piiri tavalise, konsensusliku suhte
ja vägivalla/kuriteo vahel. Lisaks mõjub
see ohvrit süüdistavana ja toimepanijat
õigustavana. Tegu ei ole seksi või
suhtega, seega kasuta termineid, mis
annavad täpselt edasi teo raskusastme.
*Termini ‘seks’ kasutamine iseenesest ei
ole kuidagi probleemne ega keelatud, kuid
võib olla sobimatu, kui seda kasutatakse
väärkohtlemise/seksuaalkuriteo kontekstis.
pervert, vändagängster16, lapsepilas-
taja, lasteahistaja
toimepanija (jm alternatiivid) Sellised terminid ei ole korrektsed,
sest tegu on kuritegu pehmendavate
eufemismidega. Lisaks vähendavad need
asja tõsidust. Näiteks nimetades vägistajat
‘vändagängsteriks’ toimib see olukorda
naeruvääristavalt ega jäta muljet nagu
tema tegu oleks piisavalt tõsine.
pedoil, pedoilia toimepanija (jm alternatiivid), sek-
suaalkuritegu (jm alternatiivid)
Pedoilia on psüühiline häire, mida
diagnoosib arst ja pelgalt diagnoosi
olemasolu ei ole karistatav, mistõttu on
ebakorrektne väita, et kedagi pedoilias
süüdi mõistetakse. See ei tähenda, et
antud termini kasutamine on keelatud,
pigem on oluline, et terminit kasutatakse
korrektselt ja õiges kohas.
alaealine armuke, alaealine naine,
noor naine, nooruke kallim, noor
näitsik jms (alaealise kohta)
(nt) 15-aastane ohver/kannatanu,
laps, ohver, kannatanu jms
Ei ole olemas sellist asja nagu alaealine
naine. Selline keelekasutus, mille raames
alaealisi (st lapsi) esitletakse sõnadega
nagu naine, trivialiseerib juhtunut ja jätab
mulje nagu tegu oleks võrdsete osapoolte
ja konsensusliku tegevusega.
noorprostituut, prostituut, alaealine
sekstööline, lapsprostituut jms
(ärakasutamise/ekspluateerimise/
inimkaubanduse) ohver, kannata-
nu, väärkoheldud laps jms
Üldjuhul on tegu lastega, kellega on
manipuleeritud või kelle haavatavusi on ära
kasutatud selleks, et neid ekspluateerida.
Lastele, keda on seksuaalselt
ekspluateeritud, ei tohiks viidata kui
prostituutidele, neid tuleks käsitleda kui
ohvreid.
toimepanija, kurjategija jm (enne
süüdimõistvat kohtuotsust)
arvatav toimepanija, kahtlustatav,
süüdistatav
Isikut, keda ei ole seksuaalkuriteos süüdi
mõistetud ei tohi sellisena ka käsitleda.
Seega sobiva termini valimisel lähtuda
konkreetsest menetlusfaasist.
16 Ekspressi artikkel ‘Politsei otsib suvel Tallinnas juhuslikku ohvrit rünnanud vägistajat’ https://ekspress.del.ee/artikkel/91409527/politsei-otsib-su-
vel-tallinnas-juhuslikku-ohvrit-runnanud-vagistajat?
Ohvritest rääkides kasutatakse mitmeid erinevaid termineid, nt ‘ohver,’ ‘kannatanu,’ ‘seksuaalvägivalla
läbielanu’ ja ‘ellujääja,’ nendest kõige levinum on ‘ohver’. Sobiva termini valimisel ei ole ühte õiget
vastust, pigem on erinevad kaalutluskohad, mida arvesse võtta. Ka seksuaalvägivalla ohvrite
seas ei ole üksmeelt, et just üks konkreetne termin oleks kõige parem ja õigem.* Osa inimestest
soovi(ta)vad terminit ‘ohver’ vältida, sest terminiga on seotud ühiskondlik stigma ning see võib
mõjuda negatiivselt (jätta ohvrist mulje kui kellestki, kes on nõrk ja passiivne). Seda seisukohta
pooldavad inimesed peavad kohasemaks terminit ‘ellujääja’, sest see mõjub ohvreid jõustavamalt
ning ei kanna endas samalaadset stigmat nagu termin ‘ohver.’ Samas ei toimi traumast taastumine
kõigil samalaadselt ning kõik ohvrid ei suhestu terminiga ‘ellujääja.’ Näiteks on Danielle Campoamor
öelnud, et termin ‘ellujääja’ maalib ohvriks olemisest ja taastumisest eksitava pildi, ülistades sellist
ebainimlikku reaktsiooni, mis julgustab ohvreid tugev olema ja juhtunust ‘üle saama’.**
Diskussioon ohver vs ellujääja terminite osas on tulnud ingliskeelsete terminite üle arutledes (victim
vs survivor). Eesti keeles ei ole nende terminite vahekord aga päris samasugune kui inglise keeles.
Ka ei ole eestikeelne termin ‘ellujääja’ inimestele niivõrd tuttav ning võib segadust tekitada. Termin
‘ohver’ on aga laialdaselt kasutusel ja aktsepteeritud, eriti kui kõneleme kuritegudest, sest üldiselt
tähistab termin ‘ohver’ isikut, kes on kellegi tegude tõttu kannatanud. See näitab meile, kes vajab
abi, samuti nagu termin toimepanija näitab ära, kes vastutab (ehk keda on vaja karistada). Ohvrite/
kannatanute tuvastamine on oluline, sest sellega kaasnevad ka erinevad õigused (nt õigus tsiviilhagi
esitada kriminaalmenetluses, ohvriabi seadusest tulenevad õigused (nt hüvitis, ohvriabiteenused
jms). Kuid ehk kõige kaalukam argument termini ‘ohver’ kasutamise osas on see, et ühe laialdaselt
kasutuseloleva termini vältimine ei lahenda kõnealust probleemi. Probleemiks on ju ühiskondlik
suhtumine ohvritesse (süüdistamine, alandamine, nende mitte uskumine jms) ning sellest tulenevalt
ka ohvrite enda käsitlus (enesesüüdistamine, valehäbi jms). Ühe termini asendamine teisega ei
lahenda seda, vaid lihtsalt mõjub ühte terminit veel enam stigmatiseerivalt. Sest ega ohvristaatuse
stigmatiseeritus ei tulene sellest terminist. Niisiis toimib termini vältimine kui kahe teraga mõõk.
Kõige tähtsam, et ohvritesse suhtutakse lugupidavalt ning ühiskondlikul tasandil tekiks arusaam, et
ohver ei ole süüdi, vaid toimepanija on, mis tähendab ka, et stigma peaks hõlmama toimepanijaid,
mitte ohvreid. Seega tuleb tegeleda just sellise ühiskondliku diskursuse kujundamisega ning ühe
termini vältimine siinkohal seda ei muuda, võib-olla hoopis vastupidi, sest selle termini vältimine
saadab sõnumi, et terminiga ‘ohver’ ongi midagi valesti. Pigem võikski läheneda probleemile selliselt,
et püüame ühiskondlikul tasandil kaotada ohvristaatusega kaasnevat stigmat, ohvrisüüdistamist ja
negatiivseid hoiakuid.
Lugu kirjutades tuleb kaaluda erinevaid asjaolusid – nt millist terminit ohver ise kasutab, milline on
loo kontekst ja eesmärk, milline on üldine toon, kuidas konkreetne termin mõjub antud loo kontekstis
jne.
