Siinne töö uurib ehk Kuivõrd ja kuidas näitab end eesti teadusteksti autor

Full text

48
SIINNE TÖÖ UURIB
EHK KUIVÕRD JA KUIDAS NÄITAB END
EESTI TEADUSTEKSTI AUTOR1
HELENA LEMENDIK
Annotatsioon. Artiklis uuritakse, kuidas üliõpilased annavad edasi oma uurimis-
töö tulemusi. Fookus on viisidel, kuidas magistritööde autorid enesele osutavad,
täpsemalt autori isikut implitsiitselt ja eksplitsiitselt väljendavatel keelevahen-
ditel. Kvantitatiivse meetodiga leitakse uuritavate keelevahendite esinemus
magistri töödes, jaotumine magistritööde osade vahel ja valdkondlikud erisused.
Kvalitatiivse analüüsiga selgitatakse, mis kujul ja ülesannetes keelevahendid
magistri töödes esinevad. Uurimistulemustest selgub, et hoolimata impersonaal-
suse ideaalist kasutavad eesti autorid julgelt ka isikulist väljendusviisi. Eelistus
ei pruugi aga sõltuda teadus valdkonnast, vaid piiratuma rühma tavadest. Keele-
vahendite kasutus erineb ka töö ositi: enim ja selgemalt on autorid esil n-ö
turvalisemates tekstikohtades, mis eeldavad vähem argumenteerimist.
Võtmesõnad: autori isik, enesele osutamine, isikuline stiil, impersonaalne stiil,
magistritöö
1. Sissejuhatus
Kes ei oleks algaja või ka kogenud autorina kaalunud oma teaduslikus
kirja töös verbivormi valikute vahel. Kui kogenumatel on ehk kujune-
nud oma stiil, siis algajad kirjutajad lähtuvad tõenäoliselt juhenditest ja
soovitustest ning võtavad eeskujuks teiste autorite tekste. Ometi võib
otsustamine osutuda ka sel juhul raskeks. Ühelt poolt juhendatakse,
et teadustekst peab olema objektiivne ja neutraalne ning autori isik ei
tohiks selles esile tõusta (Kasik jt 2011: 27–28). Teisalt mööndakse, et
1 Artikkel põhineb autori 2021. a Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis
kaitstud magistritööl „Autori isiku väljendamise keelelised vahendid eestikeelsetes
magistritöödes“. Mõlema kirjutise valmimise eest on autor suure tänu võlgu oma
juhendajale Helen Hindile.
Emakeele Seltsi aastaraamat 67 (2021), 48–71
http://dx.doi.org/10.3176/esa67.03

49
teadusteksti jaoks nähakse muu hulgas ette autorile osutamise viisid ning
autori enesele osutamist eeldab teadusteksti argumenteeriv iseloom, mis
laseb kuuldavale tulla autori arvamusel ja seisukohtadel (Kniivilä jt 2007:
14, 95). Üliõpilastööde vormistamise juhendites eelistatakse umbisikulist
tegumoodi, kuid mõnel pool aktsepteeritakse ka esimest ja kolmandat
isikut (nt Jürine jt 2013: 13; Tallinna Ülikool 2020: 3; Uuspõld 2011: 14).
Teisal soovitatakse mina-vormi siiski vältida (nt Tallinna Ülikool 2019: 12;
Tartu Ülikool 2020: 10). Niisiis tuleb kirjutajal otsustada, kuidas luua tekst
nii, et enesele osutamine täidaks sobivusnõuded.
Seda, kuidas eesti teadusteksti autorid tavatsevad osutada iseendale, on
varem uurinud Riina Reinsalu, käsitledes autori kohalolu eri valdkondade
magistritööde sissejuhatustes. Reinsalu leiab, et umbisikuline tegumood
on üldaktsepteeritud, ent mina-vorm laialt kasutusel üksnes humanitaar- ja
sotsiaalteadustes: sealsete üliõpilaste keelelised valikud on subjektiivse-
mad ja varieeruvamad kui mujal. (Reinsalu 2017: 841, 843) Autori mina-
isiku rolle ja kasutussagedust kirjanduse eriala bakalaureusetöödes on
uurinud Kertu Kook. Ilmnes, et mina-vormi kasutamine erines tööde ositi,
kuid olenes ka sellest, mis rolli autor tekstis täitis. (Kook 2020: 31) Merily
Šmidt on oma magistritöös ja juhendaja Riina Rein saluga kahasse kirjuta-
tud artiklis analüüsinud eestikeelsete teadusartiklite annotatsioone. Muu
hulgas käsitleti autorile osutamist umbisikulise ning mina-/meie-vormi
vastanduse vaatenurgast. Selgus, et annotatsioonides eelistavad autorid
umbisikulisust, meie-vormi esines uurimisandmestikus vähe, mina-vormi
aga üldse mitte. (Šmidt 2020: 38–40; Šmidt, Reinsalu 2021: 278) Isikuliste
ja umbisikuliste vormide suhet eestikeelsetes doktoritööde kokkuvõtetes
käsitleti ka Tallinna Ülikooli uuringu „Eesti keel kõrghariduse ja teaduse
keelena“ ühe osana. Uuringu tulemusena ilmnesid valdkondlikud erisused:
umbisikulisi vorme eelistati tehnikavaldkonnas, isikulisi aga kasvatus-
teadustes. Õigusteaduslikud tekstid jäid nende valdkondade vahele, ent
sarnanesid pigem kasvatusteaduslikega. (Tallinna Ülikool 2013: 11–12)
Eeltoodust selgub, et teadusteksti autorisse puutuvat ei ole Eestis
kuigi palju uuritud. Uurimust, mille fookuses oleksid autori isikut olgu
otse või vihjamisi väljendavad keelevahendid ja mis analüüsiks neid kogu
teadusteksti ulatuses, pakkudes ühtlasi kvantitatiivseid andmeid, ei ole veel
tehtud. Niisiis on siinse artikli eesmärk anda ülevaade, missuguseid keele-
vahendeid magistri tööde autorid kasutavad, et väljendada oma isikut tekstis
nii eksplitsiitselt kui ka implitsiitselt, selgitada välja, kas keelevahendite

50
kasutamise tavades võib täheldada valdkondlikke erisusi, ning leida,
kuidas jaotuvad valitud keelevahendid magistritööde osade vahel. Lisaks
kirjeldatakse, mis kujul ja ülesannetes keelevahendid töödes esinevad.
2. Autori isik teadustekstis
Teadustekstide ideaaliks peetav objektiivsus, mis realiseerub sageli imper-
sonaalse stiili ja mitmesuguste ümberütlustena, võib muutuda mehaani-
liseks enesele osutamise vältimiseks, kuigi objektiivsus peaks peituma
sügavamal, põhimõtteliselt neutraalses, avatud, argumenteerivas ja autori
seisukohti kinnitavas uurimis- ja kirjutamisviisis (Luukka 2002: 20–23).
Oluline on interpersonaalne aspekt, kuna peale autori on teadusteksti kaa-
satud ka muud isikud: teised valdkonna esindajad ning lugejad (Luukka
1994: 27). Nii võib uurimisprotsessi pidada kommunikatsioonisündmuseks
ja retoorilisi võtteid selle oluliseks osaks. Kuna uurimistöö käigus saadud
teave tuleb edasi anda, saab teadustekstist kommunikatsiooniakt teksti
looja ja vastuvõtja vahel. (Aro 1999: 20)
Autori ja lugeja vahelist suhtlust teadusteksti vahendusel on uurinud
Ken Hyland, kelle akadeemilise diskursuse suhtlusmudeli järgi suhtlevad
autorid lugejatega kahel moel: hoiakute ja kaasamise kaudu. Kaasavate
võtetega tekitatakse side enda ja lugejate vahele. Siia kuuluvad lugejale
viitavad asesõnad (sh lugejat kaasav meie), tekstisisesed küsimused, ühiste
teadmiste rõhutamine, isiklikud vahemärkused ning juhatavad keelendid.
Hoiakud hõlmavad võtteid, mille abil autorid kas näitavad või varjavad oma
autorsust: need on pehmendavad, võimendavad ja suhtumist väljendavad
keelendid ning viited iseenesele (eelkõige enesekohane asesõna mina).
(Hyland 2005: 176–177) Hyland (nt 2002a: 1095; 2002b: 352) soovitabki
lähtuda autori suhtest lugejaga kui kirjutamise interpersonaalsest aspektist ja
lasta autori isikul tekstist siiski välja paista. Ka Minna-Riitta Luukka (1994:
26–27) leiab, et autori ja lugeja suhte puhul on tähtis, kas neile osalistele
viidatakse otse või ümberütlevalt: kui autor väldib otsest iseendale osuta-
mist, distantseerub ta tekstist, isikulist stiili kasutades aga seob end sellega.
Milada Walková kohaselt on autori enesele osutamise puhul oluline
ka osutuse tugevusaste, mis sõltub muu hulgas sellest, missugused gram-
matilised vahendid valitakse. Enesekohastest asesõnadest rääkides leiab
Walková, et nende mõju on tugevam siis, kui viidatakse autorile kui tegijale
(mina arvan). Ka omastavaline asesõna (minu arvamus) viitab autorile

