Teated eestlaste pärandoskuste kohta baltisakslanna Martha Bielensteini raamatus „Die altlettischen Färbmethoden” ja eksperimentaalne etnograafia / Information on Estonian traditional dyeing skills in the book Die altlettischen Färbmethoden by Martha Biel

Abstract

The use of natural dyes is a traditional craft skill that has been passed down over many generations. Although dyeing with plants is still practiced, much of the ancient knowledge and skill has already been lost. Today, with the growth in interest in the use of natural dyes, ancient traditional skills must be rediscovered via written sources and experiments. It is a kind of indirect inheritance of a craft, where the apprentice learns not just from a master but from the finished product (Kelly-Buccellati 2012). This is in many ways in line with the research methods of experimental archaeology (Coles 1979, Andersson Strand 2009) now applied to ethnographic material. The adoption of dyeing methods from written or ‘inanimate’ sources makes it possible to improve and restore the craft quality of traditional skills, thus strengthening the tradition itself. This is important today in the context of nurturing cultural identity. One of the sources that provides valuable ethnographic information not only on the use of natural dyes in textile dyeing but also on other topics too is Martha Bielenstein’s book Die altelettische Färbmethoden. This article provides an overview of the book, introducing the author, and summarizing the information found in the book about Estonian dyeing techniques. The last part of the article describes some dyeing experiments based on the descriptions found in both Estonian and Latvian ethnographic material. Keywords: natural dyes, traditional skills, Martha Bielenstein, experimental ethnography

Full text

60 Vaata ringi
Teated eestlaste pärandoskuste kohta
baltisakslanna Martha Bielensteini
raamatus „Die altlettischen Färbmethoden”
ja eksperimentaalne etnograaa1
Anete Karlsone
Resümee
Looduslike värvide kasutamine on pärandoskus, mis on püsinud paljude põlv-
kondade vältel. Ehkki taimedega värvimist harrastatakse tänapäevalgi, on
suur osa vanadest teadmistest ja oskustest juba kaotsi läinud. Seoses tõusva
huviga looduslike värvide vastu tänapäeval tuleb pärandoskusi edasi arendada
kirjalikest allikatest ja eksperimentidest saadavate teadmiste abiga. Tegu on
kaudse pärandoskusega, mille puhul sell ei õpi mitte meistrilt, vaid valmis ese-
melt (Kelly-Buccellati 2012). Paljuski sarnaneb see eksperimentaalarheoloogias
kasutatavate uurimismeetoditega (Coles 1979, Andersson Strand 2009), mida
siinses artiklis on kasutatud etnograalise ainese puhul. Värvimisviiside tule-
tamine kirjalike või „mittekõnelevate” allikate abil võimaldab traditsioonilistele
oskustele omast kvaliteeti taasluua ja arendada, ühtlasi sel viisil traditsiooni
ennast tugevdades. See on oluline ka kultuurilise identiteedi alalhoidmiseks.
Üks oluline allikas, mis annab väärtuslikku etnograalist teavet nii looduslike
värvidega tekstiilivärvimise kui ka paljude muude teemade kohta, on Martha
Bielensteini raamat „Die altelettische Fäbrmethoden”. Artiklis antakse ülevaade
sellest teosest, tutvustatakse autorit ning võetakse lühidalt kokku raamatus esi-
tatud info Eesti alal kasutatud vanade värvimisviiside kohta. Artikli viimases
osas kirjeldatakse mõningaid värvimiseksperimente, mis põhinevad raamatus
leiduval Läti ja Eesti etnograalisel materjalil.
Võtmesõnad: looduslikud värvid, taimevärvid, pärandoskused,
Martha Bielenstein, eksperimentaaletnograaa
Karlsone, Anete 2020. Teated eestlaste pärandoskuste kohta baltisakslanna Martha Bielensteini
raamatus „Die altlettischen Färbmethoden” ja eksperimentaalne etnograaa. – Vaata ringi.
Studia Vernacula 12, 60–83.
1 Siinne taimedega värvimist käsitlev artikkel on valminud Läti Ülikooli projekti ZD2015/AZ85
”The territory of Latvia as a contact zone between different cultural spaces, religions, and
political, social and economic interests from prehistory to the present day” raames.

61
Sissejuhatus
Looduslike värvide tooraine: taimede, samblike, putukate, mineraalide jm
kasutamise oskus tekstiilkiudude värvimiseks on sajandeid ja aastatuhandeid
vana. Alles umbkaudu viimase 160 aasta jooksul on looduslike värvide ase-
mel hakatud kasutama keemiliselt sünteesitud aineid, millest teatakse laiemalt
aniliinvärve. Viimaste võidukäik algas 1856. aastal, kui William Henry Perkin
(1838–1907) sünteesis kivisöetõrvast aniliinlilla, mis sai tuntuks nimega Perki n’s
purple või mauveine (prantsuse k mauve ‘kassinaerililla’), andes erklilla tooni.
Tänapäeval on taimevärvide kasutamine uuesti aktualiseerunud, mis on
oluliselt tingitud rohelisele mõtteviisile tuginevatest argumentidest. Taimne
ressurss on taastuv ressurss, vastupidiselt fossiilsele ressursile – naale, mis
on tänapäeval suure osa sünteetiliste värvide tooraine. Säästmaks loodust, on
taimi võimalik värvimise jaoks kultiveerida. Skeptikud on küll seepeale väit-
nud vastu, et värvitaimede kasvatamine põhjustaks pigem toidu kasvatamiseks
vajalike ressursside ja põllumaa nappust (Choudhury 2018: 166). Looduslikud
värvained on bioloogiliselt lagunevad ühendid, samuti vähem mürgised kui
sünteetilised. Sellegi kohta on esitatud vastuväiteid: looduslike värvide kasu-
tamine nõuab rohkesti vett, mõningad peitsidena kasutatavad metallisoolad
on mürgised (Choudhury 2018: 164). Olgu eri valdkondade asjatundjate
arvamused ühe või teise värvimisprotsessi ja värvainete eeliste kohta millised
tahes, loodusvärvidest saadud toonidele on iseloomulikud peened nüansid,
need tagavad värvimistulemuse kõrgeesteetilisekvaliteedi. Erisuguste loodus-
värvide kasutamine samas tekstiilis päädib laias laastus harmoonilise lõpp-
tulemusega. Värvi püsiv kinnitumine kiule, mille tulemusel lõng ei anna värvi,
on täiendavaks argumendiks looduslike värvide kasutamise kasuks.
Loodusvärvide kasutamine põlvest põlve edasi antud pärandkäsitöö-
oskusena on ühtaegu osa mittemateriaalsest kultuuripärandist. Taimedega
värvimist praktiseeritakse ikka veel, ent paljud ammused teadmised ja
oskused on juba unustusehõlma vajunud. Juba enam kui 160 aasta kestel
on looduslikud värvid olnud kõigest alternatiiviks tunduvalt mugavamale
sünteetiliste värvide kasutamisele. See päädis möödapääsmatult olukor-
raga, kus töömahukamad ja keerulisemad värvimismeetodid, mida tavaliselt
pruugitakse eredamate toonide ja raskesti saavutatavate värvide jaoks, kadu-
sid kasutusest ning unustati ära. Huvi kasv loodusvärvide kasutamise vastu
nõuab pärandoskuste taastamist, tuginedes kirjalikele allikatele ja eksperi-
mentidele. Tegemist on otsekui kaudse ametiõppimisega: õpipoiss ei omanda
ametioskusi mitte otse meistrilt, vaid valmissaaduse najal (Kelly-Buccellati
2012). Paljuski kõlab see kokku praegu kasutatavate eksperimentaalarheo-
loogia meetoditega etnograalise ainese uurimisel (Coles 1979, Andersson
Strand 2009). Värvimismeetodite ülevõtmine kirjalikelt ehk „surnud”
Teated eestlaste pärandoskuste kohta