* vt nt K. Harding ‘I’ve Been Told I’m a Survivor, Not a Victim. But What’s Wrong With Being a Victim?’; L. Greenacres ‘I Am a Survivor, and I
Can Finally Talk About It’; D. Campoamor ‘I’m Not a Sexual Assault “Survivor”—I’m a Victim’; M. Donegan ‘Should we stop calling rape victims
‘survivors’?’; K. Augustine ‘e dierence between ‘victim’ and ‘survivor’’; D. White ‘Don’t Call Me a Victim.’
** D. Campoamor (samas)
Ohvriga suheldes kasuta termineid,
mida ohver ise kasutab.
Pealkiri (ja visuaal) on üldjuhul esimene asi, mida inimesed näevad ning mille põhjal otsustavad,
kas konkreetset lugu üldse lugeda. Seetõttu on pealkirja valimine erilise tähtsusega, sest võib lugejaid
nii lugema meelitada kui ka vastupidi – minema peletada. Oluliste teemade puhul on ilmselgelt
märgiline, et pealkiri tekitaks piisavalt huvi, et inimesed üldse tuleksid lugema. Seetõttu on osaliselt
ka arusaadav, miks on üsna tavapärane (eriti keerulistel teemade puhul) kasutada šokeerivaid
(sensatsioonilisi) pealkirju. Selliste pealkirjade kasutamine ei ole keelatud ja see iseenesest ei
ole ebaeetiline praktika. Siiski soovitame lähtuda nendest kolmest põhimõttest: 1. Pealkiri ei tohi
olla eksitav. 2. Pealkiri peaks olema huvitav, kuid ei tohiks inimesi ära hirmutada. Sellisel juhul ei
jõuaks olulised teemad ikkagi inimesteni. 3. Pealkirjad ei tohi eksida eelnevalt kirjeldatud eetilise
kajastamise põhimõtete vastu, eelkõige seoses korrektse keelekasutuse, terminite ning müütide
taastootmisega.
Kõige sagedasem probleem Eesti meediamaastikul ongi seoses viimase põhimõtte vastu eksimisega.
Pealkirjades kasutatakse valesid termineid, täiesti sobimatuid väljendeid või taastoodetakse
kahjulikke müüte. Eriti murettekitav on see seetõttu, et inimesed ei pruugi neid lugusid isegi mitte
lugeda (nt ei tunne huvi teema vastu või mõjub pealkiri ebameeldivalt vms), kuid pealkirju märgatakse
siiski. Ning pealkirjades levinud probleemkohad kujundavad samuti ühiskondlikku arusaama (sh nt
inimeste keelekasutust ja suhtumist) konkreetses teemas.
Alljärgnevalt on toodud mõned näited:17
● 22 878 alandatud last - Artikkel iseenesest on väga asjalik ja informatiivne, üksikjuhtum on
pandud laiemasse konteksti, lisatud on erinevate spetsialistide seisukohti ning selgitatud on
ka seksuaalset väärkohtlemist kujutava materjaliga seotud probleemistikku. Probleemseks
ongi pigem pealkiri, mis esiteks on ebatäpne (sest tegu oli 22 878 failiga, mitte lapsega) ning
teiseks, rõhutab seda, et ohvrid on (või peaksid olema) alandatud. Ei tasu rõhutada seda, et
inimesed peaksid end tundma alandatuna, sest keegi on nende suhtes toime pannud kuriteo.
Lisaks ei ole mõistlik kõnelda kõigi nende ohvrite eest selliselt, st eeldada, et kõik ohvrid
tunnevad end alandatuna.
● Noorprostituudid. Mõjutatud, mõnitatud, kupeldatud, eluks ajaks armistunud - Artikkel räägib
sisuliselt ikkagi seksuaalsest ekspluateerimisest (ohvreid värvatakse, neid meelitatakse,
nendega manipuleeritakse, mängitakse nende haavatavustel, neid mõjutatakse), kuid kuskilt
ei kuma toimepanijate vastutust. Vastupidi, väljend ‘noorprostituudid’ mõjub selliselt nagu
tegu oleks laste ja noortega, kes lihtsalt oma vabast tahtest (ilma mingisuguste mõjutusteta)
on ühel päeval lihtsalt otsustanud tegeleda prostitutsiooniga. Tegelikult tuuakse artiklis ka
põgusalt välja, et tegu on haavatavate lastega (kodused probleemid, puudub tugivõrgustik,
vaesus), keda manipuleeritakse. Seega oleks pidanud nii artikkel üldiselt kui ka pealkiri
keskenduma sellele. Hetkel mõjub see neid lapsi süüdistavalt. Pealkirja teine pool toimib ka
häbimärgistaval ning jätab mulje nagu tegu on täiesti lootusetute juhtumitega (‘eluks ajaks
armistunud’).
● TIPPSOTSI SEKSISKANDAAL | Veel nädala eest oli Ints erakonna üldkogul sõiduvees - Me
räägime siin (tol ajal) 54-aastasest mehest, keda kahtlustati alaealise vastu toimepandud
seksuaalkuriteos (praeguseks on ta süüdi mõistetud). Tegu ei ole seksiskandaaliga. Antud
pealkiri keskendub rohkem erakonnale (ja sellega seotud muredele) kui faktile, et tegu on
kuriteoga. Tore, et ajakirjanikel on info, et isik nädala eest erakonna üldkogul käis ja seal veel
sõiduvees oli. Aga mis kasu on sellest infost lugejale?
● KASUISA SUHTES LAPSEGA: seksuaalsuhteks ettevalmistamine algas enne 14. eluaastat,
penetratsioon toimus pärast sünnipäeva - Tegu on täiesti tüüpilise probleemkohaga, et
väärkohtlemist esitletakse sõnadega ‘seksuaalsuhe’. Tegu ei ole suhtega, vaid lapse vastu
toimepandud kuriteoga. Veel enam, et tegu on toime pandud isiku poolt, keda laps teab ja
usaldab. Ning just sellele tuleks tähelepanu pöörata.
17 Osa artikleid on vanemad ja ei esinda ilmtingimata viimaste aastate olukorda, kuid valisime siia sobivad näidised selle järgi, et millised teema-
kohaste otsisõnadega (nt ‘seksuaalse väärkohtlemise’, ‘pedoilia’ jt) olid leitavad Googles ja meediaväljaannete veebilehtedel ning samal ajal kõige
ilmekamalt probleemkohti näitavad.
6 Pealkirjad
Siin on mõned näited headest pealkirjadest1*:
● Seksuaalne väärkohtlemine lastelaagris jättis jälje 25 aastaks
● Peeter Helmet kahtlustatakse lapse seksuaalses ahvatlemises
● Kes usub seksuaalvägivalla ohvriks langenud last, kui ta ei saa oma lugu rääkida?
● Iga kümnes Eesti noor on kogenud seksuaalvägivalda
● Sass Henno: ohvrite vaikimine aitab ainult vägistajaid
● Miks süüdistatakse kuriteos sageli ohvrit?
● Seksuaalvägivald põhjustab sageli tõsiseid pikaajalisi tervisehäireid
● Venno Loosaar sai süüdistuse alaealise seksuaalses väärkohtlemises
1 * St sellised, millistes on kasutusel korrektsed terminid, ei taastooda müüte, ei püüa šokeerida või sensatsiooni luua, samas annavad selgelt aimu,
millest artiklis juttu tuleb.
● Kriminaalne seksiafäär: 13-aastase koolitüdruku patuelu - Jällegi, tüüpiline näide sobimatust
keelekasutusest ja ohvrisüüdistamisest. Tegu ei ole seksiafääriga, vaid nelja täiskasvanud
mehe poolt 13-aastase lapse vastu toime pandud seksuaalkuriteoga.