51
eksplitsiitselt, ent mõju on nõrgem, kuna seda kasutatakse üksnes teise,
näiteks mitteisikut tähistava nimisõna piiritlemiseks. Nõrgim on Walková
sõnul nende asesõnade mõju, millele tegevus on suunatud, kuna nendega
kujutatakse autorit välismõjutustest sõltuvana (paneb mind arvama).
(Walková 2019: 60, 63)
Liina Lindströmi järgi on kõnesituatsioonis osalevale isikule võimalik
viidata otse isikumarkerite abil, nagu asesõna mina, verbi isikulõpp -n,
isiku nimi, nimisõna(fraas) (töö autor) ning mõnes keeles possessiivsuksid.
Selleks et isikule viitamist vältida, saab kasutada impersonaalseid konst-
ruktsioone, mis jätavad kõnesituatsioonis osaleja implitsiitseks ning mille
korral selgub tema isik eelkõige konteksti põhjal. (Lindström 2010: 89, 102,
103) Reet Kasik (2005: 26) käsitleb selliste moodustena impersonaali ehk
umbisikulist tegumoodi, iseeneslikke protsessiverbe ja nominalisatsiooni.
Konkreetselt eestikeelsete teadustekstide puhul nimetavad Kasik jt
(2011: 73) autorile osutamise võimalustena umbisikulist tegumoodi, ain-
suse 3. isikut, ainsuse 1. isikut ning ümberütlevat, näiteks mitteisikuliste
seisundivormidega väljendumist. Reinsalu on kirjeldanud autori isiku
väljendamise võtteid teadustekstis täpsemalt ja paigutanud need autori
eksplitsiitse ja implitsiitse kohalolu skaalale. Tema käsitluses annavad
autori eksplitsiitsest kohalolust märku mina- ja meie-vorm, implitsiitsest
aga keelevahendid, mille abil autor hoidub endale otse osutamast, kasuta-
des näiteks 3. isikut (isikut märkiv nimisõna koos 3. pöörde vormiga või
nimisõnafraas, nt autor), metafoorset isikut (mitteisikut märkiv nimisõna
koos 3. pöörde vormiga või nimisõnafraas, nt töö) või umbisikut (umb-
isikuline tegumood, sh passiiv, nt töös analüüsitakse). Autori kohalolu
implitsiitseimateks vormideks sellel skaalal on üldisik, mille korral võib
lauses tegijaks olla kes tahes (nt võib analüüsida), ning muude keele-
vahendite heterogeenne rühm, mille abil saab tegija lausest sootuks välja
jätta (nt analüüsist järeldub). (Reinsalu 2017: 832, 840–841) Reinsalu
skaala on ka siinse käsitluse lähtekoht.
3. Uurimismaterjal ja -meetod
Uuritavateks tekstideks olid Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli humani-
taar- ning sotsiaal- ja ühiskonnateaduste valdkonna 16 juhuslikult valitud
eestikeelset magistritööd aastatest 2019–2020. Varasemate uurimistööde
(nt Hyland 2005; Reinsalu 2017) tulemuste põhjal võis neis valdkondades

52
eeldada suuremat vahendite varieeruvust kui reaal- ja täppisteadustes, kus
soositakse umbisikulist väljendusviisi. Uuritavad tekstid jaotusid võrdselt
nii vaatlusaluste ülikoolide kui ka valdkondade vahel.
Uuritava materjali kogumaht oli 215 784 sõnet. Mahu hulka arvestati
üksnes magistritööde põhiosa, välja jäid vormiosa elemendid (sisukord,
lisad, resümee, tänusõnad), samuti põhiosas olevad tekstinäited, tsitaadid
ja tabelite sisu. Uurimismaterjal kodeeriti käsitsi. Esmalt tuvastati kõik
asjakohased keelevahendid, seejärel kanti need MS Exceli tabelisse, kus
kodeeriti iga vahendit iseloomustavad tunnused. Ülevaade tunnustest ja
nende väärtustest on toodud tabelis 1. Väärtuste juurde lisati kvalitatiivse
analüüsi hõlbustamiseks täpsustavaid andmeid (nt keelevahendi vorm).
Sedasi koguti algmaterjalist 4292 asjakohast keelevahendit sisaldav
uurimisandmestik.
Tabel 1. Analüüsitavad tunnused ja nende väärtused
Tunnus Väärtused Näited
Autori isikut
väljendava
keele vahendi
tüüp
mina-vorm, sh ma, ise, oma
meie-vorm, sh me, ise, oma
3. isik
metafoorne isik
umbisik
üldisik
muud keelevahendid, sh:
iseeneslikud protsessid
mentaalsed/tajuprotsessid
sekundaartarindid
tingimuslikud
kõrvallaused
viited välismõjule
mittetäielikud laused
ma uurin, minu uurimus
saame järeldada
autor uurib
töö käsitleb
peatükis kirjeldatakse
võib uurida
vastustest tuleb välja
vastustest järeldub / kumab läbi
tuleb uurimise alla, on täheldatav
kui analüüsida, siis ..
X võimaldab järeldada
Sellest täpsemalt jaotises X.
Keele vahendi
asukoht
tekstis
(osa)
sissejuhatus
teooriaosa
meetodiosa
analüüsiosa
aruteluosa
kokkuvõte
Magistritöö
valdkond
Tallinna Ülikool, humanitaarteadused (tlü_ht)
Tartu Ülikool, humanitaarteadused (tü_ht)
Tartu Ülikool, sotsiaalteadused (tü_st)
Tallinna Ülikool, ühiskonnateadused (tlü_üti)

53
Materjali analüüsiti segameetodil: nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiiv-
selt. Kvantitatiivse analüüsi käigus leiti MS Exceli abil kirjeldava statistika
näitajad keelevahendite variantide, esinemistiheduse ning jaotumise kohta
töö osade ja valdkondade vahel. Kvalitatiivset analüüsi rakendati keele-
vahendite lähemaks kirjeldamiseks, et näidata nende kasutus konteksti ja
-otstarvet. Selleks pöörati eraldi tähelepanu keelevahenditega kaasnevatele
verbidele.
Järgnevas analüüsis on kvantitatiivsete andmete normaliseerimise
baasiks 10 000 sõnet. Kvalitatiivsele analüüsile on lisatud näitelaused, kus
kirjeldatav keelevahend on tõstetud esile allajoonitud kirjas. Näitelaused
on esitatud muutmata kujul, mõnel juhul on lauset lühendatud, väljajätt
on tähistatud kaksikpunktiga.
4. Koondülevaade autori isiku väljendamisest magistritöödes
Tabelis 2 on esitatud uurimisandmestiku keelevahendite kogukasutus
autoriti. Absoluutarvudes enim (1459) leidus uurimisandmestikus eks-
plitsiitseimat, s.o mina-vormi. Stiilikaalutlustel on autoritel soovitatud
mitte kasutada mina-vormi ja sellega vastanduvat umbisikut läbisegi
(Reinsalu 2015: 73). Teisalt ei taunita nende vormide kombineerimist töö
lõikes, näiteks leitakse, et mina-vorm sobib sissejuhatusse (Kasik jt 2011:
73) või kirjeldama uurimistöö käiku ja autori tehtud valikuid (Hirsjärvi
jt 2010: 269; Kniivilä jt 2007: 72). Üldse ei kombineerinud mina-vormi
umbisikuga neli autorit ehk 25%. Veel seitse autorit olid kombineerinud
neid 1–10 korda töö kohta, mida võib pidada pigem juhuslikuks kui autori
välja kujunenud eelistuseks kasutada mõlemat vormi. Seega oli 69% auto-
ritest enda isikut väljendades vähese kõikuvusega järjepidevad, neist oma-
korda 55% eelistas mina-vormi ja 45% umbisikut. Samas leidus ka neid,
kes kasutasid enim mõnd muud keelevahendit. Kõik autorid kombineerisid
mina-vormi või umbisikut nii üldisiku kui ka muude keelevahenditega.
Viimaste puhul oli tegemist väga erisuguste keelendite rühmaga, mille
ühine joon oli tegevussubjekti puudumine lausest (vt täpsemalt jaotis 5.2).
Kolmanda kombinatsiooniosalisena eristus mõnel juhul metafoorne isik.
Kõige vähem tarvitasid autorid 3. isikut ja meie-vormi.