62 Vaata ringi
allikatelt võimaldab parandada ja taastada pärandoskustega seotud käsi-
töökvaliteeti, niiviisi tugevdatakse traditsiooni ennastki, mis on tänapäeval
oluline kultuurilise identiteedi eest hoolekandmise kontekstis.
Käesolevas kirjutises antakse sissevaade ühte etnograaliste tea-
dete allikasse, kust võib leida ka informatsiooni eestlaste traditsiooniliste
värvimismeetodite kohta, mida on käesolevas kirjutises eraldi käsitletud.
Kirjutise viimases osas käsitletakse mõningaid värvimiseksperimente, mis
tuginevad eesti ja läti etnograalises aineses leiduvatele kirjeldustele.
Martha Bielensteini uurimus „Die altlettischen Färbmethoden”2
Lätis traditsioonilist värvitaimede kasutamist käsitlevate kirjalike allikate
uurimisel jäi mulle silma 1935. aastal Riias välja antud raamat „Die altlettischen
Färbmethoden”. Selle autor on Lätis elanud baltisaksa kirikuõpetaja, keelemehe
ja etnograa August Bielensteini (1826–1907) tütar Martha Bielenstein (1861–
1938). Teos on kirjutatud saksa keeles, trükitud gooti kirjas ehk nn vanas trüki-
kirjas. Ka 1994. aastal Saksamaal üllitatud faksiimileväljaanne (Bielenstein
1994) on samas gooti kirjas. Kuigi raamatu aluseks on Läti etnograaline aines,
ei ole seda siiani läti keelde tõlgitud. Seepärast teadsid kõnealuse teose olemas-
olust peaasjalikult vanema põlvkonna asjahuvilised, kelle noorpõlves oli saksa
keel üks kohustuslikest võõrkeeltest ning kes olid võimelised lugema ka gooti
kirjas teksti. Martha Bielensteini unustusehõlma vajunud teose avalikkusele
ligipääsetavaks tegemiseks on alustatud selle raamatu läti ja inglise keelde tõl-
gitud teksti ning teaduslike kommentaaride trükiks ettevalmistamist (Karlsone
jt, ilmumas), mis on puuduliku rahastuse tõttu toppama jäänud.
Laiemale nüüdisavalikkusele pole peaaegu tundmatu mitte üksnes raamat
„Die altlettischen Färbmethoden”, vaid ka selle autor. Teatud ettekujutuse
Martha kasvatamise ja elukäigu kohta võib saada Bielensteini suguvõsa uurija
Ināra Korsaka kirjutatust:
Erna ja August Bielensteini perre sündinud üheksast lapsest surid kaks väga
varakult. Kui tütar Johanna raske haiguse tõttu samuti kahekümne ühe aas-
taselt elust lahkus, jäi Martha pere ainsaks tütreks. Martha oli väga andekas
ja tegus, mitmekesiste huvidega loovisiksus, keda oli kõigele lisaks õnnista-
tud suurepärase kunstnikuandega. (Korsaka 2007: 88)
Võimalik, et Martha edasises elus ülesnäidatud huvi läti kultuuripärandi
vastu oli tingitud ka asjaolust, et August Bielensteini laste kasvatajaks oli läti
2 Käesoleva peatüki tekstis on kasutatud osaliselt autori kirjutist „Baltvāciete Marta Bīlenšteina un
viņas pētījums par latviešu tradicionālo kultūras mantojumu”, Daugavpils: Saule, 2017, lk 167–173.

63
rahvusest lapsehoidja ning just läti keel oli laste esimene omandatud keel,
läti keelt kasutati omavaheliseks suhtlemiseks, ka isa-emaga suhtlemiseks
(Korsaka 2007: 87). Muidugi, läti keel ei asendanud ealeski täielikult saksa
keelt, mis oli baltisakslaste peamine suhtluskeel, kuid lapsepõlves omandatud
läti keele oskus võimaldas Martha Bielensteinil end läti kultuurikeskkonnas
vabalt tunda.
August Bielenstein lähtus laste kasvatamisel kaasaegsetest konservatiivse-
test väärtustest, pidades õigeks, et naise põhiline eluroll seisneb perekesksu-
ses. Ta andis oma kõigile viiele pojale hea kõrghariduse, kuid naisterahvaste
hariduse andmise suhtes oli seisukohal, et tütarlaste pereväline koolitamine
ainult rikub neid. Ināra Korsaka kirjutab selle kohta:
Lähtuvalt [---] August Bielensteini tõekspidamistest, mis puudutasid tüd-
rukute kasvatamist, kasvatati väga andekat Marthat kodus, kus ta oman-
das emalt ja teistelt perekonna naisterahvastelt mitmesuguseid oskusi. Juba
varases nooruses osales ta koduste majapidamistööde tegemises, üsna varsti
jäigi majapidamine tema õlgadele. [---] Martha rahutu otsija vaim ei taht-
nud kuidagi aktsepteerida vältimatut tõsiasja, et kodused majapidamistööd
jäävadki tema ainsaks mängumaaks. Muidugi, ka Bielensteinide kodus
valitsenud loov õhkkond, mille loomises olid teened nii August Bielensteinil
endal kui ka arvukatel ning sagedastel väljapaistvatel külalistel, toetas
Martha arengut ja otsinguid. Martha pidas isa oma parimaks õpetajaks, see
oligi nii, sest Martha ei õppinud ju koolis, kus oleksid võinud olla ka teised
õpetajad. (Korsaka 2007: 88–89.)
Martha terav mõistus võimaldas iseõppimise teel harida end kõige najal, mis
ta tähelepanu äratas. Ta luges palju, oli hästi kursis oma aja keeleteadlaste ja
kultuuriajaloolaste uuringutega. Ta valdas nii läti kui saksa keelt, kuid suu-
tis lugeda ka ladinakeelset teksti. Ta kuulas tähelepanelikult ümberkaudsete
inimeste räägitut, see paistab hästi välja lätlaste vanu värvimismeetodeid
käsitlevas uuringus sisalduvatest viidetest. Liiatigi ei piirdu Martha
Bielensteini elutöö üksipäini ülalnimetatud uuringuga.
Martha oli oma isa erasekretär – ta kirjutas ümber isa käsikirjad ning kui
selle silmanägemine halvenes, sai Marthast asendamatu abiline ta teaduslikus
tegevuses. Kultuuriajaloolistesse uuringutesse on ta jätnud aga jälje andeka
joonistajana. Ta joonistas kuus kaarti, mida kasutati August Bielensteini
mahukas uurimistöös „Die Grenzen des lettischen Volksstammes und der
lettischen Sprache in der Gegenwart und im 13. Jahrhundert” (Bielenstein
1892). Martha Bielensteini ajalooliselt täpsed joonistused täiendasid teisigi
August Bielensteini uurimusi (Bielenstein 1907–1918). Näiteks raamatu
Teated eestlaste pärandoskuste kohta

64 Vaata ringi
„Lätlaste puitehitised ja puidust majaesemed” („Latviešu koka celtnes un
iedzīves priekšmeti”) eessõnas kirjutab autor:
Mu tütar võttis endale suure kohustuse ning joonistas hoolsa täpsusega
loodusest üles ligikaudu 700 vajalikku illustratsiooni, osa mu abiks antud
joonistuste järgi, aga fantaasia najal pole mitte midagi joonistatud. Ka Läti
etnograaanäitusel, mis toimus 1896. aastal seoses X arheoloogiakongres-
siga Riias, aitas ta mul kasutada paljusid materjale rahva eluviisi kohta,
täiendamaks mu tööd. Naiste käsitööd käsitlevas iseäranis olulises peatükis
tegi ta oma põleva huvi ja suure püüdlikkusega rohkem, kui oleksin suutnud
mina ise. (Bīlenšteins 2001: 11.)
Martha huvide ja tegemiste ring oli väga avar. Tema sulest ilmus kokaraamat
(Bielenstein 1916, kordusväljaanded 1918 ja 1922), ta avaldas etnograalisi
teemasid käsitlevaid artikleid, kujukaid turu-uudiseid, jutte, muinasjutte,
maalis portselani ja tegeles veel palju muuga.
Edaspidine käsitleb üksikasjalikumalt Martha Bielensteini viimast raama-
tut. Raamatust, mis pealkirja „Die altlettische Fäbrmethoden” järgi kirjeldab
lätlaste vanu värvimismeetodeid, võib leida väärtuslikku etnograalist infor-
matsiooni ka muude teemade kohta (riiete ajalugu, nahatöötlus, pärnaniinte
ja nõgeste kasutamine tekstiili valmistamiseks, jne). Lisaks varem avaldatud
teadetele sisaldab see ka seni mujal avaldamata materjali.
Nagu isa, nii kasutas Marthagi oma uurimistöös hulganisti keeleteadus-
likke ja rahvaluulematerjale. Tuleb tõdeda, et läti folkloorimaterjale kasu-
tati eri teemade, sealhulgas värvitaimede kasutamist puudutavate teemade
allikana 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese poole uurimustes üsnagi
palju ka teiste uurijate töödes. Oma isa tööde kõrval mõjutas Martha
Bielensteini paljuski folkloori- ja etnograaauurija Pēteris Šmitsi (1869–
1938) artikkel „Vanade lätlaste riidevärvidest” (Šmits 1927), samuti Miķelis
Skruzītise publikatsioonid, kus värvitaimede kasutamise uurimisel on läh-
tutud ka rahvalauludest (Skruzītis 1895, 1902, 1916). Martha Bielenstein
selgitas küll rahvalaule taoti liialt otsesõnu ja romantiseeritult. Ta tugines
oma töödes veel mitmete riikide keeleteadlaste ja arheoloogide uurimus-
tele, mahukatele sõnaraamatutele, välismaiste ja kodumaiste botaanikute
töödele. Ta kasutas näiteks ühte esimest lätikeelset ravimtaimede määra-
jat (Birzmanis 1896–1897), ka esimese läti päritolu botaaniku Jānis Ilstersi
publikatsioone: neist ühe kohta (Ilsters 1884) leidub Bielensteini raamatus
viide, kuid võib arvata, et ta oli tutvunud ka teistega (nt Ilsters 1883, 1885).
Lisaks kodumaiste botaanikute töödele kasutas Martha Bielenstein Carl von
Linné (1707–1778) publikatsioone (Linné 1745, 1747, 1751). Värvitaimede