● Poiss-prostituudi pruukimine viis eduka ehitusettevõtja vangi - Väljendi ‘pruukimine’
kasutamine ekspluateerimise kontekstis on täiesti sobimatu. Samuti ei ole kohane kuriteo
ohvrit nimetada 13-aastaseks prostituudiks (seda tehakse juba artiklis). Tegu on siiski lapsega,
kellele on seadusega tagatud eriline kaitse just selliste tegude eest. Ekspluateerimisega
seotud kuritegude dünaamika on üldjuhul selline, et lapse mõjutamiseks rõhutakse just tema
haavatavustele. Antud pealkiri jätab mulje nagu ‘poiss-prostituut’ on siinkohal see ‘paha’ ja
edukas ehitusettevõtja see, kes kannatab (sest peab vangi minema). Kohasem oleks öelda
hoopis teistpidi – nt ‘ehitusettevõtja1* läheb lapse seksuaalse ärakasutamise eest vangi.’
● 13-aastase lapsega voodisse: mees teadis, kuid seksis ikkagi - Kui see on kriminaalkorras
karistatav, siis see ei ole seks, vaid seksuaalkuritegu. Veel kohatum on siinkohal ‘voodisse
minemise’ eufemismi kasutamine, mis üsna selgelt normaliseerib juhtunut.
● 11-aastase poisiga lapse teinud lapsehoidja sai karmi karistuse - Tegu on naissoost
seksuaalkurjategijaga, kes mõisteti süüdi vägistamises. Ta ei ‘teinud last’ 11-aastase poisiga,
vaid vägistas korduvalt 11-aastast last. Kui tegu oleks meessoost isikuga, kes korduvalt
11-aastast tüdrukut vägistab, siis ei räägiks me ju sellest, et nad tegid lapse.
1 * Selliste detailide (nagu ‘edukas ettevõtja, kogukonnas austatud, hea isa ja abikaasa, õpilaste lemmik’ jne) rõhutamisel tuleb ka ettevaatlik olla, sest
need rõhutavad toimepanija saavutusi jm omadusi ning mõjuvad kaastunnet tekitavalt.
Loo visuaalne pool (pildid, videod, illustratsioonid jms visuaalne materjal) on sama oluline kui lugu
ise (tekstiline osa), võib-olla veelgi olulisem. Esiteks, loo pealkiri ja visuaalne materjal on esimesed,
mida lugeja näeb ja mille põhjal otsustab, kas konkreetset lugu lugeda või mitte. Loo visuaalne
raamistus kas kutsub lugejat üles lugu lugema, või hoopis heidutab. Seega võivad kasutatud visuaalid
toimida nii selliselt, et meelitavad inimesi lugema kui ka selliselt, et hoopis hirmutavad või häirivad
inimest, ning seetõttu jääb ka lugu lugemata. Niisiis tuleks visuaalset materjali valides arvestada ka
sellega, milline materjal tekitaks inimestes huvi. Teiseks, visuaalne raamistus kujundab ka avalikku
arvamust ja arusaamasid nähtusest. Stereotüüpe ja müüte taastootev visuaal võib jätta kogu loost
väära mulje, seda ka juhul, kui tekst ise seda ei tee. Näiteks pildid lühikeste seelikutega tüdrukutest
inimkaubanduse juhtumite kontekstis saadab pigem sõnumi, et tegu ei ole lastega, kes on kuriteo
ohvrid, vaid inimestega, kes on oma hädades ise süüdi ja ei vääri kaastunnet. Ning kolmandaks,
ehk ka kõige olulisem aspekt, mida silmas pidada – ka seksuaalse väärkohtlemise ohvrid (sh
konkreetse juhtumiga seotud ohvrid) võivad lugu lugeda. Visuaalne materjal peaks vältima ohvrite
traumeerimist, häbistamist, süüdistamist ja arvestama nende parema esindamisega.
Kõige olulisem reegel visuaalse materjali kasutamisel on mitte ohustada kannatanut (ja tema
perekonda). Oluline on kaitsta ohvri privaatsust ja identiteeti ning mitte ohustada tema turvalisust.
See tähendab, et mitte kasutada fotosid, millised otseselt ohvri identiteedi paljastaksid (nt udune
foto ohvrist või foto ohvrist selja tagant). Samuti ka selliseid, millised võimaldaksid ohvri identiteeti
kaudselt tuvastada, nt fotod ohvri kodust, pereliikmetest ja lähedastest. Lisaks ei tohi kasutada
seksuaalse sisuga materjali, nt osaliselt uduseks tehtud internetis leviv foto ohvrist ilma aluspesuta või
kriminaalmenetluse käigus kogutud sellekohased tõendid. Alaealisest ei tohi(ks)18 fotosid kasutada
ka siis, kui alaealine või tema seaduslik esindaja sellega nõus on. Kui ohver on täisealine, tuleb
tema fotode (vm visuaalse materjali) kasutamiseks küsida luba. Siinkohal on oluline silmas pidada,
et piirduda ei tasu pelgalt küsimusega, et “kas võiksin sinu fotot artikli juures kasutada?” vaid ka
selgitustega, et mida see tegelikult tähendab ning millised on võimalikud tagajärjed. Nii on võimalik
kindel olla, et kannatanu annab informeeritud nõusoleku. Kui on alust arvata, et foto avaldamise
järel võidakse ohvrile kätte maksta või teda muul viisil ohustada, ära avalda temast visuaalset
materjali. Sama kehtib ka erivajaduste või muude haavatavustega kannatanute puhul. Samuti tasuks
informeeritud nõusoleku saamisele eelnevalt mainida võimalikke negatiivseid reaktsioone lugejatelt
(nt halvustavad või süüdistavad kommentaarid, välimuse kommenteerimine jms) või teistelt isikutelt,
et sellised juhtumised ei saabuks täieliku üllatusena. Samuti tuleks konkreetselt selgitada, milleks
fotot kasutatakse. Kui teed foto ise, siis lase kannatanul otsustada, kuidas ta soovib end esitleda
ja milline foto talle meeldib. Soovitame informeeritud nõusoleku visuaalse materjali kasutamiseks
võtta alati kirjalikult.
18 Siin on öeldud ‘ei tohiks’, sest see on üldreegel ja üldiselt lapse pildi kasutamine ei ole lapse huvides (lisaks rikub see tema õigust privaatsusele,
võib põhjustada stressi, stigmatiseerimist, ohustada turvalisust jms). Samas ei ole kõiki olukordi võimalik ette näha. Erandiks sellest üldreeglist
võiks olla nt olukord, kui laps on surnud ja vanemad lubavad tema fotot kasutada.
7
Visuaalne materjal
Üldiselt võib ajakirjanduses uudislugude juures kasutatavad pildid jaotada kaheks –- reaalsed fotod
seoses juhtumiga ning sümboolsed pildid. Esimene nendest tähistabki selliseid, kui nt toimepanijast
on süüdimõistmisel tehtud pilt kohtusaalis. Selliste piltide kasutamine toimepanijast on pigem
eelistatud, kuivõrd see näitab reaalset ja realistlikku olukorda toimepanija elus ja võib lugejale
anda aimu nii võimalikest tagajärgedest kui ka aidata lugejal mõista, et seksuaalkurjategijad ei näe
(ilmtingimata) välja nagu mingi koletised või kuidagi hirmsad, et neid saad visuaalselt tuvastada.
Samas selliste reaalsete fotode kasutamisel ohvrist palume järgida eelmises lõigus kirjutatut.