54
Tabel 2. Autori isikut väljendavate keelevahendite kasutus magistri-
töödes autoriti (absoluutarvudes ja normaliseerituna 10 000 sõne kohta,
osakaal magistritöös)
Keelevahendite jaotus valdkonniti (joonis 1) näitab, et mina-vormi eelistati
eelkõige Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste ja Tartu Ülikooli humanitaar-
teaduste valdkonnas, umbisikut aga rohkem Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste
ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste valdkonnas. Seega ei sõltunud
vahendite kasutus üheselt sellest, millist teadusala või kumba ülikooli
autor esindas, vaid kujunesid n-ö ristpaarid ülikoolide vahel. Absoluut-
arvudes oli mina-vorm esikohal kolmes valdkonnas, teistest erines vaid
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste valdkond: sealsed autorid eelistasid
selgelt umbisikut, mis ulatus 35%ni kõigist valdkonna keelevahenditest
ning moodustas koos Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonnaga 80%
umbisiku kasutusest kogu uurimisandmestikus.
Kõige ühtlasemalt kasutati muid autori isikut väljendavaid keelevahen-
deid. Neis valdkondades, kus oli levinud umbisik, soositi teistest enam ka
üldisikut. Seevastu seal, kus oli rohkem mina-vormi, leidus vähem meta-
foorset isikut. Meie-vormi ja 3. isiku kasutusega eristus üksnes Tallinna
Ülikooli ühiskonnateaduste valdkond. Seejuures mõjutas 3. isiku koguarvu
seal vaid ühe autori idiolekt, meie-vorm aga oli selles valdkonnas üldiselt
levinum kui mujal.
Eelnevast võib järeldada, et akadeemilise eneseväljenduse tavad ei
pruugi järgida teadusvaldkondade piire, vaid võivad välja kujuneda ka
ülikooliti või muudel asjaoludel. Nii näiteks oli osa tekste, mis sisaldasid
rohkelt autori isikut eksplitsiitselt väljendavaid keelevahendeid, pärit

55
0%
10%
20%
30%
40%
50%
60%
70%
80%
90%
100%
TÜ ST TLÜ ÜTI TÜ HT TLÜ HI
muu
üldisik
umbisik
metafoor
3. isik
meie-vorm
mina-vorm
Joonis 1 . Autori isiku väljendamise vahendite jaotus valdkondades
0%
10%
20%
30%
40%
50%
60%
70%
80%
90%
100%
muu
üldisik
umbisik
metafoor
3. isik
meie-vorm
mina-vorm
Joonis 2. Autori isiku väljendamise vahendite jaotus magistritööde
osades
sotsiaal töö ja sotsiaalkaitse valdkonnast ning neis kirjeldati uurimisprot-
sesse, mille käigus autorid puutusid kokku uuritavate inimestega või said
osa nende isiklikest lugudest, hankides niiviisi vahetuid kogemusi, mida
on loomulikum edasi anda isikustatumas laadis.
Analüüsiti ka keelevahendite jaotumist magistritööde osade vahel
(joonis 2). Sissejuhatustes väljendasid autorid oma isikut suures osas
mina-vormi kaudu, mis moodustas 47% kõigist sealsetest keelevahendi-
test. Lisaks mina-vormile olid sissejuhatustes esil umbisik ja metafoorne

56
isik, ülejäänud keelevahendite osakaal jäi väheseks. Sissejuhatustega on
võrreldav ka meetodiosa, kus samuti küündisid teistest enam esile mina-
vorm ja umbisik. Mina-vorm oli juhtpositsioonil veel teooriaosas (31%),
kus sellele järgnes üldisik.
Magistritööde teises pooles muutus üldmulje implitsiitsemaks. Kuigi
analüüsiosas edestas mina-vorm veel umbisikut, osutus arvukaimaks
muude keelevahendite kategooria (30%). Aruteluosas olid ülekaalus muud
keelevahendid koos üldisikuga (kumbki moodustas 31%). Magistritööde
kokkuvõtetes seevastu jaotusid keelevahendid kõige ühtlasemalt, silma-
nähtavalt vähe oli seal vaid meie-vormi.
Normaliseerides keelevahendite hulgad, selgus, et autorid astusid mis
tahes vormis sagedaimini esile oma töö meetodiosas ja sissejuhatuses
(492 ja 326 kasutusjuhtu 10 000 sõne kohta), harvimini aga teooriaosas
(76 kasutusjuhtu). Lisaks sellele, et magistritöö teises pooles oli autorite
kohalolu kasutatud keelevahendite poolest implitsiitsem kui esimeses, oli
kohalolu vähem märgata ka keelevahendite kasutussageduse kahanemise
tõttu.
5. Autori isiku väljendamise keelevahendite kasutus ja vormid
5.1. Autori isiku eksplitsiitne väljendamine tekstis
Selgeim viis oma isikut väljendada on kasutada isikulist asesõna mina.
See vorm laseb autoril esineda iseendana, aitab lävida lugejaga ja veenvalt
argumenteerida. (Hyland 2002b: 352, 354) Mina-vorm seob autorit ka tema
seisukohtadega ja võimaldab esineda valdkonna asjatundjana (Hyland
2002a: 1093–1094). Mina-vormi kasutas 75% autoritest. Seejuures üle-
tasid mina-vormi esinemiskorrad ühes tekstis 200 korra piiri neljal juhul
(enim oli see 254), vähim loendatud juhtude arv töö kohta oli 4. Ainsagi
mina-vormita vormistasid oma töö neli autorit. Mina-vormi esines nii
asesõnana mina (sh ma, ise, oma), asesõnata pöördelise verbivormina kui
ka asesõna mina ja pöördelise verbivormi kombinatsioonina. Ülekaalukalt
enim (70%) kasutati asesõnata pöördelist verbivormi, mis viitab autorile
kui aktiivsele tegijale eksplitsiitsemalt kui muud asesõna vormid. Asesõna
mina (sh ise, oma) oli uurimisandmestikus 25% ja asesõna koos pöördelise
verbivormiga vaid 5%.
Nagu öeldud, oli enim asesõnata pöördelist verbivormi (1), seevastu
asesõna mina koos pöördelise verbivormiga kasutati tagasihoidlikult. See