65
ja värvimismeetodite teema kajastamiseks on ta kasutanud peaaegu kõiki
läti etnograalise ainese publikatsioone, ka avaldamata materjale, mahu-
kalt on tuginetud ka kättesaadavale välismaisele võrdlusmaterjalile. Kokku
on uurimistöös kasutatud ligi 90 publikatsiooni – täiemahulist, kõikehõl-
mavat nimistut pole siiani õnnestunud eri asjaoludel välja selgitada, kuid
suurem osa on teada (Karlsone jt, ilmumas). Tegemist on üsnagi märkimis-
väärse mahuga, kusjuures ei tohi unustada, et Martha Bielensteinil ei olnud
kõrgharidust.
Lisaks mahukale läbitöötatud teaduslikule kirjandusele kasutas Martha
Bielenstein oma raamatus otse oma informantide (jutustajate) käest nii Lätis
kui ka Eestis, Rootsis jm saadud andmeid. Mõnega kohtus ta isiklikult, sil-
mast silma, teistega pidas kirjavahetust. Ühtekokku on Bielensteini raamatus
mainitud rohkem kui kahtekümmend isikut, kelle isikuandmed on vaid osa-
liselt täpselt välja selgitatud.
Uurimistöös on mainitud 112 värvitaime, samuti 6 mineraalse päritoluga
värvainet. Värvained on Bielenstein rühmitanud saadavate värvitoonide järgi
(Bielenstein 1935: 98–105), täiendavalt on ta lisanud ladinakeelsete taimeni-
mede süstemaatilise nimestiku (samas: 105–111). Raamatus on ära toodud
nii lätikeelsed kui saksakeelsed (tihtipeale ka baltisakslaste kasutatud) tai-
menimed, samuti vastavad ladinakeelsed taimenimed (lähtudes Bielensteini
eluajal käibel olnud klassikatsioonist). Nii on võimalik tuvastada enamikku
Bielensteini raamatus nimetatud taimedest, pealekauba pakub see uurimis-
ainet keeleteadlastele.
Martha Bielensteini raamat sisaldab ka muudes allikates mitteleiduvat
informatsiooni. Kuna ta tõendab seda mitmete teabeallikatega Läti eri pai-
gust ning lisab ühtaegu ka kirjeldatud protsessi kajastava joonistuse, siis pole
alust kahelda informatsiooni tõesuses. Üks selline mujal dokumenteerimata
teade puudutab meetodit, mille puhul kasutati lõnga värvimiseks tulele ase-
tatud savipotti. Tegemist on väga olulise asjaoluga, sest metallnõud võivad
mõjutada värvi tooni (kui metall reageerib lahustunud värvainega). Savist
nõu kasutamine on loogiline, ent siiani pole Lätimaal leitud muid andmeid
värvimise kohta tulel savipotis. Läti Riiklikus Ajaloomuuseumis mälestus-
märkide valitsuse etnograaliste ekspeditsioonide materjalides (1924–1944)
on kaks eskiisi väheldastest savinõudest, mida on kasutatud kääritusvärvimi-
sel, mille puhul lahtisel tulel kuumutamist ei toimunud. Savinõude kasuta-
mise peamine miinus on nende vähene vastupidavus lahtisele tulele. Martha
Bielensteini raamatus esitatud protsessi kirjeldusest ja tema joonistusest tule-
neb aga, et see probleem suudeti minevikus edukalt lahendada (Bielenstein
1935: 120–121, 144). Kõnealuse värvimisviisi eksperimentaalset kordamist
on käsitletud osas „Värvimiseksperimendid”.
Teated eestlaste pärandoskuste kohta

66 Vaata ringi
Martha Bielenstein annab süsteemse ülevaate minevikus kasutatud peit-
sidest ja nende kasutusviisidest, eristades kohalikke ja sissetoodud peitse,
ta kirjeldab üksikasjalikult erisuguseid traditsioonilisi värvimismeetodeid.
Etnograalistest materjalidest ajalooliste tehnoloogiate kirjeldusi otsides on
ta siiski ka vigu teinud. Ekslikuks oletuseks tuleb pidada tekstiosa värvitai-
mede mädandamise kohta lageda taeva all (Bielenstein 1935: 149–151). Viga
tekkis sellest sellest, et Jānis Niedre (1931) kasutas mitmetes retseptides verbi
lietot ‘kasutama’ vana kirjaviisi lietā. Bielenstein arvas, et see tähendab hoopis
„vihma käes” (läti klietū) ning tegi sellest järelduse, et protsess toimus õues.
Suurema osa Martha Bielensteini raamatus olevate värvimisretseptide
puhul on õnnestunud kindlaks määrata nende esmane üleskirjutusvariant,
allikas, kellelt Bielenstein selle sai. Mõnede üleskirjutuste algallikad jäid
tuvastamata peatükis, kus kirjeldatakse peitsimata või taimedega peitsitud
lõngade värvimist. Võimalik, et Martha Bielenstein ammutas nimetatud
andmed oma informantidelt, sest autori enese osunduste kohaselt huvitus ta
iseäranis just minevikutehnoloogiatest. Seejuures jääb iga värvimisprotsessi
kirjelduse usaldusväärsuse kontroll lugejate endi hooleks, sest Bielenstein on
märkinud: „Kirjeldatud värvimisretsepte pole ma ise proovinud, annan need
edasi kui igiammuse rahvapärandi” (Bielenstein 1935: 166).
Uurimuse lõpus, võrreldes läti vanu värvimismeetodeid teiste rahvaste
kohta käivate vastavate andmetega, esitab Bielenstein värvitaimede kasutus-
traditsioonide ajaloolise arengu skeemi. Tegemist oli esimese katsega toona-
ses Lätis, milles värvitaimede kasutamist üritati käsitleda kui ajas muutlikku
traditsiooni, kus ammuseid pärandteadmisi on kasutatud kombineeritult eri
aegade uuendustega.
Tänapäeval on uuesti aktuaalseks muutunud Martha Bielensteini raama-
tus käsitletud keskkonnasõbralikud värvimisvõtted, mis tuginevad ainuüksi
looduslike ainete kasutamisele. Traditsioonilised värvimismeetodid võimal-
davad neid pärandtehnoloogiate osaks olevaid värvimisvõtteid uuesti avas-
tada ning kontrollida.
Eesti etnograaline aines MarthaBielensteini raamatus
Kuigi Martha Bielenstein uuris läti vanu värvimisvõtteid, huvitus ta ka Eesti
ja Rootsi etnograalisest ainesest. Eestit ja siin tuntud looduslike värvide
kasutamist on Bielenstein maininud oma raamatus mitmes kohas. Ta kirjutab
oma eesti päritolu informantide kohta:
Eestlaste kohta on mul kahjuks võrdlemisi vähe andmeid, aga väga hea
materjal pärineb H. Looritsalt Tartust. (Suur kogu on kindlates kätes
ning sellega töötatakse eesti keeles.) See osundab, et eestlaste ja lätlaste