Sümboolsed pildid on aga sellised, millised on ‘valmistatud või loodud’ täiesti teises kontekstis,
seejärel otsitud pildipangast või isiklikust fotoarhiivist, et illustreerida mingit olukorda abstraktsete või
sarnaste pildimotiivide abil. Näiteks foto rusikast või käest hirmunud lapse suu ees, millega püütakse
sümboliseerida nt füüsilist vägivalda (rusikas) või hirmunud ja väärkoheldud last, kes on abitu, keda
sunnitakse vaikima (käsi lapse suu ees). Sellised fotod ei ole juhtumiga otseselt seotud ja need
on varasemalt loodud. Sümboolsete piltide puhul on suurimaks probleemiks ‘harjumus’ läbi nende
erinevaid kahjulikke müüte ja stereotüüpe taastoota. Samuti võivad sümboolsed visuaalid mõnikord
liigneutraalsed olla ja pehmendada asja tõsidust. Kõige keerulisem ülesanne sobiva visuaalse
materjali valimisel ongi ehk tasakaalu leidmine, et valitud materjal ühest küljest ei pehmendaks asja
tõsidust, kuid samal ajal, et materjal ei oleks ka liiga agressiivne ja šokeeriv.
Seksuaalse väärkohtlemise uudislood on sageli esindatud klišeelike ja stereotüüpe/müüte taastootva
visuaalse materjaliga. Levinud on selliste visuaalsete materjalide kasutamine, millised kujutavad
näiteks nutvat last, mängukaru, nukku, varju, relva või füüsilist vägivalda (nt liigagi levinud suletud
rusikas). Enamasti kasutatakse tasuta kergesti kättesaadavaid fotosid pildipangast (stock photos)
ning ebatavaline ei ole ka olukord, kus ühte ja sama fotot on juba aastaid konkreetse teemaga
seotud lugude kajastamisel kasutatud (st lood on uued, aga fotod on pidevalt samad). Pildipangas
olevate fotode kasutamine iseenesest ei ole probleem. Probleemiks on pigem see, kui ei mõelda
läbi, kuidas visuaalne materjal kujutab ohvrit, toimepanijat või juhtunut.
Näiteks väga levinud kinnise rusikaga pilt kujutab seksuaalset väärkohtlemist kuriteona, millel on
vaid füüsilise vägivalla element. Samas paljudel juhtudel, eriti kui ohver on noorem laps või näiteks
pereliige, ei pruugi füüsilist vägivalda seksuaalse väärkohtlemise kontekstis üldse esineda. Seega
võib seksuaalse väärkohtlemise pidev kujutamine füüsiliselt vägivaldse kuriteona jätta inimestele
mulje, et seksuaalne väärkohtlemine on äratuntav füüsiliste vigastuste järgi. Samuti võib tekitada
tunde, et ilma füüsilise vägivallata toime pandud seksuaalne väärkohtlemine ei ole nii tõsine kui
seksuaalne väärkohtlemine, milline hõlmas ka füüsilist vägivalda.
Ohvreid esindatakse (visuaalselt) sageli hirmunute, kaitsetute, passiivsete ja nutvate tüdrukutena.
Enamik visuaale esindab vaid tüdrukuid ja võib seega luua ettekujutuse, et see ei saa juhtuda
poistega. Seega kui kannatanu on poiss või lugu räägib seksuaalsest väärkohtlemisest laiemalt,
on soovituslik kasutada visuaale, millised ei kuvandaks vaid tüdrukuid. Ning loomulikult üks
halvimaid valikuid visuaalse materjali kasutamisel on see, kui seksuaalvägivalla ohvreid visuaalselt
objektitseeritakse või seksualiseeritakse (nt tüdrukute kuvandamine väga lühikestes seelikutes,
võrksukkades, aluspesus jne). Seksuaalset väärkohtlemist (ja seksuaalvägivalda üldiselt) kajastades
ei tohi ohvreid mingil viisil, ei sõnas ega pildis, seksualiseerida.
Lisaks kasutatakse kuriteo kontekstile viitavaid kujutisi (nt kirik, kool või arvuti klaviatuur), millised
ilmestavad küll, et millises reaalses või virtuaalses kontekstis kuritegu toime pandi, kuid ei kujuta
isikuid, kes kuriteoga seotud või sellest mõjutatud on. Kui kontekstile viitavate kujutiste kasutamine
ei ole ilmtingimata probleemne, siis n-ö eraldatud või hirmutavate kohtade (nt pime tänav, park
jne) kujutamine pigem ei ole soovituslik. Selline raamistus taastoodab müüti, et seksuaalne
väärkohtlemine (või seksuaalvägivald üldiselt) toimub kuskil meist kaugemal, et see pannakse toime
ohtlikes, pimedates ja eraldatud kohtades-piirkondades, kuigi reaalsuses on see pigem harva nii.
Toimepanijaid kujutatakse üsna sarnaselt, kujutades neid “anonüümsete” (udukoguna, ilma
näojoonteta, kapuutsiga mees) ja ohtlike võõrastena. See jällegi taastoodab nn ohtlike võõraste
kartuse (stranger danger) müüti ega aita seksuaalset väärkohtlemist adekvaatselt meedias esindada.
Reaalsuses on toimepanija on harva võõras. Kui lugu räägib toimepanijast, tuleks võimaluse korral
loo kõrval kasutada reaalset fotot toimepanijast. Ka toimepanijast foto valimisel tasub arvestada, et
ei ole hea toon kasutada fotosid, millised esitleksid toimepanijat konkreetse konteksti puhul kohatult.
Näiteks rõhutatakse toimepanija atraktiivsust, rõõmu vms-t. Selliseks on näiteks poolelioleva
kohtumenetluse ajal kohtumajja jalutavast toimepanijast sellise pildi kasutamine, millisel ta naeratab
ja enesekindlalt lehvitab. Kehvaks näiteks on ka näiteks Venno Loosaare artiklite juures temast
sellise pildi kasutamine, millistest näidatakse teda ‘tibu’ kostüümis. Olgem ausad - arvestades, et
tegu on veel niivõrd tõsise teemaga - ilmselgelt on inimestel raske ette kujutada, et ‘tibu’ kostüümis
mees lapsi kahjustada võiks.
Samuti tuleks mõelda sellele, et kuidas tunneb end ohver nähes, et kedagi, kes tema vastu kuriteo
toime pani, on esitletud ‘lapsesõbralikus formaadis’. Atraktiivsuse (ja isegi seksikuse) elementi on kõige
enam kasutatud artiklites, millistes räägitakse (naissoost) õpetajatest, kes oma õpilasi seksuaalselt
väärkohelnud on. Alljärgnevalt on toodud kaks näidet. Esimesel juhul on tegu oma võimupositsiooni
kuritarvitanud ning seksuaalkuriteos süüdi mõistetud isikuga, ja teisel juhul on juttu pooleliolevast
kohtumenetlusest ning kasutatud on pilti ‘seksikast õpetajast.’ Kuivõrd tegu on kuriteoga, jätab
toimepanija selline kujutamine mulje nagu tegu oleks kuidagi vähem kuritegudega, nagu ohvrid
ei oleks päriselt ohvrid ning nagu ühiskond peaks sellisest asjast vähem hoolima. Arusaadav, et
‘seksikad õpetajad’ ei paista ehk tõesti nii hirmsana kui valdav osa meessoost seksuaalkurjategijaid,
kuid ei ole mingit põhjust arvata, et tegu on seetõttu kuidagi vähem kuriteoga, et tagajärjed ohvrile on
seetõttu ebaolulised. Just selline raamistus vähendab ka tõenäosust, et ohvrid juhtunust politseile
teataksid.