57
on ka loomulik, kuna eesti keeles on võimalik jätta 1. isiku asesõna kui
liiane jaatavast lausest välja ja piirduda pöördelise verbivormiga, olgu
põhjuseks siis väljendusökonoomia või viisakusstrateegia (Erelt jt 2017:
256). Kuna isikuline asesõna lisab teksti siiski suuresti subjektiivsust
(Reinsalu 2017: 835), võib järeldada, et sellest loobudes teeb autor mõne-
võrra neutraalsema keelelise valiku. Seesugune grammatiline ellips ei ole
aga võimalik eitava kõne korral, kus öeldisverbil puudub pöördetunnus.
Nii oligi asesõna ja pöördelise verbivormi kombinatsioonidest suur osa
(41%) just eitavad vormid (2). Siiski leidus neidki tekstinäiteid, kus jaa-
tavas kõnes lause sisaldas peale pöördelise verbivormi ka asesõnu (3).
(1) Töös olen kasutanud nii kvalitatiivset kui kvantitatiivset analüüsi.
(tü_ht_3)
(2) Seejuures ei saa ma väita, et intervjueeritud oleks hinnanud muuseumi
linna omandis olemist negatiivse asjaoluna. (tü_ht_2)
(3) Ka mina küsisin endalt uurimistöö käigus pidevalt, et kas ma kuulen
ja edastan ikka seda, mida naised mulle räägivad, mitte seda, mida ma
arvan ja usun. (tlü_üti_3)
Asesõna mina kasutati enamasti (198 juhul) täiendina mitteisikut tähista-
vate nimisõnade ees (4). Kõige sagedamini viitasid need magistritööle (töö,
magistritöö, uurimus), järgnesid autori enese ja tema mõttetegevuse ning
tehtud uurimistööga seonduvad sõnad, nagu kogemus, küsimus, eesmärk,
analüüs, hüpotees, oletus, mõtted, juhendaja.
(4) Minu oletus, et väiksem osa kasutajaid teeb suurema osa liigutustest,
pidas paika. (tü_ht_1)
Sageli (96 korral) esines tekstides asesõna mina mõnd muutevormi, mille
abil moodustati enamasti kogeja- ja omajalauseid, kus autori aktiivne roll
väheneb. Peamiselt kirjeldati uurimistöösse puutuvat isiklikku kogemust
(5) ja uurimistöö käiku (6).
(5) Kuna vanemaealiste teemavaldkond pakkus mulle huvi juba baka-
laureusetöö kirjutamisel, siis magistriõpingute jätkamisel oli mul kindel
soov lõputööd kirjutada samas teemavaldkonnas, arendada endas enam
oskusi märgata lugusid ning õppida uut analüüsimeetodit uurimisandmete
analüüsimisel. (tlü_üti_2)
(6) Algselt oli mul magistritöös kavas jälgida kasutajate käitumist viiel
järjestikkusel päeval .. (tü_ht_1)

58
Oli ka lauseid, kus autor asetas end justkui mõne paratamatu protsessi või
välismõju meelevalda, vähendades nii oma osa (7−8).
(7) Teooria baasil tekib mul seos, et vananedes hakkavad inimesed tundma,
et aeg hakkab otsa saama .. (tlü_üti_2)
(8) Minus tekitas kõhklusi, kas minu teema võiks olla piisavalt huvipakkuv
.. (tü_st_1)
Mõnikord kasutasid autorid asesõna koos kaassõnaga, moodustades selli-
seid fraase nagu minu jaoks, enda meelest, minu arvamuse kohaselt, minu
arvates jms (9). Kuna üldjuhul kirjeldasid need laused autori kogemust
või väljendasid tema seisukohta ja olnuksid sellisena tõlgendatavad ka
asesõna sisaldava fraasita, võib selle kasutuse taga näha autori soovi oma
isikut tekstis eriliselt rõhutada.
(9) Minu jaoks oli väga huvitav teada saada iga pere kooskasvamise lugu ..
(tü_st_1)
Teist eksplitsiitset autori isiku väljendajat, meie-vormi, nähakse teadus-
teksti viisakusstrateegiana (Erelt 2017: 200). Meie-vormiga võib autor
mõnikord viidata iseenesele (distantseeriv meie), teinekord aga kaasata
lugejat teksti struktureerivasse metateksti või rõhutada enda ja lugejas-
konna ühistunnet (kaasav meie) (Luukka 1994: 29–31). Meie-vormi kasu-
tas 62,5% autoritest. Kasutuskordade arv oli siiski tagasihoidlik, ulatudes
kogu uurimisandmestiku kohta 115 kasutusjuhuni. Seejuures olid tervelt
99 neist lugejat lähendavad ja vaid 16 lugejat distantseerivad meie-vormid.
Kõigist meie-vormidest paigutus 60% ühe autori teksti. Kolm aktiivsemat
meie-vormi kasutajat esindasid Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste vald-
konda, mistõttu langes sinna 89% kõigist kasutusjuhtudest.
Meie-vorm esines kas asesõnana meie (sh me, ise, oma) (10), asesõnata
pöördelise verbivormina (11) või nende kombinatsioonina (12). Enim oli
asesõnata pöördelist verbivormi (48 kasutusjuhtu), sellest vähem asesõna
koos pöördelise verbivormiga (38 juhtu) ja asesõna (29 juhtu).
(10) Kas sellises koguses liha tarbimine mõjub meie tervisele hästi? (tlü_
üti_1)
(11) Seega näeme, et algus Eestis ei olnud sugugi kerge. (tlü_üti_3)
(12) Nende kahe teemaga seonduvalt näeme me end kui inimesi, kes tarbivad
lihatooteid. (tlü_üti_1)
Asesõna meie kasutati üldiselt kas lugeja mõtteid suunava võttena (13)
või väljendati selle abil autori kuuluvust mingisse, sh lugejaga ühisesse

59
rühma (14). Asesõnaga meie märgiti mõnikord ka autori ja potentsiaalse
lugeja kodumaad (15). Mingisugusele ühisosale lugejaga viitasid ka koos
täiendist asesõnaga meie kasutatud nimisõnad, nagu ühiskond, riik, rahvus,
tervis, teod ja arusaamad.
(13) See .. annab meile teadmise, et igaüks võib elukvaliteeti väga erinevalt
hinnata, mõista ning mõõta. (tlü_üti_2)
(14) Meil kõigil on oluline olla osaline sotsiaalsetes gruppides .. (tlü_üti_2)
(15) Eestis on pagulaste teemadel siiani ilmunud napilt uurimistöid, mistõttu
teame me meil elavatest pagulastest väga vähe. (tlü_üti_3)
Kõik eelnevad näited on lugejat lähendavad meie-vormid. Neil vähestel
kordadel, kui autorid kasutasid distantseerivat meie-vormi, kirjeldati pea-
miselt tegevusi või asjaolusid, mis olid tekkinud uurimistöö käigus autori
ja teiste isikute kokku puutudes (16).
(16) Ühe naisega kohtusime tulenevalt eriolukorrast pargis ja analüüsisime
fotosid seal. (tlü_üti_3)
5.2. Autori isiku implitsiitne väljendamine tekstis
Kui autor kasutab 3. isikut, siis väljendab ta enda isikut asesõna asemel
mõne kirjeldava, ent isikut tähistava nimisõna(fraasi)ga, nagu siinkirjutaja,
käesoleva artikli autor. Seesugune lugejat ja autorit distantseeriv viisakus-
strateegia on teadustekstidele iseloomulik (Erelt 2017: 200). 3. isikut
tarvitas 56% autoritest. Kokku esines andmestikus 3. isiku vorme 195
korral, neist 134 pärinesid ühe autori tööst. Tegemist oli Tallinna Ülikooli
ühiskonnateaduste valdkonna magistritööga, mistõttu koondus sinna 70%
kogu keelevahendi kasutusest.
Enamjaolt, s.o 180 korral, osutus 3. isikuks autor. Näide 17 illustreerib,
et mõnikord võidi sellega ka lause piires liialdada. Uurijat, uurimuse läbi-
viijat või teostajat nimetati üheksal korral. Eespool mainitud siinkirjutaja
esines kolmel ning intervjueerija ja vestluskaaslane kumbki ühel korral.
Üks kord oli lause viiteahelas kasutusel ka autoriga koreferentsiaalne
3. isiku asesõna (ta) (18).
(17) Kui autor leidis analüüsi läbi viies, et autor teostab ülesandeid rohkem kui
kahes erinevas valdkonnas, luges autor teenistuja multifunktsionaalseks.
(tlü_üti_4)