67
värvimiskunstid on väga sarnased, ometigi näib, et seal [Eestis – tõlkija
märkus] on vana hoolsamini säilitatud ning vanu meetodeid kasutatakse
tänapäeval tunduvalt rohkem, näiteks soos leotamist, värvitaimede kää-
ritamist enne värvimist. Eesti jääb mõnevõrra perifeeriasse, seepärast on
võõrmõjud teda vähem riivanud. – Üks Paide proua rääkis mulle hiljuti
ühest vanast eestlasest, kes rändab siiamaani oma vankriga talust tallu
ning värvib vanade meetoditega inimeste lõngu. Värvitaimede varu veab ta
kaasas, kogub teelgi olles, seepärast on tal alati värvitaimi piisavalt olemas.
On ju loomulik, et Läti põhjaosas on värvimise alal tajutav eesti mõju, või
ka vastupidi, sest mu käsutuses on peaaegu identsed retseptid nii läti kui ka
eesti maakohtadest. Siiski on ka võimalik, et värvimine jõudis põhja-aladele
alles koos valge lambaga. (Bielenstein 1935: 173.)3
Ühes teises kohas joonealuses tekstis esitab Bielenstein, viidates väljaandes
Das Inland kirjutatule, oma seisukoha eesti rahvarõivaste iseloomulike vär-
vide osas, tuues ära meeste pikk-kuubede värvid:
Siinkohal tahan nimetada sootuks kummalist nähtust. Eestlastel on kom-
beks kanda musti või tumepruune kuubi, üksnes Vastse- ja Vana-Kasaritsa
kandis (saksa keeles Neu- und Alt-Casseritz), Kagu-Eestis Võru juures, on
helehalld kuued. Kummalise nähtuse põhjuseks on asjaolu, et kõik sinna
toodud mustad lambad muudavad oma värvi, muutudes heledamateks,
isegi valgeteks. (Inland 1849, Reiseerinnerungen4). (Bielenstein 1935: 41.)
Bielenstein annab ka oma hinnangu eestlaste riiete värvi kohta üldiselt:
Eestist tean, et ka seal värvitakse palju sama moodi, ilma peitsita. Äsja oli
mul võimalus ühel rändnäitusel näha väga vanu eesti rahvarõivaid ning või-
sin kõrvutada eestlaste ja lätlaste kasutatud värve. Erinevused olid silma-
hakkavad. Vanade lätlaste riiete värvid olid tunduvalt eredamad, eestlastel
tuhmimad, ent pehmemad, ning just seepärast jäi rikkalikest värvikombinat-
sioonidest meeldiv, tihtipeale väga ilus mulje. (Bielenstein 1935: 156.)
Mitmes kohas on esitatud andmeid eestlaste kasutatud peitside kui loodus-
värvidega värvimise tehnoloogia olulise koostisosa kohta. Bielenstein loetleb
värvimisel kasutatud abiaineid Eesti etnograalises aineses: „linnasejahust
Teated eestlaste pärandoskuste kohta
3 Käesoleva kirjutise tarbeks kasutati Bielensteini teksti PhD Renāte Siliņa-Piņķe tõlkes läti keelde.
4 [Anonim.] 1849. Reiseerinnerungen. – Das Inland. Eine Wochenschrift fuer Liv-, Ehst- und
Kurlands Geschichte, Geographie, Statistik und Literatur, nr 52, 868–871.

68 Vaata ringi
valmistatud hapu kali (taar); sool; uriin; vaskvitriol; kääritamisprotsess”
(Bielenstein 1935: 112). Ta mainib ka kange alkoholi kasutamist: „Ka Eestis
lahustatakse uusimal ajal värve viina abiga” (Bielenstein 1935: 114).
Nii uurijatele kui ka käsitööndusega tegelejatele, kes kasutavad tekstiili
värvimiseks loodusvärve, võiksid ära kuluda Bielensteini värvide kinnitamise
kirjeldused. Tegemist on küll pigem tehnoloogia üldkirjeldusega, sest see on
väga ligikaudne. Kuigi Eesti etnograalist ainest puudutavad teated esinevad
üksnes raamatu joonealuses tekstis, annavad need ometigi informatsiooni
kõikide põhivärvide kohta (punane, sinine, kollane, roheline, ka must).
Kõigepealt võib raamatus leida andmed roheliseks värvimise kohta, mis tun-
duvad olevat siiski vigaselt üles kirjutatud:
Eesti. „Rohuroheline: 400 g villa kohta põlletäis täpilist surmaputke (Connium
maculate, eesti k. sinist silmakivi5), 13 g vaskvitrioli. (Bielenstein 1935: 135.)
Indigo ekstraktiga6 värvimise kohta on toodud isegi kaks näidet – nii tume-
siniseks kui roheliseks värvimiseks:
Eesti. Must kuni tume indigosinine: uriin kogutakse, nagu tavaliselt, potti,
kaetakse vana koti, nahatüki või naiste seelikuga, mis nööriga kõvasti kinni
tõmmatakse, ning pannakse ahjule, kus see nädal aega käärib. Sinna visa-
takse lapi sisse pandud indigosinine. Järgmisel päeval lisatakse vill, mida
iga päev ringi pööratakse. Nädala pärast on kõik valmis. Või jäetakse pott
nädalaks kinniselt seisma.
Sinine ja roheline: kui uriin ja indigosinine on kolm päeva käärinud, pan-
nakse puhtaks pestud vill 2–4 päevaks potti. Sõltuvalt sellest, kui tumedat
tooni soovitakse. Kahe päeva pärast on see helesinine. Kui soovitakse taeva-
sinist, lisatakse kraasimisel valget villa juurde.7 – Kui soovitakse rohelist, siis
pärast sinise villa väljavõtmist lisatakse vedelikku kaselehtedega värvitud
kollane vill, mis värvub ilusaks roheliseks. (Bielenstein 1935: 143.)
Viimases siin mainitud näites ilmneb juba ka kollase värvi saamisviis kase-
lehtedest (Betula sp.). Edasi on ära toodud veel teisedki kollase värvi saamiseks
5 Siniseks silmakiviks kutsuti vaskvitrioli, mitte surmaputke, nii et eestikeelsed sõnad on retseptis
sattunud valesse kohta.
6 Võimalik, et tegemist on Indiast imporditud värvaine ekstraktiga (pärineb taimelt Indigofera
tinctoria L., värviline indigopõõsas), praegu laiemalt tuntud kui indigo.
7 Vanasti värviti tihti villa, mitte lõnga. See värviti tumesiniseks. Niiviisi värvitud vill kedrati lõngaks.
Kui taheti helesinist tooni, segati tumesinine vill kraasimisel valge villaga.

69
kasutatud taimed: hariliku sibula (Allium cepa L.) koored ja kollase karikakra
(Anthemis tinctoria L.) õied:
Eesti. Tumekollane: Linnasejahust valmistatakse hapu kali – taar, millele
lisatakse maarjast [maarjajääd – toimetaja märkus]. Selles vedelikus keede-
takse ¼ tundi villa, siis kuivatakse. – Tuhaleelises keedetakse sibulakoored.
Kurnatud vedelikus keedetakse villa seni, kuni see on piisavalt tume.
Umbes üks põlletäis kollase karikakra (Anthemis tinctoria, eesti k. kari
kakrakolane) õisi 400 g villa kohta, peitsitakse samamoodi nagu eelmisel
puhul. (Bielenstein 1935: 146.)
Kollase karikakra õied ja kaselehed ning koor on nimetatud ka ühes teises
eestlaste kasutatud kollase värvi saamise viisis:
Eesti. Kollane: Kuivatatakse kollane karikakar Anthemis tinctoria, kase-
lehed ja kasekoor, hõõrutakse pulbriks, keedetakse seni, kuni kogu värv
on välja tulnud. Saadud värvileem kurnatakse, lõnga keedetakse, kuni see
muutub ilusalt kollaseks. Saadud värv on nii püsiv, et isegi kaltsuks kuludes
ei muutu kanga värv põrmugi. (Bielenstein 1935: 157.)
Seoses punase värviga on Eestit mainitud kolm korda. Raamatus on ära too-
dud kaks punase värvi saamise näidet, kusjuures otsesõnu on öeldud, et need
on seotud just Eesti etnograalise ainesega. Ühel juhul on kasutatud madarat
(Galium L.), kusjuures madara liiki pole täpsustatud:
Eesti. Punane: Kuivatatud, peenestatud madara (Galium, eesti k. Marana)8
juured kallatakse savipotis üle hapu lahja õllega, kaetakse nahaga, jäetakse
sooja kohta, kuid ei tohi keema lasta, sest see rikub värvi ära. Kolme päeva
pärast lisatakse peitsitud vill, kord päevas pööratakse ümber, et vill ei jääks
laiguline. Peale iga segamist kaetakse pott jälle hoolikalt kinni. Kolme päeva
pärast on vill valmis, ilusti punane. – Siin kasutatakse valmis hapet vanas
käärimisprotsessis. (Bielenstein 1935: 147.)
Teisel juhul on taime liigiks täpsustatud värvmadar (Galium boreale L.):
Eesti. Punane: Kaheharulise tööriistaga kobestatakse mulda värvmadara
(Galium boreale) ümber, seejärel tõmmatakse värvmadar kätega välja.
Teated eestlaste pärandoskuste kohta
8 Madar on Lõuna-Eesti murretes maran.