Pildi asemel on võimalik kasutada ka nt graakat, kuid graaka miinus on selle abstraktsus ja
impersonaalsus. Seetõttu sobibki graaka just teatud juhtudel mingit konkreetset eesmärki täitma.
Siinkohal tasub mõelda ka valitud visuaalide hierarhiale. Kuivõrd peaillustratsioon on üldjuhul
jõulisem ja vähem impersonaalne, siis kõrvalillustratsioonid võivad toetuda nt hoopis graakale (nt
selgitus, et kuidas kedagi rünnati). Eelkõige graaka kasutamine ei ole üldjuhul soovituslik, kuid kui
kuidagi sobivat pilti ei leia, siis see võib olla üks alternatiiv.
Selliste keeruliste teemade kajastamisel on sobiva visuaalse materjali leidmine ilmselgelt väljakutse.
Seega mõtle, kuidas soovid lugu ja inimesi, keda see mõjutab (nt ohvrit ja toimepanijat) kujutada-
esitleda. Selle kõige juures ei tasu unustada, et saad tegelikult kujundada sel teemal ka avalikku
diskursust – seega tee seda viisil, mis võiks midagi ka paremaks muuta. Valitud visuaalil peab olema
eesmärk – nt võimestada või julgustada ohvreid, vähendada stigmat ja informeerida avalikkust.
Arusaadav, et visuaal peab ka lugema ‘meelitama,’ kuid šokeerimine ei ole hea eesmärk.
Nendele, kes visuaalset materjali ise loovad, siis iseenesest on võimalik ka reaalsest olukorrast/
päriselt toimunud juhtumist leida nö ‘sobiv’ nurk ja teha ‘sümbolpilt,’ mis annaks küll edasi emotsiooni
ja mõtet, kuid väldiks ülalpool toodud probleemkohti (nt ohvri identiteet, seksualiseerimine jms).
Seega kokkuvõttes, sobivat visuaalset materjali otsides ära ole laisk ja ära kasuta neid “liiga levinud”
ja tavapäraseid pilte, mida juba viis aastat selle teemaliste lugude puhul kasutanud oled. Otsi edasi,
kuni leiad pildi, milline sobib valitud eesmärki täitma. Seejärel veendu, et valitud pilt ei kujutaks lugu
kahjulikul viisil, ei taastoodaks levinud müüte ja stereotüüpe (seda loomulikult ei ole alati võimalik
vältida, kuid vähemalt püüa). See tähendab, et pead pilti vaatama ja kontrollima, mis lugu see pilt
mulle räägib? Keda see esindab? Kas pilt taastoodab soolisi stereotüüpe – kui jah, siis kas selle
kasutamine on õigustatud? Kas pilt seksualiseerib ohvreid mingil viisil? Kui jah, siis ei tohiks sellist
pilti mingil juhul kasutada. Vajadusel alusta jälle algusest ja otsi, kuniks leiad sobiva. Kõige parem
oleks ehk toetuda ekspertidele oma toimetuses.
All on toodud mõned näited artiklites kasutatud tüüpilistest sümbolpiltidest
Kiur Kaasiku nõuanded fototehnika ja fotode üleslaadimisega seoses:
▉Kui pildistada inimest viisil, et ta ei ole fotol äratuntav, tuleb kindlasti veenduda selles, et
kui keegi pilti töötleb (nt heledamaks/tumedamaks), et siis ei oleks võimalik inimest siiski
tuvastada. Pimedas toas pildistatud inimese nägu ei pruugi olla pildi pealt äratuntav, kuid
pärast töötlemist saab isik kohe selgeks. Seega võiks vältida inimese näo suunas pildistamist
või kaotada järeltöötluses näost viimsegi kui detaili.
▉Fotopankadesse pilte laadides tuleb enamasti sinna märkida juurde ka foto märksõnad.
Märksõnade kaudu otsivad toimetajad uudiste juurde fotosid. Paraku juhtub aegajalt nii, et
kellestki on tehtud foto, mida tohiks kasutada ainult ühe konkreetse artikli juures, kuid kuna
sellele lisatakse juurde näiteks otsisõna "väärkohtlemise ohver" (ja toimetaja peab seda
sümbolfotoks), siis satub see pilt illustreerima mõnda muud artiklit. Seega peab fotograaf
esiteks veenduma selles, et ta selle foto nimetuseks või otsisõnadeks ei pane midagi sellist,
et selle leiab kunagi keegi teine üles ja kasutab muus kontekstis. Ja teiseks – kui süsteem
võimaldab – tegema linnukese "single use restriction" lahtrisse, et seda pilti ei olekski võimalik
rohkem kui ühe korra kasutada. Kõige kindlam on muidugi fotod süsteemist peale artikli
ilmumist kustutada.
▉Kui ohvri identiteet jääb varjatuks, siis pane pildifailile nimi, milles ei oleks isiklikke detaile.
Kiires töötempos võib paratamatult juhtuda, et endale nimetad failid ühtemoodi ja unustad
ära, et kui need üles laadida, siis on suure tõenäosusega võimalik ka nende failide nimed
välja selgitada.
Usume, et ajakirjanikud (ja toimetus) tunnevad oma platvormi ja sealseid tavapäraseid praktikaid
kõige paremini ja oskavad seetõttu ka kõige õigema otsuse teha. Kindlasti tuleks kommentaaridel
silm peal hoida ja neid vajadusel modereerida. Kustutada tuleks privaatsust ja/või inimväärikust
rikkuv sisu. Kommenteerimisvõimalus ehk võimalus oma arvamust vabalt avaldada ja erinevatel
teemadel diskuteerida on üks demokraatia ilminguid. Seega ei tohiks kommenteerimisvõimaluse
täielik piiramine toimuda kergekäeliselt ning käesolevas materjalis soovitame sellist äärmuslikku
meedet käsitleda kui viimast võimalikest variantidest.
Loomulikult tasub arvestada, et kommenteerimisvõimalusega võib kaasneda ka erinevaid
negatiivseid aspekte, nagu näiteks halvustavad või ohvrit süüdistavad kommentaarid. Tuleb meeles
pidada, et artiklit ja sellele lisatud kommentaare loevad nii konkreetse juhtumiga seotud inimesed
kui ka teised seksuaalse väärkohtlemise ohvrid. Kommentaarid võivad avaldada negatiivset mõju
nende emotsionaalsele seisundile – süvendada nende süü-, häbi- ja hirmutunnet. Samas võivad
kommentaarid tuua kaasa ka toetusavaldusi ja julgustusi nt politseisse pöördumiseks. Või lootust
taastumise osas. Lisaks on inimeste diskussioonis osalemine tervitatav seetõttu, et inimeste
kaasatus ja arutelud mängivad olulist rolli probleemi lahendamisel.
Sotsiaalmeedias avaldatud postituste (nt Facebooki lehel jagatud viide artiklile) puhul mõjutavad
inimeste reaktsioonid (nt jagamine, kommenteerimine) ka nende nähtavust. Näiteks muudab
ühe inimese kommentaar mingi postituse all (nt uudisartikliga seoses) selle postituse üldjuhul
nähtavaks ka tema sõprade uudisvoos, ja see omakorda suurendab nähtavust ning võimalik, et ka
kaasatuse määra. Inimeste reaktsioonid (iseenesest) ei pruugi alati olulist lisaväärtust tuua, samas
suurem nähtavus aitab küll kaasa sellele, et oluline info jõuaks rohkemate inimesteni ja seeläbi
tõuseks ka inimeste teadlikkus. Niisiis, kommentaaride osas tasub kaaluda erinevaid väärtuseid,
kuid usume, et ajakirjanikud (ja toimetus) teavad ise ehk kõige paremini, mis konkreetselt nende
platvormi (ja lugejaskonda) arvestades sobib. Mis iganes ka lõplik otsus poleks, ohvrite privaatsuse
ja inimväärikuse kaitse peaks olema alati see nõutud miinimumstandard.