60
(18) Välireklaami valis töö autor uurimiseks seetõttu, kuna see on reklaami-
kategooria, millega ta puutub igapäevaselt kokku. (tlü_hi_1)
Enamasti (171 juhul) esines 3. isik verbi laiendina (19), kuid tuli ette ka
nimisõna täiendi juhte (20).
(19) Töö autor tänab kõiki, kes on töö valmimisele kaasa aidanud. (tlü_hi_1)
(20) Sellega seoses ja analüüsiosa lõpetuseks soovin tähelepanu juhtida
avatud tsitaatidele mittekirjanduslikus kasutuses, mis siinkirjutaja
tähelepanu köitnud on. (tlü_hi_3)
Metafoorse isiku korral väljendab autor enda isikut mõne mitteisikut
tähistava nimisõna(fraasi)ga, isikustades enese asemel teksti või prot-
sessi2. Selle moodusega on võimalik viidata kas autori tegevusele (nt
töö analüüsib) või omadustele (nt töö eesmärk on). (Reinsalu 2017: 832,
842) Metafoorse isikuga asendasid end kõik uuritud magistritööde auto-
rid. Kasutuskordade arv jäi töödes vahemikku 3–34. Metafoorse isikuna
nimetati enamasti tööd ja mõnd selle peatükki või elementi (21), teise
kategooriana eristusid tegevused või nende tulemused (22).
(21) Töö esimene hüpotees eeldas, et jõukamad liikmesriigid mõjuvad asüüli-
taotlejatele atraktiivsemana. (tü_st_4)
(22) Kui analüüsida seost omavalitsuse ametnike spetsialiseerumise ja
omavalitsuse elanike arvu vahel, siis korrelatsioonanalüüs näitab, et
omavalitsuse elanike arvu ning ametnike spetsialiseerumise vahel on
tugev seos .. (tlü_üti_4)
Metafoorse isiku puhul hakkas silma, et too oli pea kolmandikul juhtudest
millekski motiveeritud: nimelt kasutati metafoorse isikuga koos sageli
2 Siinkohal on isikut nimetatud metafoorseks Reinsalu jaotuse eeskujul. Ka Lako
ja Johnson (2011: 66–67) kirjeldavad vahendi metafoorilist isikustamist, mille
puhul mõtestatakse nähtusi nende paremaks mõistmiseks inimlike käitumisakti-
dena. Vahendi isikustamist võib käsitleda ka metonüümiana, kui seda kasutatakse,
et viidata reaalsele, vahendiga seotud inimolendile (samas: 68). Low’ (1990:
222–224) järgi omakorda võib isikustamist käsitleda metafoori või meto nüümiana
olenevalt autori otsuse lähtekohast: kui otsitakse sobivat verbi kindlale nimi-
sõnale, on tegemist metafooriga, kui aga soovitakse kasutada kindlat verbi, tahtes
seejuures näiteks vältida asesõna mina, on tegemist pigem metonüümiaga. Kuigi
Low otsustab akadeemilisi tekste uurides kohelda selliseid väljendeid metafoor-
setena (siiski mitte metafooridena), oleks ehk paremgi piirduda isikustamise
mõistega.

61
nimisõna eesmärk, mõnikord asendas seda ka fookus, inspiratsioon, kese,
siht, tuum vms (23).
(23) Uurimuse eesmärk on leida vastused neljale peamisele uurimisküsimu-
sele. (tü_ht_1)
Nagu eespool öeldud, on teadustekstide aktsepteerituimaid autori isiku
väljendamise viise umbisikuline tegumood. Selle puhul näib tekst küll
impersonaalne, kuid kontekstist on autor siiski aimatav (Reinsalu 2017:
841). Umbisikut (sh passiivi) olid kasutanud kõigi tekstide autorid, kuid
sagedus erines suuresti, ulatudes 1–135 kasutuskorrani töö kohta. Umb-
isiku abil tutvustasid autorid enamjaolt kas oma magistritöö sisu (24) või
rääkisid uurimistöö käigust ja asjaoludest (25). Paari autori töös leidus
umbisikulise tegumoe käskivat kõneviisi, millega juhiti eritähelepanu
mõnele magistritöös edaspidi oluliseks osutuvale üksikasjale (26).
(24) Töös tuuakse välja kolm olulisemat reklaamisemiootika teooriat .. ning
nende põhjal koostatakse välireklaami uurimiseks vajalik meetod, milles
kirjeldatakse, mismoodi reklaami vaatlema hakatakse. (tlü_hi_1)
(25) Teoste valikul jälgiti, et korpuses oleks esindatud eesti kirjanduslugudes
ja -uurimustes sel perioodil oluliseks peetud autorid ja teosed, samas
ei jäetud välja ühtegi elektrooniliselt kättesaadavat teost, mida üldiselt
ehk nii oluliseks ei peeta. (tlü_hi_3)
(26) Olgu etteruttavalt öeldud, et just „esimese reha“ põhimõte on ka käes-
olevas töös digimeetodite rakendamise motivatsiooniks olnud. (tlü_hi_3)
Umbisikut oli lugejal mõnikord keeruline üheselt tõlgendada. Segadus
võis tekkida nii lause piires (27) kui ka lausete vahel (28).
(27) Järgnevalt võrreldakse seitset eelnevalt analüüsitud reklaami, mille
kaudu müüakse täiesti erinevaid tooteid ja teenuseid. (tlü_hi_1)
(28) Väljajättude ning teisiti tõlgitud osade puhul tuuakse välja näited, kus
originaal ja tõlketekst erinevad. Selliste tõlkevalikuteni jõutakse sageli
seetõttu, et sihtkultuuris on teksti niimoodi mugavam ja loogilisem
lugeda. (tlü_hi_4)
Kui umbisikuga tähistatakse mõnd kindlat, ehkki otseselt väljendamata
isikut, siis veelgi ebamäärasem on üldisik. Üldisikulise lause puhul on
tegemist lausega, mille öeldisverb on ainsuse 3. pöördes ning potent-
siaalne subjektisik kes tahes inimene (Erelt jt 2017: 254–255). Ka seda
keelevahendit kasutasid kõik autorid, kasutussagedus ulatus 16 korrast
75 korrani teksti kohta. Üldisiku puhul kasutatakse eesti keeles enamasti

62
modaalverbe (Erelt jt 2017: 255), nii ka siinses uurimisandmestikus: 66%
juhtudest vormistati keelevahend just modaalverbi abil. Enamjaolt kasu-
tati modaalverbe saama, sobima, tasuma, tulema ja võima, millele liideti
da-innitiivi tarind (29), ning mõnel korral ka modaalverbi pidama koos
ma-innitiivi tarindiga (30).
(29) Teiseks tuli leida pikkade sõnade osakaal protsentides – selleks tuli
kokku lugeda kõik sõnad, mis on pikemad kui 6 tähemärki. (tlü_hi_2)
(30) Küll aga peab mainima, et vigade arv kasvas peamiselt ühe kategooria
arvelt. (tlü_hi_4)
44% juhtudest kasutati abiverbi olema koos da-innitiivi tarindiga. Sel
juhul kaasnes fraasiga tavaliselt mõni hinnanguline või autori kogemust
või võimelisust peegeldav omadussõna (31), üksikutel juhtudel mõni muu
sõnaliik, nt määr- või nimisõna (32–33). Teisalt oli 72 juhul ka olema
näha-tüüpi fraase, kust samuti peegeldus uurimistööaegne kogemus ja
kogejaks tõlgendus autor (34).
(31) Seega on tema retseptidest üsna tavaline leida sulgudes olevaid hüüatusi,
muljeid või kommentaare. (tlü_hi_4)
(32) Selleks .. on vaja uurida ajateenijatelt endalt, kuidas nad hindavad keh-
vade suhete olemasolu ajateenistuses .. (tü_st_2)
(33) Kalamaja muuseumi juhataja arusaamale .. ei ole mingit põhjust vastu
vaielda. (tü_ht_2)
(34) On näha mustrit, et vastamisel kogesid raskust eelkõige madalama
kognitiivse võimekusega respondendid. (tü_st_3)
Modaalverbidele lisaks avaldus üldisik mõne muu verbi ainsuse 3. pöörde
vormina. Tüüpiliselt oli neil juhtudel juttu autori täheldustest oma uurimis-
materjali kohta (35).
(35) Seitsme postitusega tulid esile veel kolm meessoost liiget, alles kuus
postitust teinud liikmete seast leiab nelja mehe kõrvalt ka kaks naist.
(tü_ht_1)
Magistritöödes leidus veel hulk konstruktsioone, mille puhul tegevus-
subjektist isik sootuks puudus. Kuna sellesse kategooriasse liigitus mitme-
suguseid keelevahendeid, on neid siinses käsitluses nimetatud ühiselt
muudeks keelevahenditeks. Oma teksti olid nendega mitmekesistanud
kõik autorid. Vähim oldi neid võimalusi ära kasutanud 21 korral töö kohta,
enim 115 korral.