70 Vaata ringi
Juured pestakse, pannakse katlasse keema, siis lisatakse lõng. Uuematel
aegadel tõid naised mõisast piiritust, mis juurtele valati. Piiritus tõmbas
juurtest värvi välja, see ei muutunud mitte üksnes ilusamaks, vaid ka püsi-
vamaks. (Bielenstein 1935: 157.)
Kolmandas punase värvi saamise kirjelduses on viide Eestile üksnes
Bielensteini joonealuses kommentaaris, kus on mainitud, et seal tehakse täp-
selt samamoodi kui Lätis üleskirjutatud värvimisvõttes:
Erepunane: Kui kevadel mahlad liikuma hakkavad, kooritakse kaselt koor
ära ning eemaldatakse alumine rohekas kiht. See pannakse päikese kätte
kuivama, peenestatakse, keedetakse vees või tuhaleelises, kuni vedelik muu-
tub punaseks. Koort läheb väga palju vaja. Lõng pannakse vedelikku likku,
pärast riputatakse päikese kätte kuivama ja seda tegevust korratakse, kuni
ilus punane värv käes on. [Joonealune kommentaar:] Eestis tehakse täpselt
samuti. (Bielenstein 1935: 155.)
Viimane mainitud eestlaste kasutatud värvimisvõte käsitleb musta värvi
saamist: „Eesti. Selleks, et loomulikku musta villa (seda, mida lamba seljast
saadakse) tumedamaks muuta, kaevatakse see soosse, kohtadesse, kus kasva-
vad sookased” (Bielenstein 1935: 160). Arvatavasti on siin värvimisprotsessis
kasutatud turbases pinnases sisalduvat tanniini, mille toimel lõng muutub
tumedamaks.
Kuigi raamatus sisalduv Eesti etnograaline aines pole teab mis mahukas,
annab see ometi elava ettekujutuse ning ärgitab värvimiskirjeldustest lähtu-
des neid ka ise katsetama.
Värvimiseksperimendid
Värvimine madaraga, kääritades õlles
Lätis teadaolevates kirjalikes allikates kseeritud andmed taimedega värvimise
kohta on tavaliselt väga ligikaudsed, esitatud on üksnes üleüldine informat-
sioon (siin pole säilinud mujal Euroopas tuntud värvalite raamatuid). Ka neil
puhkudel, kui värvimisprotsess on näiliselt üksikasjalikult kirjeldatud, jääb
ikkagi õhku rippuma küsimus: kas tõesti nii oli? Kas kõik ikka kirjutati vaja-
liku täpsusega üles? Selgitamaks ja täpsustamaks, milline on värvitoonide
palett, mida on võimalik kirjeldatud viisil saada, kasutasin praktilisi ekspe-
rimente, mis sarnanevad paljuski eksperimentaalarheoloogia meetoditega
(Coles 1979, Andersson Strand 2009 jm). Mõlema valdkonna eksperimen-
taalmeetodite sarnasus seisneb selles, et praktiliste, siin ja praegu sooritatud,

71
kuid ajalooallikates kseeritud informatsioonist lähtuvate tegevuste kaudu
taasavastatakse unustatud teadmised mingite protsesside või nähtuste kohta.
Iseäranis tähtis on see juhul, kui mingi ammune pärandtehnoloogia on osa-
liselt või täielikult unustatud (Hartl jt 2015). Korduseksperimendi käigus
kontrollitakse ühe või teise pärandtehnoloogia tõesust, niiviisi määratakse
kindlaks ajalooallika usaldusväärsuse tase, täpsustatakse saadavat tulemust
puudutavaid andmeid.
Taimedega värvimise puhul pole mitte kõik üleskirjutused eksperimentide
sooritamiseks ühtviisi kõlblikud. Tihtipeale on tegemist ülemäära üldise või puu-
duliku informatsiooniga, seepärast tuleb eksperimentide läbiviimiseks lähtuda
mitme üleskirjutuse najal kogutud andmete summast. Eksperimentaalmeetod
on kasutatav puhkudel, kui üleskirjutus on justkui piisavalt informatiivne, ent
tuleb veenduda lõpptulemuse (värvi või tooni) täpsuses.
Nagu eksperimentaalarheoloogia puhulgi, on ka eksperimentaaletnograa-
a meetodil omad nõrgad kohad. Esiteks, objektiivsete asjaolude tõttu pole
eksperimenti võimalik sooritada sellistes tingimustes, mis vastaksid sajaprot-
sendiliselt ajalooallikas kseeritud informatsioonile. Määrav on samuti eks-
perimendis osaleva asjatundjast käsitöölise kogemuspagas. Nagu iga käsitöö-
oskuse puhul, ei piisa ka taimedega värvimisel ainuüksi protsessi käigust teadlik
olemisest. Protsessi tuleb mõista, käsitöölisel peavad olema lisaks teadmistele
ka oskused, kuidas teadmisi õigesti kasutada (teadmus– teadmine laias tähen-
duses, sisaldab eneses nii teadmise abstraktset kui praktilist aspekti), samuti
nn vaikival, varjatud teadmusel (tacit knowledge; Polanyi 1966).
Tulemuski sõltub väga otseselt käsitöölise oskuste tasemest. Selleks, et
kõnealust subjektiivset tegurit minimiseerida, on soovitav, et konkreetset
eksperimenti sooritaks mitu käsitöölist ning seda korrataks mitu korda.
Ometi on igasuguse eksperimendi, ka esmakordselt sooritatu tulemused akt-
septeeritavad ning kasutatavad edaspidiste eksperimentide lähtepositsioo-
nina. Tänapäeval, mil loodusvärvide kasutamise uurimine (värvimispraktika
kui osa nimetatud protsessist) sõltub tihtipeale konkreetsete meistrite entu-
siasmist, peab iga meister tulemuste usaldusväärsuse põhjendamiseks ekspe-
rimenti mitu korda kordama.
Esimest korda kuulsin praktilistest värvimiseksperimentidest (punase
värvi saamiseks madarajuurte ning hapu taariga) Martha Bielensteini pub-
litseeritud Eesti etnograalise ainese najal 20. oktoobril 2016. aastal, Dobele
koduloomuuseumi teaduslikul seminaril „August Bielenstein – 190”.9 Oma
värvimiskogemusest, mis tugines oma sugulase avaldatud kirjeldustele, rää-
kis August Bielensteini lapselapselaps (Martha Bielensteini venna lapselaps),
Teated eestlaste pärandoskuste kohta
9 August Bielenstein oli suure osa oma elust Dobele luteri koguduse kirikuõpetaja.