8
Kommentaarid
Ohvrite intervjueerimisel tasub meeles pidada, et läbielatud trauma tõttu võib neil olla väga
keeruline juhtunust rääkida. Järgnevalt esitatud soovitused aitavad sul intervjuuks valmistuda.
Käesolev peatükk keskendub täiskasvanute (keda on lapsena seksuaalselt väärkoheldud)
intervjueerimisele. Alaealiste ohvrite intervjueerimine ajakirjanike poolt ei ole tavapärane praktika
ning nõuab tunduvalt laiemat kogemustepagasit ning oskuseid, mistõttu käesolevas peatükis seda
ei käsitleta.
Enne intervjuud
On oluline, et ohver saaks teha teadliku otsuse. Ohvriga suheldes võta piisavalt aega ja veendu,
et enne intervjuuga nõustumist teadvustab ta peamisi riske ja võimalikke tagajärgi. Inimesed (eriti
need, kes pole varem meediaga isiklikult kokku puutunud) ei pruugi teada ega mõista, milliseid
tagajärgi võib avalikkuse ette tulemine endaga kaasa tuua. Juhtunu avalikustamine võib saada
laiaulatuslikku toetust, tuua pildile sarnaselt mõtlevad inimesed ning aidata teistel seksuaalset
väärkohtlemist kogenud inimestel saada julgustust abi otsimiseks. Samas võib juhtunu
avalikustamine kaasa tuua ka ohvrite süüdistamist ja ähvardamist (eriti kommentaariumis).
Teavita ohvrit võimalikest reaktsioonidest, et tal oleks võimalik nendeks valmistuda.
Kui ohver ei soovi oma pärisnimega välja tulla, siis tema identiteedi kaitsmiseks leppige enne
intervjuud selgelt kokku, milline info avalikustatakse ja mis jääb kondentsiaalseks. Kui ohver
soovib juhtunut jagada, kuid mitte enda isikuga seostada, tuleb loo avaldamisel veenduda, et
isikuandmed jm üksikasjad, mis võimaldavad inimestel ohvrit tuvastada, on jäetud loost välja.
Nõusolek on soovituslik võtta kirjalikult ning nõusolekulehel peaks olema piisavalt detailselt välja
toodud, mille osas nõusolek antud on (nt kas on luba tsiteerida, kas on luba kasutada fotosid jms).
Lisaks teavita ohvrit, kuidas (mis formaadis), millal ja kus (millisel platvormil või meediumis) lugu
avaldatakse.
Kirjelda, milline näeb välja intervjueerimise ja loo avaldamise protsess. Soovitatav on ohvrit
teavitada, millistest teemadest tahad temaga intervjuu ajal rääkida. Hea tava oleks planeeritud
teemad või küsimused talle juba eelnevalt saata. Kui soovid ohvrit pildistada või lmida, siis küsi
nõusolekut kindlasti enne kohtumist, et ta saaks enne kohtumist mõelda, kas ta on selleks valmis.
Kindlasti selgita, mida teed salvestatud materjaliga. Soovitame küsida ohvri käest, kas ta soovib
intervjuule kaasa võtta kedagi, keda usaldab (nt mõni lähedane, tugiisik, terapeut). Jagades isiklike
kogemusi niivõrd raskel teemal on parem, kui inimene intervjuu järel (n-ö uksest väljudes) ei jääks
ilma vajaliku toeta. Samuti võib see lihtsustada intervjuu andmist, kui keegi usaldusväärne ja
turvaline isik läheduses on.
Kindlasti teavita ohvrit enne intervjuud tema õigustest
☑Õigus privaatsusele;
☑Loobuda igal ajal intervjuu andmisest;
☑Rääkida oma loost endale sobival ajal, kohas ja viisil;
☑Paluda intervjuu teostamiseks enda jaoks sobivat ajakirjanikku (nt nais- või meessoost);
☑Soovi korral võtta intervjuule kaasa mõni lähedane (nt sõber või sugulane);
☑Keelduda vastamast mistahes küsimustele;
☑Nõuda enne loo avaldamist ebatäpse informatsiooni korrigeerimist ja ükskõik millise
informatsiooni (sh fotode ja visuaalsete kujutiste) mitte avaldamist;
☑Nõuda avaldatud loos ebatäpse informatsiooni korrigeerimist.
9 Intervjuud
Intervjuu ajal
Lase ohvril rääkida oma lugu endale sobival viisil ning tempos! Ohvriga intervjuud andva
ajakirjanikuna oled võimupositsioonil, isegi kui see nii ei tundu. Usaldus ja emotsionaalne turvalisus
on siin väga olulised. Pea meeles, et nad on läbi elanud raske kogemuse ja selle meenutamine
võib olla valus, mistõttu võivad nad teha rääkides pikki pause, ärevaks muutuda, nutta jms. Võta
intervjuuks piisavalt aega, ära kiirusta ega survesta neid.
Kasuta termineid, mida ohver ise kasutab. Siinkohal tasub jälgida, milliste terminitega ohver
kõneleb nii väärkohtlemisest, iseendast kui ka toimepanijast. Soovitame pigem püüda loomulikult
vestluse käigus kaardistada termineid, mida ohver ise kasutab ning küsida eelistatud termineid
vaid vajadusel. Küsida ei tasu üldist küsimust, et milliseid termineid eelistatakse (kuivõrd see
paneb inimese keerulisse olukorda, ta ei pruugi kohe osata öelda, milliseid erinevaid termineid
eelistab ja võib tekitada ka tunde nagu tema teadmisi kontrollitakse). Pigem vajadusel küsida
konkreetselt mõne termini kasutamise osas, mille puhul ei ole selge või kindel, et mida peaks
kasutama, nt ‘ütlesid, et väärkohtlejaks oli Sinu isa, kuidas eelistad, et me temast räägiksime?’
Küsi avatud küsimusi! Need võimaldavad ohvril vabamalt oma lugu rääkida ja anda
välja rohkem infot. Näiteks on suur vahe, kas küsida: “Millised takistused esinesid sul oma
looga avalikkuse ette tulemisega” või “Kui raske oli sul oma looga avalikkuse ette tulla?”
Ära anna hinnanguid! Seksuaalset väärkohtlemist kogenud inimesed leiavad end sageli olukorrast,
kus pereliikmed ja teised inimesed ei usu neid, peavad väärkohtlemist ebaoluliseks ning arvavad,
et ohver on ise süüdi. Seega väldi küsimusi, mis viitavad sellele, et sa ei usu teda või arvad,
et ta on mingil määral juhtunus süüdi. Sealjuures tasub ettevaatlik olla miks-küsimustega, kuna
nende kasutamisel on oht, et võid kogemata ohvrit süüdistada. Näiteks küsimus “Miks sa üldse
olid seal?” kõlab üsna hinnanguliselt ja võib jätta mulje nagu ta poleks pidanud seal üldse olema.
Väldi küsimusi seksuaalset väärkohtlemist puudutavate intiimsete üksikasjade kohta!