63
Muud keelevahendid võis neile iseloomulike tunnuste alusel jaotada
järgmistesse alamkategooriatesse: (i) iseeneslikke protsesse väljendavad
verbid, (ii) mentaalseid või tajuprotsesse väljendavad verbid tegevus-
subjektita lauses, (iii) sekundaartarindid: nominalisatsioon ja inniit-
tarindid, (iv) tingimuslikud kui … (siis)-tüüpi kõrvallaused, (v) välismõjule
viitavad konstruktsioonid ning (vi) mittetäielikud laused.
Iseeneslike protsesside korral oli tegemist olukordadega, milles osa-
lemise jättis autor väljendamata, võttes nii endalt aktiivse tegevussubjekti
rolli. See keelevahend oli iseloomulik uurimistöö ja selle tulemuste kirjel-
damisele, samuti toetuti sellele argumenteerides ja järeldusi tehes. Lauses
võis olla ka viide, mis asjaoludel või lähtekohast iseeneslik protsess aset
leidis (36), ning mõnikord oli tegemist magistritöö sisu kommenteeriva
metatekstiga (37).
(36) Teistest vastustest tuli välja, et lauseid peab lihtsalt mitu korda lugema,
et neist aru saada. (tlü_hi_2)
(37) See kirjeldus on märgatavalt lähedane sellele, mis eespool tsitaadi kohta
selgunud on. (tlü_hi_3)
Mentaalsed protsessid eeldavad juba puhtsemantiliselt aktiivset, mõtle-
vat inimosalejat, ometi oli selliseid konstruktsioone, kus autorid jätsid
endale siingi üksnes passiivse osaleja või kogeja rolli. Taas oli tegemist
lausetega, milles kirjeldati uurimistulemusi (38) ja arutleti nende üle
(39). Ka tajuprotsesside puhul oli autori isik jäänud tagaplaanile ning
lausete teemavaldkondki sama: uurimistulemuste tutvustus ning analüüs
ja järeldused. Kuigi lauses puudus tegevussubjekt, tõlgendus konteksti
põhjal passiivseks kogejaks siiski autor. Tajuprotsesside verbivalik seostus
eelkõige nägemis- (40), kuulmis- (41) ja tundeaistingutega (42).
(38) Intervjuudest järeldub, et muuseumi töötajate enamik ei puutu ise
Kultuuriametiga kokku. (tü_ht_2)
(39) Siit tekib küsimus, kas kasuperede vanemate oskamatus on piisav
põhjendus, et jätta lapsele tema lugu ausalt avaldamata? (tü_st_1)
(40) Perede tagasisidest harjutuste tegemise kohta kumab läbi vanemate
enda teadlikkus lapse looga töötamisel ja lapse identiteedi loomisel/
toetamisel. (tü_st_1)
(41) Intervjuudes jäi kõlama, et mehed liigitavad inimesi „sõpradeks“ ja
„tuttavateks“, ja „töökaaslasteks“ ning „naabriteks“ .. (tlü_üti_2)
(42) Tundub, et süstemaatiliselt kukuvad paneeli jooksul respondentide seast
välja just nooremad ja madala haridustasemega indiviidid. (tü_st_3)

64
Sekundaartarinditest kasutati esiteks nominalisatsiooni ehk verb asendati
mõne teonimega. Ette tuli seda peamiselt neis tekstikohtades, kus oli juttu
uurimistöö käigust. Sagedased olid juhud, kui mõni tegevus kas algas,
toimus, leidis aset, kulges, kestis, järgnes või jäi näiteks mingisse perioodi
(43). Mõnikord anti nominalisatsiooniga seoses edasi ka hinnangut uuri-
mistöö ajal kogetule (44). Lisaks leidus nominalisatsiooni teksti ennast
kommen teerivas metatekstis, kus üldjuhul kasutati koos teonimega verbe
tulema (45) või olema (46). Nimisõnad, mida nominalisatsiooni korral
kasutati, olid kas mine- või us-lõpulised tuletised (nt transkribeerimine,
analüüsimine, kasutus, vaatlus) või muud nimisõnad, mille sisuks oli mõni
uurimistöösse puutuv tegevus või protsess (nt intervjuu, analüüs) (47).
(43) Käesoleva uurimistöö läbiviimine jäi osaliselt perioodi, mida iseloo-
mustas Covid-19 viirushaiguse levik ja seetõttu kehtestatud erakorraline
olukord Eestis. (tlü_üti_3)
(44) Keerukas oli ka intervjuude kuulamine ja transkribeerimine, kuna tähel-
dasin endapoolset sekkumist rohkem, kui oleksin soovinud. (tü_st_1)
(45) Samuti tulevad uurimise alla sellised iseseisvad laused, mis algavad
relatiivfraasiga, kuid on pealausega siiski tugevalt seotud ja sellele kohe
järgnevad. (tü_ht_3)
(46) Selles peatükis on juttu keeletoimetaja rollist õigus- ja haldusaktide
juures. (tlü_hi_2)
(47) Visuaalse materjali analüüs kulges tekstil põhinevaga paralleelselt.
(tlü_üti_3)
Teine sekundaartarindite vorm oli inniittarindid. Need, mille tegevus-
subjekt oli samaviiteline alistava lause tegevussubjektiga (48) ja seeläbi
juba kaudselt analüüsitud, jäid eraldi vaatluse alt välja. Seevastu leidus
uurimisandmestikus des-, nud-, da- ja tav-tarindeid, millele vastavat
tegevussubjekti mujalt lauses ei ilmnenud (49–52).
(48) Tutvudes erinevate mõistetetega näib mulle, et .. (tlü_üti_2)
(49) Toiduretsepte lingvistilisest vaatenurgast analüüsides on tegemist pea-
miselt kirjaliku tekstiga. (tlü_hi_4)
(50) Tutvunud uurimistööd puudutavate materjalidega, on vajadus meeste
narratiivide ja lugude järgi isegi suurem kui naiste omade. (tlü_üti_3)
(51) Kolmas samm oli liita lause keskmine pikkus ja pikkade sõnade esine-
misprotsent, mis kokku annavadki loetavusindeksi LIX, ning ümardada
tulemus täisarvuks. (tlü_hi_2)
(52) Ebaproportsionaalsused on täheldatavad ka loengusarjade ja näituste
valikul. (tü_ht_2)