72 Vaata ringi
tekstiilikunstnik Christine
Tilgner. Tilgner demonstreeris
eredat punast värvi villa näi-
diseid (foto 1). Taari asemel,
mille tänapäeva ekvivalenti ta
ei teadnud, kasutas ta nii hele-
dat õlut kui ka kalja, mõlemal
juhul saadi head tulemused.
Värvimiseks kasutas ta värvi-
misnõude aeglast soojendamist
päikese käes oma kodu terrassil
Potsdamis (Saksamaal). Tilgneri
sõnutsi päädis eksperiment sõl-
tuvalt värvimisajast nii heade
kui ka kehvemate tulemustega.
Ometi jäädvustusid kõikidel
puhkudel saadud värvitoonid
püsivalt mällu.
Nähtu innustas ennastki midagi sellist järele tegema. Kõnealune retsept
Martha Bielensteini raamatust oli mulle tuttav, aga see polnud mu huvi paelu-
nud. Nüüd otsisin raamatu uuesti üles. Kirjelduses mainitud koostisosad on
„kuivatatud, peenestatud madara (Galium) juured, hapu kali (taar) ja „peit-
situd” lõng”. Christine Tilgner kasutas hariliku punavärviku (krapi, Rubia
tinctorum) juuri, kuigi kirjelduses oli kirjas madar (Galium). Need liigid on
suguluses ning sisaldavad sarnaseid värvimolekule (Cardon 2007: 107–113,
122–127). Tänapäeval on harilik punavärvik kultuurtaim, mille juuri võib
osta. Varem, tehes teisi värvimiskatsetusi, õnnestus mul vedelikku tulel kuu-
mutades ühtviisi intensiivne punane värv saada nii hariliku punavärviku kui
värvmadara juurtega. Loodusressursside säästmiseks kasutasin oma ekspe-
rimentides hariliku punavärviku juuri. Kuivatatud juure ja lõnga esialgne
vahekord oli 1:1, kuid hiljem tuvastasin, et hea tulemuse saab ka juhul, kui
kasutada lõngakoguse kohta vähem värvitaimi. Oma eksperimentides kasu-
tasin juuri tükeldatud, mitte peeneks jahvatatud kujul (pulbrina). Jahvatatud
taimeosasid on pärast värvimist raske kiudude küljest maha loputada.
Õlles kääritamisega värvimist olen kolme aasta kestel korranud enam kui
kümnel korral. Kääritusvedelikuna kasutasin heleda õlle sorte (alkoholi sisaldus
<4,8%), samuti koduõlut. Tehaseõlle kvaliteet võis olla üsnagi vilets, kuna jär-
gisin ostes põhimõtet „võimalikult suur pudel võimalikult odava hinna eest”.
Savipotti, emailitud või muu kattega metallist patta või plastmassnõusse puista-
sin kuivad, peenestatud värvitaime juured, peale valasin õlle (foto 2.a–b).
Foto 1. Hariliku punavärviku (Rubia tinctorum L.)
(saksa k Krapplack) juurtega hapus õlles värvitud
lambavill (Christine Tilgner andis värvitud villa näidise
minu käsutusse 2016. aastal, Dobeles
toimunud konverentsil). Anete Karlsone foto.

73
Kuigi kirjelduses oli märgitud, et „lõnga peitsiti”, ilma peitsi täpsustamata,
on muudest etnograalistest allikatest teada, et sarnasel viisil kulgeb tavali-
selt protsess, kui lõnga on enne värvimist peitsitud maarjajääga KAl(SO4)2 x
12H2O (tänapäeval kasutatakse koos maarjajääga sageli ka viinakivi KC4H5O6
ehk kaaliumvesiniktartraati). Eri toonide saamiseks kasutasin nii peitsitud
(maarjajää + viinakivi, kaaluvahekord: 8+7g 100g villase materjali kohta) kui
ka peitsimata villast lõnga.
Kääritamiseks kasutasin erisugu-
seid keskkondi: sooja ahjumüüri esist
maamajas, värvimiseks kasutatavat
nõud hoidsin soojas vees või maja
lõunapoolsel, allatuuleküljel päikese
käes. Soovitatav temperatuurire-
žiim, mis tuleb tagada kogu värvi-
misaja jooksul, on umbes 35–45˚C.
Ümbritseva keskkonna temperatuuri
langedes tuleb värvimiseks kasutatav
nõu kinni katta.
Madara/punavärviku juuri leo-
tatakse umbes 1,5–2 ööpäeva, kuni
suurem osa juuretükkidest on põhja
vajunud ning vedeliku pinnalt on
vaht kadunud (foto 2.c).
Fotod 2.a–b. Värvimiseksperiment: värvimine hariliku punavärviku (R. tinctorum) juurtega õlles.
Anete Karlsone fotod.
Teated eestlaste pärandoskuste kohta
a) Kuivatatud, peenestatud hariliku
punavärviku juured.
b) Juured on üle valatud õllega, asetatud
sooja kohta (soemüürile).
Foto 2.c. 1,5–2 ööpäeva pärast on juured läbi ligunenud
ja põhja vajunud, vaht on kadunud. Anete Karlsone foto.

74 Vaata ringi
Peenestatud värvitaimede lahu-
sesse lisatakse soojas vees leotatud
(pestud ja/või eelnevalt peitsitud)
lõng. Kääritamise käigus segatakse
lõnga iga mõne aja tagant. Need
lõnga kohad, mis juuretükkidega
tihedamini kokku puutuvad, on ere-
damat värvi. Kui lõnga ei liigutata,
siis värvub see väga ebaühtlaselt.
Pidev pööramine kõrvaldab ebaüht-
luse. Vedelikku peab olema nii palju,
et lõng oleks täielikult kaetud (foto
2.d).
Umbes kahe ööpäeva pärast,
sõltuvalt värvaine kogusest ja tem-
peratuurirežiimist, on lõng oman-
danud küllastunud värvitooni (foto
2.e). Juba esimene eksperiment pää-
dis intensiivset punast värvi lõnga
saamisega. Sõltuvalt värvitaimede
kogusest ja vedeliku temperatuu-
rist võib üsnagi intensiivse värvi-
tooni saada 1–3 ööpäeva jooksul.
Foto 2.d. Värvaine lahus katab täielikult
taimedega värvitava lõnga. Lõnga hoitakse
niiviisi (perioodiliselt ringi pöörates) vähemalt
1–2 ööpäeva. Anete Karlsone foto.
Foto 2.e. Eelnevalt maarjajääga (KAl(SO4)2 x 12H2O)
ja viinakiviga (KC4H5O6) peitsitud ning peitsimata
lõng värvub erinevalt. Anete Karlsone foto.
Foto 2.f. Värvitud lõng. Erepunane toon saadi maarjajää ja
viinakiviga eelpeitsitud lõnga värvimisel. Pruunikasruuge toon
saadi peitsimata lõnga värvimisel. Anete Karlsone foto.

75
Peitsimata lõng värvus punakas-
pruuniks, ruugeks, peitsitud lõng
erkpunaseks (foto 2.f).
Eksperimentide jätk. Kuna nii
punavärvik kui ka madar sisaldavad
muljetavaldavas koguses antraki-
nooni derivaate,10 mis reageerivad
leeliselises keskkonnas, siis on lisa-
toone võimalik saada, kui lõnga kohe
pärast värvimist loputatakse (või
leotatakse 5–10 minutit) küllaltki
soojas (40–50˚C) leeliselises lahuses
(pH 9–11). Leeliselises keskkonnas
toimub kiire reaktsioon, pruunikad
toonid jäävad tumepunaseks-lillaks,
ent punased toonid muutuvad kül-
memaks ja mõnevõrra erksamaks
(foto 3). Pärast leelisega töötlemist
loputatakse lõnga alles siis, kui lõng
on täiesti ära kuivanud.
Punase värvi saamiseks sooritatud eksperimendid (madarajuurte kääri-
tamine õlles) näitasid, et tegemist on ohutu ja tõhusa meetodiga, mis annab
alati hea tulemuse, kui on ainult võimalik tagada vajalikud tingimused.
Värvimine „muldahjule” asetatud pandud savipotis
Martha Bielensteini ärgitab sooritama teisigi eksperimente, näiteks tulele
pandud savipotis värvimist. Ta kirjutab sellest nii:
Kraaviveerde või väiksemale langule kaevavad nad umbkaudu 45–50 cm
sügava vertikaalse šahti, mille ülemine ava on nii suur, et selle peale võib
asetada vastava suurusega poti; seejärel kaevatakse kraaviveere alt või
langu äärest šahtini horisontaalne käik. Käiku pannakse puuhalud kütmi-
seks, šahtile asetatakse keedupott. Et tuli saaks piisavalt õhku ja suits välja
pääseks, kaevatakse šahti tagumisse otsa kaldus lõõr tõmbe jaoks [foto 4].
Selline ahi, iseäranis, kui see on tehtud savisesse mulda, on suurepärane
(lapsepõlves tegime endale tihti selliseid ahjusid). Ka tänapäeval võib leida
Foto 3. Värvitoonid, mis saadi hariliku punavärviku
(R. tinctorum) juurtest, õlles kääritades. Vasakult:
peitsimata lõng; peitsimata lõng, pärast värvimist
loputatud leelises; maarjajää ja viinakiviga eel-
peitsitud lõng; maarjajää ja viinakiviga eelpeitsitud
lõng, pärast värvimist loputatud leelises.
Anete Karlsone foto.
Teated eestlaste pärandoskuste kohta
10 Vt Pilleriin Peets, Metoodika arendus tekstiilivärvide uurimiseks looduslike punaste värvainete
näitel. Tekstiilikiudude ja värvainete analüüs erinevate analüüsimeetoditega. Magistritöö. Tartu
Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond. Keemia instituut, Analüütilise keemia õppetool. Tartu,
2016, lk 6. – Tõlkija märkus.