Juhtunu detailide meenutamine võib olla traumeeriv ja kui ohver soovib delikaatseid detaile jagada,
teeb ta seda ise. Kui ta seda aga ise ei tee, ei tasu neid ka küsida.
Ära kunagi ütle ohvrile, et tead, mida ta tunneb! See võib mõjuda ebasiirana ja ebaviisakalt. Isegi
kui oled isiklikult kokku puutunud seksuaalse väärkohtlemisega, siis iga olukord ja kogemus on
erinev ning oma kogemuse jagamine intervjuu raames ei ole tõenäoliselt kõige parem lähenemine.
Väldi soovituste andmist! Kuigi soov aidata on sellises olukorras täiesti inimlik, ei pruugi see olla
praktiline ega eetiline, seda enam, kui puudub vastav väljaõpe ja kogemus, et trauma läbi elanud
inimestele toimivaid ja tõenduspõhiseid lahendusi pakkuda. See võib ohvreid ka kahjustada ning
samuti mõjuda ebaviisakana (nt soovitused ‘lihtsalt ära mõtle sellele enam’ või ‘võib-olla peaksid
mediteerimist proovima?’).
Pärast intervjuud
Intervjuu järel jälgi, milline on tema enesetunne. Kui ta ei tunne end hästi, ära jäta teda üksi. Mõnikord
võib abi olla sellest, et rääkida millestki muust, et mõtted stressirohkest või traumeerivast teemast
eemale saada. Ära unusta teda intervjuu eest tänada ning kindlasti tasub uurida, kas tal on sinule
küsimusi.
Kui artikkel on valmis, siis hea tava on enne artikli ilmumist anda tekst ohvrile üle lugemiseks ja
kontrollimiseks. Teksti lugemine annab ohvrile võimaluse õigeaegselt välja selgitada ka faktivead ja
informatsiooni, mis võib aidata tuvastada tema identiteeti või teda muul viisil kahjustada. Ära unusta
ohvrile antud lubadusi (nt anda teada, millal artikkel ilmub).
Kuigi erineva sisuga lugude koostamine on osa ajakirjanike tööst, võib traumeerivate lugude
kuulamine ning nendega töötamine esile kutsuda negatiivseid reaktsioone. Üldiselt on ajakirjanike
toimetulek töös raskete teemadega hea. Samas on teatavad tugevad negatiivsed emotsioonid täiesti
normaalsed. Kui sellised reaktsioonid aga säilivad pikaajaliselt, tasuks pöörduda vaimse tervise
spetsialisti poole (nt psühholoog, psühhiaater, nõustaja, terapeut, vaimse tervise õde19). Selleks, et
aidata lapsepõlve seksuaalse väärkohtlemise käsitlemiseks valmistuda ning sellega toime tulla, on
allpool toodud mõned meelespead.
Valmista ennast ette
Ettevalmistus võiks endas hoomata nii professionaalset kui isiklikku ettevalmistust. Erialaselt tasub
ennast kurssi viia seksuaalse väärkohtlemise käsitlemise hea tavaga ning varasemate kogemuste
puudumisel konsulteerida kogemusi omavate kolleegidega, et saada võimalikult hea ettekujutus
juba enne töö algust. Isiklikus plaanis tasuks üle mõelda enda ressursid ning stressiga toimetuleku
mehhanismid. Kuna viise enda toetamiseks on palju, võib aidata, kui mõelda strateegiatele, mis on
varasemalt toiminud (näiteks mediteerimine, trenn, sõpradega aja veetmine, muusika kuulamine
jne). Kasu võib olla ka strateegiate kirja panemisest, kuna emotsionaalselt keerulisematel hetkedel
võib ressursside ning võimaluste märkamine olla raskendatud. Ettevalmistus on eriti oluline, kui
esinevad riskifaktorid näiteks varasemate kogemuste puudumine antud teemaga, liiga suur
töökoormus (üldine stressitase) või isiklikud kokkupuuted seksuaalse väärkohtlemisega.
Toetu tugivõrgustlikule
Võimaluse korral on soovitatav käia supervisioonis või intervisioonis. Supervisiooni ja intervisiooni
võimaluste eest peaks hoolitsema ettevõte, mille heaks töötatakse. Eriti oluline on professionaalse
toe tagamine alustavatele ajakirjanikele. Kuna aga supervisiooni ja intervisiooni võimalused ei
pruugi alati kättesaadavad olla, tasub ise ühendust võtta mõne kolleegiga, kellel on antud teema
käsitlemisel kogemusi.
Samuti on isikliku tugivõrgustiku omamine ning sellele toetumine oluline. Kuna tegu on raske teemaga,
siis on seda olulisem hoida kontakti lähedastega ning rääkida läbi tõstatunud reaktsioonid ja tunded.
Peale rääkimisest ja emotsionaalse toe on sotsiaalsed suhted ka head positiivsete kogemuste ning
emotsioonide allikad. Kui tunned, et looga tegelemine toob kaasa oodatust rohkem reaktsioone
ning avaldab suuremat mõju, millega ei pruugi enam ise hakkama saada, siis tasub pöörduda abi
saamiseks nõustaja, psühholoogi või terapeudi poole. Sekundaarne trauma ja kaastundeväsimus
on traumaga töötavate ning neid kuulavate erialade puhul tavalised.
19 Täpsema info nende spetsiika kohta leiad: https://peaasi.ee/millal-poorduda-abi-saama/
10
Kuidas ise toime tulla
Märka muutusi
Traumaatilisemate teemade käsitlemine võib kaasa tuua muutusi nii kehas, enesetundes kui rutiinis.
Selleks, et oleks võimalik seada piire või ennast aidata, on oluline osata märgata muutusi. Jälgi, kas
oled hakanud tunduvalt rohkem/vähem sööma, jooma, magama, liikuma, lähedastega suhtlema.
Kas on tekkinud suurenenud pingetunne või väsimus? Kas on tekkinud huvi vähenemine seniste
hobide vastu või vastumeelsus tööle naasta? Kas on esinenud järske viha- või nutupuhanguid? Kas
esineb suurenenud närvilisust või märgatavat produktiivsuse langust?
Traumaatiliste teemadega töötamise ajal võivad sellised muutused olla normaalseks reaktsiooniks
kellegi teise trauma kuulmisele ning sellega töö tegemisele. Kergemakujuliste muutuste puhul tasuks
keskenduda oma vajaduste täitmisele, enesehoolitsusele ning toetuda oma sotsiaalvõrgustikule. Kui
antud muutused hakkavad aga häirima, segavad igapäevast funktsioneerimist või tekitavad tunnet,
et senistest toimetulekustrateegiatest ei piisa, tasuks edasi pöörduda vaimse tervise spetsialisti
poole. Samuti tasub kaaluda vaimse tervise spetsialisti poole pöördumist, kui antud muutused ei
möödu mõne kuu jooksul. Pane tähele, et mainitud reaktsioonid võivad tekkida ka hilinemisega,
seega oska neid märgata ka mõnda aega peale looga töötamise lõppu.
Tea oma piire
Tuleta meelde enda rolli antud olukorras. Kuigi inimlikult võib tekkida soov inimest aidata ning toetada,
siis tasub olla tähelepanelik, et ei laskutaks nõustaja või psühholoogi rolli. Ilma vastava hariduseta
võib selline aitamine tuua endaga kaasa rohkem kahju kui kasu. Kuna inimene avab enda jaoks
raskeid mälestusi ning kogemusi, on ta antud hetkes haavatav. Erinevad märkused, kommentaarid
ning nõuanded võivad sellistel hetkedel omada suurt kaalu, seega tasub nendega ettevaatlik olla.