65
Kui eelmistes näidetes võis konteksti põhjal eksimatult seostada tarindi
referendina autorit, siis leidus ka lauseid, mille viitesuhted olid eksitavad
(53, 54), olgugi et sisuliselt olid autorid pidanud silmas iseenda tegemisi.
(53) Elukvaliteedi teooriat uurides olid teadlased sama terminoloogiat sõnas-
tanud erinavalt. (tlü_üti_1)
(54) Süsteeme omavahel võrreldes tegi Tilde masintõlge leksika tasandil
rohkem vigu kui Google Translate. (tlü_hi_4)
Funktsioonilt des-tarindiga sarnased olid da-innitiivi sisaldavad tingi-
muslikud kui … (siis)-tüüpi kõrvallaused (55). Ühtlasi puudus ka siin
referentsiaalne suhe pealause tegevussubjektiga ja autori kohalolu jäi
kontekstist järeldada. Nii inniittarindite kui ka tingimuslike kõrvallausete
peamine teema oli uurimistulemuste analüüs.
(55) Kui püüda kirjeldada täpsemalt, milline võiks olla või millest koosneda
lapse elu raamat (ka eluraamat), siis seda on kirjeldanud Rees (2009)
on oma raamatus süvitsi. (tü_st_1)
Inniittarindeid sisaldavad ka välismõjule viitavad konstruktsioonid.
Nende puhul äratas tähelepanu, et mõju nähti alati positiivsena. Fraasid
sisaldasid üldjuhul verbe aitama ja võimaldama koos da-ininitiivi tarin-
diga, ent veel motiveerivamana mõjusid sellised verbid nagu ärgitama
või kannustama (56). Iseäranis jõulised olid juhtumid, kus väline jõud
lubas autoril midagi väita või pani teda millelegi mõtlema. Enamasti oli
tegemist uurimistööaegsete tegevuste või autori mõttetöö kirjeldamisega.
(56) See tõdemus kannustas otsima sobivat metoodikat, mis aitaks välja
saada üksiku teose tõlgendamise „nõiaringist“ ..; ja mis seejuures või-
maldaks uurimise alla võtta rohkem teoseid kui lähilugemine lubaks; ja
samas hoiaks alal humanitaarteaduse klassikalist kvalitatiivset vaimu.
(tlü_hi_3)
Viimase rühmana eristusid muude keelevahendite hulgas mittetäielikud
laused, kus puudus verb. Tüüpiliselt oli sel juhul tegemist töö metatekstiga,
milles anti teada tekstis ees seisvast või juhatati sisse järgnev tekstilõik
(57, 58).
(57) Omaette mõttekoht on, kas tohutu suured korpused iga uurimisküsimuse
seisukohast kõige otstarbekam on – sellest aga täpsemalt jaotises 2.4.
(tlü_hi_3)
(58) Lõpetuseks mõned sõnad ka kujutlusvõime tähtsusest ja selle mobiilsest
olemusest sümboolsete ressursside rakendamisel. (tlü_üti_3)

66
6. Kokkuvõte
Teadustekst on konventsionaalne ning väljakujunenud nõuded kehtivad
ka selle keelekasutusele. Üks peamisi nõudeid on neutraalsus, millega
sageli seostatakse impersonaalsust. Olenemata levinud seisukohast, et
mina-vormi kasutamisega tuleks teadustekstides olla ettevaatlik, räägib
siinse uurimistöö andmestik keelekasutajate valikute kohta muud. Selgus,
et magistritööde autorid väljendavad tekstis oma isikut nii eksplitsiitselt
kui ka implitsiitselt. Seejuures oli mina-vormi kolmveerandis töödes ning
pea pooled autoritest kasutasid seda domineeriva enese isikut väljendava
vahendina. Mina-vorm moodustas suurima osa kõigist uurimisandmestikus
olevatest keelevahenditest, kinnitades varasemaid uurimistulemusi mina-
vormi laiast kasutusest humanitaar- ja sotsiaalteadustes. On tähelepanu-
väärne, et enamasti väljendasid need verbi kaudu autorit kui tegijat, mis
on eksplitsiitsem väljendus kui näiteks omastavalisest täiendist asesõna
või asesõna tegevusobjektina, mida uurimisandmestikus samuti leidus.
Teisalt loobuti suuremal osal juhtudest asesõnast mina ja piirduti asesõnata
pöördelise verbivormiga, mis on neutraalsem keeleline valik.
Implitsiitsetest autori isikut väljendavatest keelevahenditest kasutasid
umbisikut siiski kõik autorid ning see domineeris samuti pea pooltes töö-
des. Umbisiku kasutus oli autoriti ebaühtlane ja korreleerus mina-vormiga:
neid kaht keelevahendit kombineerisid autorid harva, eelistades selgelt üht
teisele. See tulemus on seletatav eespool viidatud stiiliühtluse nõudega,
mille järgi ei tohiks kasutada läbisegi isikulist ja umbisikulist stiili. Teine
mina-vormist mõjutatud keelevahend oli isikut märkiva nimisõna(fraasi)ga
tähistatav 3. isik (autor jms), mille esinemus oli nullilähedane või puudus
üldse nendes töödes, kus domineeris mina-vorm. Järelikult ei tunne autorid
enesena esinedes vajadust tituleerida end muude rollinimedega. Samas oli
3. isiku osakaal uurimisandmestikus ka muidu väike ning sedagi näitajat
mõjutas oluliselt ühe autori idiolekt. Metafoorse isiku kasutus oli mõne-
võrra suurem ning see jaotus autorite vahel ka ühtlasemalt. Implitsiitsetest
vormidest olid uurimisandmestikus enim esil muud keelevahendid, neid
olid kasutanud kõik autorid.
Eksplitsiitse või implitsiitse väljenduslaadi domineerimine ei sõltu-
nud valdkonnast, sest välja kujunesid n-ö ristpaarid, mille moodustasid
ühe ülikooli humanitaar- ja teise ülikooli ühiskonna- või sotsiaalteaduste
valdkond. Seega on põhjust oletada, et keelevahendite eelistust võivad

67
mõjutada mingisugused sotsiaalsed tavad, mis on käibel piiratumas rüh-
mas kui teadusvaldkond. Ka Ulla Connor (2008: 306–308) on väitnud,
et kirjutamist mõjutavad peale autori üldise keelekultuurilise tausta ka
väiksemates ringkondades mõjuvad sotsiaalsed ja haridustegurid. Kuigi
kõigi vaadeldud valdkondade üliõpilastööde juhendid eelistavad implit-
siitset väljenduslaadi, keelamata seejuures ka eksplitsiitset, võib mõne
valdkonna kaldumises eksplitsiitse väljenduslaadi poole näha tõestust
strukturatsiooniteooriale: autorite lõplikke otsuseid ei määra normatiivsed
eelistused, vaid nende tegelik keeleline käitumine võib hakata kujundama
tavasid (vt samas: 311–312).
Tööde esimeses pooles olid autorid väljenduselt eksplitsiitsemad,
teises pooles oli ülekaalus implitsiitne väljenduslaad. See tähendab, et
tudengid väljendasid oma kohalolu eksplitsiitsemalt töö neis osades, mille
sisu eeldab kirjeldust rohkem kui argumentatsiooni ning kus oht langeda
kriitika alla on seega väiksem. Seal aga, kus tuleb argumenteerida ja oma
väiteid esitada, muutusid keelevahendid implitsiitsemaks. Samale järeldu-
sele on jõutud ka varasemates uuringutes (nt Hyland 2002a, 2002b). Nõnda
oli suurim eksplitsiitsete keelevahendite osakaal sissejuhatuses, teooria- ja
meetodiosas. Autori isikut väljendavate mis tahes keelevahendite üldiselt
kasutussageduselt olid autorid aga enim esil tööde sissejuhatuses, meetodi-
osas ja kokkuvõttes. Kuigi magistritööde osad on piiritletud ülesandega,
väljendati neis verbidega erilaadseid tegevusi ja protsesse. Niisiis võivad
keelevahendi valikut mõjutada lisaks osasisesed eri sisuga tekstikohad,
kus ka keelevahenditel on erinevad ülesanded. Nii nagu olid autorid
tööde teises pooles esil implitsiitsemalt, andis sealne modaalsus vihjeid
ka nende võimaliku ebakindluse kohta ning iseeneslike protsesside poole
kalduv verbivalik jättis autorite isiku selgelt rohkem tagaplaanile. Siiski
arvestades, et autori nimi on iga teksti tiitellehel olemas ja sealtkaudu
seostatav ka väidetega tekstis, võib oletada, et autori valik enda isikut
eksplitsiitsemalt väljendada näitab suuremat soovi ja enesekindlust end
teksti või selle osaga siduda.
Siinne uurimistöö tõi lisaselgust eestikeelsete teadustekstide autori-
küsimusse puutuva kohta. Kuna aga analüüs põhines väikesel käsitsi
koostatud korpusel, ei saa tulemuste põhjal teha üldistavaid järeldusi eesti-
keelse teadusteksti kui terviku kohta – selleks tuleb analüüsida suuremaid
märgendatud tekstikorpusi. Ülevaade sobib siiski võrdluseks üldlevinud
seisukohtade kõrvale, andes aimu tekstiloojate tegelikust keelekasutusest.