76 Vaata ringi
tõestuse uskmatule, et savipoti võib tulele asetada ning see peab aastaküm-
neid vastu. (Bielenstein 1935: 120.)
Nimetatud kirjelduse najal sooritatigi praktiline eksperiment, kus osalesid
kaks taimedega värvimise asjatundjat koos abilistega. Eksperimendi läbivii-
mise kohaks, lähtudes olemasolevatest tingimustest, valiti savikas tiigiserv.
„Muldahju” tegemiseks hakati üheaegselt kaevama kolme käiku (foto 5.a): 1)
horisontaalse küttekolde käik, 2) vertikaalne kuumusava (nn pliidiauk) ja 3)
kaldus suitsulõõri käik.
Horisontaalne küttekolde käik. Umbes 50 cm kaldapinnast allapoole kae-
vati horisontaalne käik (foto 5.b). Maakihi paksus käigu kohal: 50–60 cm,
küttekolde ava pindala: umbes 30x33 cm.
Vertikaalne kuumusava (nn pliidiauk). Kaldapinnal, umbes 120 cm kau-
gusele (piki horisontaalse käigu sirget langust), kaevati vertikaalselt alla
suunduv käik (kuumusava ehk nn pliidiauk). Läbimõõt ~17cm.
Kaldus suitsulõõri auk. Samal sirgel, kus asuvad küttekolde suu ja verti-
kaalne kuumusava (nn pliidiauk), 60 cm kaugusele vertikaalsest kuumusa-
vast, kaevati kaldus käik suitsulõõri jaoks (läbimõõt ~20 cm). Suitsulõõr
ja vertikaalse kuumusava (nn pliidiaugu) käik ühinevad ~40 cm sügavusel
maapinnast.
Samaaegselt kaevamistöödega (selleks kulus terve päev) pandi juba likku
värvimaterjal – aedõunapuu (Malus domestica Borkh.) lehed, mis olid üle
valatud tiigiveega. Värvimiseks
kasutati seekord meie käsutuses
olnud, ajalooliste näidiste järgi val-
mistatud glasuurimata savipotti.
See tehakse savitükist veereta-
tud „vorstikestest”, mis surutakse
pärast lapikuks. Pottsepakedral
antakse sellele kavandatud kuju ja
kaunistusvorstikesed tuleb pärast
lapikuks suruda (nn varane kedra-
keraamika). Nõu valmistamiseks
kasutatakse savi ühes rähaga (põle-
tatud, murendatud graniit). See
annab suure soojusmahtuvuse, mis
vähendab kuumeneva nõu puru-
nemisriski. Niisuguseid nõusid on
Läti territooriumil sajandeid kasu-
tatud. Nõu mõõdud: kõrgus 24 cm,
Foto 4. Muldahi. Martha Bielensteini joonistus
raamatust „Die altlettischen Färbmethoden”,
lk 144, joonis 15.

77
põhja läbimõõt 15 cm, laius kõige
laiemas kohas 22 cm, mahutavus 8
liitrit (foto 5.c; nõu valmistas pott-
sepp, ajaloolise keraamika uurija
magister Baiba Dumpe).
Horisontaalses küttekoldes tule
süütamisel tuli tõdeda, et niiskes
mullas on tõmme puudulik, suits ei
liigu ettenähtud käike pidi. Suitsu
Foto 5. Värvimiseksperiment, lõnga värvimine „muldahjule” asetatud savipotis (26.–27. august 2016).
Anete Karlsone fotod.
Foto 5.c. Värvimiseks kasutatud savipott.
Foto 5.d. Muldahju üldvaade koos värvimiseks
kasutatava potiga (see on kaetud teise savinõuga).
Teated eestlaste pärandoskuste kohta
Foto 5.a. Käikude kaevamine kolmes kohas. Foto 5.b. Küttekolde käik.

78 Vaata ringi
juhtimiseks vajalikku suunda (üles) pandi suitsu väljumisaugu juures põlema
veel üks lõke. See tagas tõmbe ning maasse kaevatud käikude vajaliku kuu-
menemise. Värvimiseksperimenti jätkati järgmisel päeval.
Õunapuulehtedega savipott aeti vertikaalsel kuumusaval (nn pliidiaugul)
kuumaks. Vedelik soojenes väga aeglaselt. Võimalik, et see oli tingitud üsna
külmast tuulest. Soojuskadude vältimiseks kaeti savipott pealt teise savinõuga
(foto 5.d). Kui temperatuur oli savipotis tõusnud umbes 40˚C-ni, pandi sinna
niiske, pestud lõng. Kuiv lõng kaalus 150 g. Intensiivse kütmisega saavutati, et
värvivedelik kuumenes kuni 45˚C-ni (foto 5.e). Hetkeks võeti lõng vedelikust
Foto 5.g. Eelpeitsitud lõnga värvumine. Foto 5.h. Lõng koos värvitaime lehtedega enne
kuumutamise katkestamist.
Foto 5.e. Värvitaime – aedõunapuu (Malus
domesticus) lehtede kuumutamine.
Foto 5.f. Maarjajää lahuse lisamine
värvaine lahusele.

79
välja, sinna lisati lahustatud maarja-
jää (foto 5.f). Värvimist jätkati.
Temperatuuri hoidmiseks tuli
pidevalt intensiivselt kütta. Kuigi
õnnestus saavutada üksnes 50˚C tem-
peratuur, oli lõng värvunud ilusasti
kollaseks (foto 5.g). Värvimisprotsess
kestis terve päeva. Õhtul kütmine
katkestati, lõng jäeti ööseks värvaine
lahusesse (koos lehtedega) (foto 5.h).
Hommikul võeti lõng veel soojast
värvaine lahusest välja (jahtumine
toimus väga aeglaselt) ning loputati
(foto 5.i).
Värvimisprotsessi käigus tõdeti:
värvimisel „muldahjule” asetatud
savipotis võib lõnga edukalt kollaseks
värvida. Meetodi puudus: värvimisele
kulub palju aega ja küttematerjali.
Võimalik, et nii lisandub kollast värvi
lõngale lisaväärtus (kui esteetilisele
kvaliteedile lisatakse panustatud töö
väärtus). Eksperimendi kitsaskohad:
1) mullakiht küttekolde kohal oli liiga
paks: me ei kaevanud seda seekord
kohe õhemaks, sest eksperimendi
läbiviimise kohas olev pinnas oli
saviliiv, oli risk, et tule mõjul võib liiv muutuda üleliia muredaks; savikamates
pinnastes tuleb kindlasti jätta õhem pealiskiht, see lühendaks kuumuse teed
nõu põhjani; 2) värvimiseks kasutatava nõu võib suruda sügavamale „plii-
diaugule” (vertikaalsele kuumusavale), nii võib vähendada välisõhu mõjust
tingitud soojuskadusid; 3) võimalik, et värvaine lahuse tõhusama kuumene-
mise oleks võinud saavutada õhema, ilma rähata valmistatud savinõuga, seda
tuleb kontrollida edaspidiste eksperimentide käigus.
Järeldused
Kirjalikud etnograalised allikad ühes eksperimentaalse meetodiga võimal-
davad alal hoida ja edendada taimedega värvimisega seotud pärandoskusi.
Minevikus publitseeritud allikad, mille olemasolust pole tänapäeva laiem
publik enam teadlik, võivad anda uut innustust. Muude allikate kõrval on
Foto 5.i. Valmis lõng, värvitud aedõunapuu lehtedega,
savipotis kuumutades. Lõng peitsiti koospeitsimise
meetodil, maarjajää lisati värvilahusesse.
Teated eestlaste pärandoskuste kohta