Samuti tasub tähele panna, et kui ajakirjanikuna tunned, et sinu ärevus hakkab kasvama ning
tekib stressireaktsioon, siis anna endast parim, et ka ennast rahustada ning tasakaalustada. On
arusaadav, et sellisel hetkel on ka ajakirjanikul teatav ärevus ning hirm, millega võivad aidata
erinevad hingamis- ja lõõgastusharjutused või mõne endale tuttava ning olulise eseme/talismani
kaasas hoidmine. Kui tunned, et ärevus või stress on nii suur, et sa ei suuda enam tähele panna
intervjueeritava vastuseid, tasub teha paus.
Kõige olulisem aspekt iga loo kirjutamise juures on esmalt veenduda, et ei tehta kahju, kaasa
arvatud iseendale. Kui tajud juba enne loo kirjutamist, et ei ole selleks valmis, kas professionaalsete
kogemuste puudumise tõttu või isikliku valmisoleku puudumisel, on parim anda lugu mõnele
kolleegile, kes on valmis looga tegelema.
Kuigi isiklike kogemuste omamine raskete teemadega ei välista nendega töötamist, siis on kõrgem
risk, et antud teemad toovad endaga kaasa tugevaid reaktsioone ning võivad jääda ka pikemaajaliselt
mõjutama ajakirjanikku ennast. Seega on eriti oluline, et enda jaoks mõeldakse läbi, kas antud
teemadega tööks on piisavalt ressurssi – Kas antud teemadele mõtlemine juba ette tekitab tugevaid
negatiivseid reaktsioone? Kas eraelu ning muu professionaalne elu on hetkel piisavalt stabiilne
ja stressivaba? Kas oleks olemas tugivõrgustik, millele toetuda? Millised oleksid ka hetkes enda
ärevuse ning stressi maandamise tehnikad, mida kasutada reaktsioonide tekkimisel? Ka juhul kui
näib, et juhtunu on juba läbi töötatud ning enam ei too üles väga tugevaid negatiivseid reaktsioone,
tasub siiski valmistada ette plaan, kuidas toime tulla võimalike reaktsioonidega hetkes, kui näiteks
intervjuu käigus mõni infokild siiski mälestusi üles kutsub. Tihti aitavad erinevad hingamis-, lõõgastus-
ja maandamisharjutused, millest mitmed on ka piisavalt diskreetsed, et kasutada teiste juuresolekul.
Samuti on isiklike kogemuste puhul seda olulisem enda eest hoolitsemine ning tugivõrgustike
olemasolu.
Kui tajud ükskõik millisel põhjusel (näiteks liigne töökoormus, üldiselt kõrge stressitase elus,
ootamatult suur loo mõju sulle), et ei suuda enam kaastunnet tunda, siis tasub kaaluda loo üleandmist.
On igati tervislik hoida piiri enda ning intervjueeritava vahel, vältides tunnete üle võtmist. Samas kui
ajakirjanik tunneb ennast tuimalt ning tal ei ole enam emotsionaalset ressurssi, et hoolida, siis on
see märk, et oleks vaja mõelda aja maha võtmisele.
Ükskõik millistel põhjustel loo kellelegi teisele andmine, kui tajutakse, et looga tegelemiseks ei ole
valmisolekut või ressurssi, ei ole märk võimetusest, vaid eetilisest käitumisest ning kõigi osapoolte
heaoluga arvestamisest.
Ole eeskujuks
Peale ise kogemuste omandamist ole valmis jagama oma kogemusi nooremate kolleegidega
ning võimaluse korral toeta neid. Saad enda kogemusi jagada nii kolleegide seas, vajadusel olles
neile toeks sarnaste teemadega töötamisel kui ka oma kogemuste kohta avalikult kirjutades kas
blogipostituse formaadis või ajakirjandusliku loona.
Pannes ise tähele oma piire ning andes ära lugusid, millega hetkel töötamiseks ressurssi ei ole,
saad kaasa aidata parema mentaliteedi tekkimisele. Samuti, kui näed kolleegi, kellel on raske, saad
aidata tal oma piire läbi mõelda ning vajadusel julgustada kas antud lugu mõnele teisele kolleegile
loovutama, toimetulekumehhanisme kasutama või vaimse tervise spetsialisti poole pöörduma.
Oluline info abi saamise võimaluste kohta peab olema kõigile kättesaadav. Praktikute kohaselt jõuab
oluline osa inimestest tugigruppidesse just tänu teemakohaste tv-saadete või artiklite avaldamisele.
Soovitame lisaks riiklikutele teenustele tuua välja ka MTÜ Eesti SV Tugigruppide poolt pakutavad
võimalused, kuivõrd tegu on samuti ühe olulise abipakkujaga.
Millist abi on võimalik saada seksuaalse väärkohtlemise korral
Lasteabitelefon 116 111
Telefonile on oodatud kõned, mis on seotud lastega, lapsi puudutavate teemadega või kui on vaja
teatada abivajavast lapsest. Lastele ja lastega seotud isikutele antakse telefoni teel nõuannet, jagatakse
informatsiooni ning vajadusel tagatakse info edastamine vastavate spetsialistideni. Helistajateks võivad
olla nii lapsed kui ka täiskasvanud. Telefon töötab ööpäevaringselt, vastatakse nii eesti kui vene keeles.
Kõne on helistajale tasuta ning anonüümne. SKYPE: Lasteabi_116111. 24h ONLINE nõustamine
kodulehel www.lasteabi.ee “Küsi nõu”
Lastemaja
Lastemaja pakub tuge seksuaalselt väärkoheldud või selle kahtlusega lastele. Lastemajad asuvad
Tallinnas ja Tartus. Lastemajas töötavad lapse heaolu nimel koos erinevad spetsialistid nagu
lastekaitsetöötaja, politsei, prokurör, psühholoog ja paljud teised. Lastemaja meeskond hindab lapse
tervislikku ja sotsiaalset olukorda, viib läbi juhtumi lahendamiseks vajalikud uurimistoimingud ning
pakub lapsele vajalikku abi. Lastemajaga saab ühendust on infotelefonil 5854 5498 E-N kell 8.00-17.00
ja R kell 8.00-15.30. Muudel aegadel saab pöörduda lasteabitelefoni poole numbril 116 111 või kirjutada
info@lasteabi.ee.
Ohvriabi kriisitelefon 116 006
On valmis 24/7 sind ära kuulama ning nõu ja jõuga abiks olema. Annab kiiret abi inimestele, kes on
langenud süüteo, hooletuse või halva kohtlemise ohvriks või on kogenud füüsilist, vaimset, majanduslikku
või seksuaalset vägivalda. Teenus on helistajale tasuta. Ohvriabi kriisitelefonile helistaja võib soovi korral
jääda anonüümseks. Abi osutatakse eesti, vene ja inglise keeles.
Tugigrupid alaealisena seksuaalvägivalda kogenud täiskasvanutele
Tegu on täiskasvanutele mõeldud tugigrupiga, kus saab osaleda anonüümselt. Tugigrupid tegutsevad
hetkel (2022.a seisuga) Tallinnas, Tartus, Paides ja Pärnus. Kontakt: tugigrupp555@gmail.com
Lisainformatsioon seksuaalse väärkohtlemise kohta
● http://www.lasteabi.ee
● https://www.palunabi.ee
● http://www.targaltinternetis.ee
● https://www.just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/seksuaalne-vaarkohtlemine
● https://www.kriminaalpoliitika.ee/et/statistika-ja-uuringud/kuritegevus-eestis
Lisainfo