68
Kirjandus
Aro, Jari 1999. Sosiologia ja kielenkäyttö: Retoriikka, narratiivi, metafora.
Akateeminen väitöskirja. Tampere: Tampereen yliopisto, sosiologian
ja sosiaalipsykologian laitos. https://trepo.tuni./handle/10024/67229.
Connor, Ulla 2008. Mapping multidimensional aspects of research: Reaching to
intercultural rhetoric. – Contrastive rhetoric: Reaching to inter cultural
rhetoric. Ed. by Ulla Connor, Ed Nagelhout, William V. Rozycki. Amster-
dam, Philadelphia: John Benjamins, 299–315.
Erelt, Mati 2017. Öeldis. – Eesti keele süntaks. Toim Mati Erelt, Helle Metslang.
(= Eesti keele varamu III.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 93–239.
Erelt, Mati; Helle Metslang; Helen Plado 2017. Alus. – Eesti keele süntaks.
Toim Mati Erelt, Helle Metslang. (= Eesti keele varamu III.) Tartu: Tartu
Ülikooli Kirjastus, 240–257.
Hirsjärvi, Sirkka; Pirkko Remes; Paula Sajavaara 2010. Tutki ja kirjoita.
Helsinki: Tammi.
Hyland, Ken 2002a. Authority and invisibility: Authorial identity in aca-
demic writing. – Journal of Pragmatics 34 (8), 1091–1112. https://doi.
org/10.1016/S0378-2166(02)00035-8.
Hyland, Ken 2002b. Options of identity in academic writing. – ELT Journal 56
(4), 351–358. https://doi.org/10.1093/elt/56.4.351.
Hyland, Ken 2005. Stance and engagement: A model of interaction in aca-
demic discourse. – Discourse Studies 7 (2), 173–192. https://doi.
org/10.1177%2F1461445605050365.
Jürine, Anni; Djuddah A. J. Leijen; Ilona Tragel 2013. Akadeemiliste tekstide
kirjutamine: humaniora. Tartu: Tartu Ülikool, akadeemilise väljendus-
oskuse keskus. https://dspace.ut.ee/handle/10062/48450.
Kasik, Reet 2005. Nominaliseeritud protsessi agent meediauudistes. – Emakeele
Seltsi aastaraamat 51 (2005). Peatoim Mati Erelt. Tallinn: Eesti Teaduste
Akadeemia Emakeele Selts, 21–37.
Kasik, Reet; Mati Erelt; Tiiu Erelt 2011. Eesti keele väljendusõpetus kõrg-
koolidele. 2., täiendatud trükk. Tallinn: Emakeele Selts.
Kniivilä, Sonja; Sari Lindblom-Ylänne; Anne Mäntynen 2007. Tiede ja teksti:
Tehoa ja taitoa tutkielman kirjoittamiseen. Helsinki: WSOY.
Kook, Kertu 2020. Mina-isik eesti kirjanduse eriala bakalaureusetöödes.
Baka laureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool. https://dspace.ut.ee/
handle/10062/67955.
Lako, George; Mark Johnson 2011. Metafoorid, mille järgi me elame. Tal-
linn: TLÜ Kirjastus.
Lindström, Liina 2010. Kõnelejale ja kuulajale viitamise vältimise strateegiaid
eesti keeles. – Emakeele Seltsi aastaraamat 55 (2009). Peatoim Mati
Erelt. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 88–118.

69
Low, Graham 1999. „This paper thinks …“ Investigating the acceptability of
the metaphor AN ESSAY IS A PERSON. – Researching and applying
metaphor. Ed. by Lynne Cameron, Graham Low. (= Cambridge applied
linguistics.) Cambridge: Cambridge University Press, 221–248.
Luukka, Minna-Riitta 1994. Minä, sinä, hän – tieteellisten tekstien ihmissuhteet. –
Virittäjä 98 (1), 25–43. https://journal./virittaja/article/view/38667.
Luukka, Minna-Riitta 2002. Mikä tekee tekstistä tieteellisen. – Tieteellinen
kirjoittaminen. Toim Merja Kinnunen, Olli Löytty. Tampere: Vastapaino,
13–28.
Reinsalu, Riina 2015. Viitamine iseendale teadustekstides: töös käsitletakse,
töös käsitlen, töö käsitleb … – Oma Keel 2, 72–77.
Reinsalu, Riina 2017. Osutamine iseendale teadustekstis. Kas kunst vältida
mina-vormi? – Keel ja Kirjandus 11, 829–845. https://keeljakirjandus.
ee/ee/archives/25726
Šmidt, Merily 2020. Eestikeelsete teadusartiklite annotatsioonide struktuuri-
analüüs. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool. https://dspace.ut.ee/han-
dle/10062/68555.
Šmidt, Merily; Riina Reinsalu 2021. Ülevaatlikult sotsiaal- ja humanitaar-
teadusliku artikli annotatsioonist. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu
aasta raamat 17 (2021). Toim Margit Langemets, Maria-Maren Linkgreim,
Helle Metslang, David Ogren. Tallinn: Eesti Rakenduslingvistika Ühing,
267–283. http://dx.doi.org/10.5128/ERYa17.15.
Tallinna Ülikool 2013. Eesti keel kõrghariduse ja teaduskeelena. Uuringu sisu-
aruanne. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/40694/Keel_teadus-
keel.pdf?sequence=1&isAllowed=y.
Tallinna Ülikool 2019. Üliõpilastööde koostamise ja kaitsmise juhend.
Tallinn: Tallinna Ülikool. https://www.tlu.ee/sites/default/files/
Instituudid/%C3%9CTI/Dokumendid/Riigiteadused_rahvusvaheli-
sed%20suhted%20lo%CC%83puto%CC%88o%CC%88de%20juhend.
pdf.
Tallinna Ülikool 2020. Humanitaarteaduste instituudi kirjalike tööde juhend.
Tallinn: Tallinna Ülikool. https://www.tlu.ee/sites/default/files/
T%C3%9CHI%20kirjalike%20t%C3%B6%C3%B6de%20juhend.pdf.
Tartu Ülikool 2020. Johan Skytte poliitikauuringute instituudi lõputöö, kaitsmis-
komisjoni koosseisu moodustamise ja retsensendi määramise ning
kaitsmise ja korduskaitsmise nõuded. Tartu: Tartu Ülikool. https://skytte.
ut.ee/sites/default/les/www_ut/johan_skytte_poliitikauuringute_insti-
tuudi_kirjalike_toode_kord_ja_nouded_2021.pdf.
Uuspõld, Ellen 2011. Üliõpilastööde vormistamise juhend. Parandatud ja täien-
datud trükk. Tartu: Tartu Ülikool. https://www.keel.ut.ee/sites/default/
les/www_ut/vormistusjuhend2011.pdf.

70
Walková, Milada 2019. A three-dimensional model of personal self-mention in
research papers. – English for Specic Purposes 53 (1), 60–73. http://
dx.doi.org/10.1016/j.esp.2018.09.003.

71
“This thesis studies”: To what extent and how do authors
of Estonian academic texts show themselves
HELENA LEMENDIK
The article studies the linguistic means used for expressing the author’s person in
Master’s theses. Quantitative analysis was used to nd the incidence of relevant
linguistic means in the structures of the Master’s theses and across disciplines.
Qualitative analysis was used to describe the linguistic means in more detail and
to characterise their context.
The analysis showed that authors express their person both explicitly (using
rst-person singular, rst-person plural) and implicitly (third, metaphoric, inde-
nite and generic person, and other linguistic means). The rst-person singular
accounted for the highest proportion of all the linguistic means. The second nding
was that authors express their person more explicitly in the rst halves of their
thesis, i.e. in introductions, theoretical and methodology chapters, while being
present in the text in any way most often in introductions, methodology chapters
and summaries. This suggests that students express their presence more explicitly
in the more secure parts of the text that require less argumentation.
The choice of linguistic means does not depend on the eld as such. Instead,
there are more similarities between the eld of humanities of one university and
the eld of social sciences of another. The preference for certain linguistic means
may therefore be inuenced by some social norms that are accepted in a more
limited group than a scientic eld of study.
Keywords: author’s person, self-mention, personal style, impersonal style,
Master’s thesis
Helena Lemendik
helena.lemendik@tlu.ee