80 Vaata ringi
üheks selliseks ka baltisakslanna Martha Bielensteini raamat „Die altlet-
tischen Färbmethoden”, kust võib leida nii Läti kui ka Eesti etnograalist
ainest. Taimedes sisalduvad värvained ning nende kasutamine tekstiili värvi-
miseks on rikkalik, tänapäeval pelgalt osaliselt kasutatud ressurss rahvuskul-
tuuri ja -kunsti edendamiseks.
Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus.
Allikad
Andersson Strand, Eva 2009. Experimental
Textile Archaeology. – North European
Symposium for Archaeological Textiles X. Käsikiri
academia.edu keskkonnas.
Bielenstein, August 1892. Die Grenzen des
lettischen Volksstammes und der lettischen Sprache
in der Gegenwart und im 13. Jahrhundert. St.
Petersburg: Kaiserl. Akad. der Wissenschaen.
Bielenstein, August 1907–1918. Die Holzbauten
und Holzgeräte der Letten. Ein Beitrag zur
Ethnographie, Culturgeschichte und Archaeologie
der Völker Russlands im Westgebiet. 700
Illustrationen gezeichnet von Martha Bielenstein.
St. Petersburg–Petrograd.
Bielenstein, Martha 1916. Notstandskochbüchlein.
Gewidmet den baltischen Frauen. Memel: F. W.
Siebwerk’s Buchdruckerei.
Bielenstein, Martha 1918. Notstandskochbüchlein,
gewidmet den baltischen Frauen. Zweite vermehrte
und verbesserte Auage, zeitgemäß umgearbeitet.
Riga: Verlag von E. Bruhns.
Bielenstein, Martha 1922. Notstandskochbüchlein,
gewidmet den baltischen Frauen. Dritte vermehrte
und verbesserte Auage, zeitgemäß umgearbeitet,
Riga: Verlag von E. Bruhns
Bielenstein, Martha 1935. Die altlettischen
Färbmethoden. Studien zur indogermanischen
Altertumskunde. Veröentlichungen der
volkskundlichen Forschungsstelle am
Herderinstitut zu Riga, Band II, Riga: Druck u.
Verlag der AG „Ernst Plates”.
Bielenstein, Martha 1994. Kleidung und
Farbmethoden der alten Letten. Taastrükk.
Michelstadt: Neuthorverl.
Bīlenšteins, Augusts 2001. Latviešu koka celtnes
un koka iedzīves priekšmeti I. Rīga: Jumava.
Birzmanis, Ernests 1896–1897. Latvijas
ārstniecības augi. Rīga: Kalniņš un Deučmanis.
Cardon, Dominique 2007. Natural Dyes: Sources,
Tradition, Technology and Science. London:
Archetype Publications.
Choudhury, Asim Kumar Roy 2018. Eco-friendly
dyes and dyeing. – Advanced Materials and
Technogies for Environmental Applications 2 (1):
145–176.
Coles, John Morton 1979. Experimental
Archaeology. London: Academic Press
Hartl, Anna, Proaño Gaibor Art Néss, van
Bommel Maarten R., Hofmann-de Keijzer
Regina 2015. Searching for blue: Experiments
with woad fermentation vats and an explanation
of the colours through dye analysis. – Journal of
Archaeological Science: Reports 2, 9–39.
Ilsters, Jānis 1883. Botanika tautas skolām un
pašmācībai. Rīga: Pūzīšu Ģederta izdevums.
Ilsters, Jānis 1884. Latviešu botāniski nosaukumi,
krāti un sastādīti no J. Ilstera. – Rīgas Latviešu
biedrības Zinību komisijas rakstu krājums II,
63–81.
Ilsters, Jānis 1885. Latviešu botāniski nosaukumi,
sastādīti no J. Ilstera. Otrais salasījums. –Rīgas
Latviešu biedrības Zinību komisijas rakstu krājums
III, 68–74.

81
Karlsone Anete, Korsaka, Ināra, Siliņa-Piņķe,
Renāte (ilmumas). Krāsošana ar augiem:
Vācbaltiete Marta Bīlenšteina un latviešu
nemateriālais kultūras mantojums. Dyeing with
plants: German Baltic Martha Bielenstein and
Latvian intangible cultural heritage. Rīga: Zinātne.
Kelly-Buccellati, Marilyn 2012. Apprenticeship
and learning from the ancestors: e case
of ancient Urkesh. – Archaeology and
Apprenticeship: Body Knowledge, Identity, and
Communities of Practice. Toim. Wendrich
Willeke. University of Arizona Press, 203–223.
Korsaka, Ināra 2007. Augusta Bīlenšteina
personības ietekme uz viņa ģimenes locekļiem.
– Starptautiskās zinātniskās konferences „Dr.
Augusts Bīlenšteins par latviešu kultūras
pamatvērtībām - arī Eiropā” referātu krājums.
Rīga: Latvijas Akadēmiskā bibliotēka, 85–94.
Linné, Carl von 1745. Öländska och Gothländska
Resa, förrättad Åhr 1741. Upsala: Gottfried
Kiesewetter.
Linné, Carl (von) 1747. Wästgöta-Resa, Förrättad
År 1746... Stockholm: Lars Salvii.
Linné, Carl (von) 1751. Skånska Resa, förrattad
1749. Stokholm: Lars Salvii.
Niedre, Jānis 1931. Seno latviešu krāsas un
krāsošana stādvielām. – Zeltene 21, 18–20; 22,
16–17; 23, 19–20; 24, 22.
Polanyi, Michael 1966. e Tacit Dimension.
Chicago: University of Chicago Press
Skruzītis, Miķelis 1895. Latviešu tautas apģērbs
savā vēsturiskā attīstībā un nozīmē. –Austrums 1,
10–13; 3, 240–242.
Skruzītis, Miķelis 1902. Par latviešu senējo
krāsošanas mākslu. – Tēvija 21, 2–3; 22, 2–3; 23,
1–2.
Skruzītis, Miķelis 1916. Par latviešu citrreizējo
krāsošanas mākslu. – Līdums, 202–206.
Šmits, Pēteris 1927. Par seno latviešu apģērba
krāsu. – Filologu biedrības raksti 3. Rīga, 7–35.
Anete Karlsone (s 1967), PhD
ajaloo alal, on Läti Ülikooli aja-
looinstituudi juhtivteadur. Ta
on õppinud kangakudumist Riia
Kunstigümnaasiumi tekstiiliosa-
konnas ning omandanud ajaloolase
hariduse Läti Ülikoolis.
Tema uurimisaladeks on kultuuri-
ajalugu, tekstiilide ja rõivastuse
ajalugu, pärandoskused, rahvusliku
identiteedi sümbolid, loodud
traditsioonid. Lisaks teadustööle
peab ta loenguid ning teeb töö-
tubasid traditsioonilise vöökudu-
mise ja looduslike värvidega värvi-
mise teemadel.
Anete Karlsone. Kerttu Kruusla foto.
Teated eestlaste pärandoskuste kohta

82 Vaata ringi
Information on Estonian traditional
dyeing skills in the book Die altlettischen
Färbmethoden by Martha Bielenstein
and experimental ethnography
Abstract
e use of natural dyes is a traditional cra skill that has been passed down
over many generations. Although dyeing with plants is still practiced, much of
the ancient knowledge and skill has already been lost. Today, with the growth
in interest in the use of natural dyes, ancient traditional skills must be rediscov-
ered via written sources and experiments. It is a kind of indirect inheritance
of a cra, where the apprentice learns not just from a master but from the n-
ished product (Kelly-Buccellati 2012). is is in many ways in line with the
research methods of experimental archaeology (Coles 1979, Andersson Strand
2009) now applied to ethnographic material. e adoption of dyeing methods
from written or ‘inanimate’ sources makes it possible to improve and restore the
cra quality of traditional skills, thus strengthening the tradition itself. is is
important today in the context of nurturing cultural identity. One of the sources
that provides valuable ethnographic information not only on the use of nat-
ural dyes in textile dyeing but also on other topics too is Martha Bielenstein’s
book Die altelettische Färbmethoden. is article provides an overview of the
book, introducing the author, and summarizing the information found in the
book about Estonian dyeing techniques. e last part of the article describes
some dyeing experiments based on the descriptions found in both Estonian and
Latvian ethnographic material.
Keywords: natural dyes, traditional skills, Martha Bielenstein,
experimental ethnography

83Information on Estonian traditional dyeing skills