Lühike, pikk ja ülipikk häälik eesti kirjakeele ajaloos

Abstract

Eesti keel on tuntud oma ternaarsete pikkuskontrastide poolest. Kuni 19. sajandini oli kirjas võimalik eristada ainult pikki ja lühikesi vokaale. Konsonandi pikkust ei näidatud, sest eesti ortograafia rajasid sakslased, kes ei uskunud, et konsonandi kestus võiks tähendusi eristada. Tänapäevases eesti ortograafias ei tehta vahet pikkadel ja ülipikkadel häälikutel (v.a klusiilid) ning universaalsetele fonoloogiateooriatele tuginedes on püütud väita, nagu oleks ternaarsed pikkuskontrastid keeltes võimatud. Samas on leitud ja kirjeldatud keeli, kus vähemalt vokaalid saavad olla nii lühikesed, pikad kui ka ülipikad. Artiklis antakse ülevaade raskustest, mis on tulnud ületada, et jõuda kõigepealt konsonantide pikkusvastanduse võimalikkuse tunnistamiseni ja seejärel üldisemalt ternaarsete pikkuskontrastide olemasolu tunnistamiseni.----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------Das Estnische ist bekannt für seine ternären Gegensätze. Bis zum 19. Jahrhundert konnten im Schriftbild nur lange und kurze Vokale unterschieden werden, da die estnische Rechtschreibung von Deutschen begründet wurde, die nicht glaubten, dass eine konsonantische Länge bedeutungsunterscheidend sein kann. In der modernen estnischen Rechtschreibung wird kein Unterschied zwischen langen und ultralangen Lauten gemacht (außer bei Klusilen), und auf Grundlage universeller phonologischer Theorien wurde versucht zu behaupten, dass ternäre Längenkontraste in Sprachen unmöglich sind. Dessen ungeachtet wurden neue Sprachen entdeckt, in denen zumindest die Vokale kurz, lang oder überlang sein können.

Full text

164
LÜHIKE, PIKK JA ÜLIPIKK HÄÄLIK
EESTI KIRJAKEELE AJALOOS
KÜLLI PRILLOP
Annotatsioon. Eesti keel on tuntud oma ternaarsete pikkuskontrastide poolest.
Kuni 19. sajandini oli kirjas võimalik eristada ainult pikki ja lühikesi vokaale.
Konsonandi pikkust ei näidatud, sest eesti ortograaa rajasid sakslased, kes ei
uskunud, et konsonandi kestus võiks tähendusi eristada. Tänapäevases eesti
ortograaas ei tehta vahet pikkadel ja ülipikkadel häälikutel (v.a klusiilid) ning
universaalsetele fonoloogiateooriatele tuginedes on püütud väita, nagu oleks
ternaarsed pikkuskontrastid keeltes võimatud. Samas on leitud ja kirjeldatud
keeli, kus vähemalt vokaalid saavad olla nii lühikesed, pikad kui ka ülipikad.
Artiklis antakse ülevaade raskustest, mis on tulnud ületada, et jõuda kõigepealt
konsonantide pikkusvastanduse võimalikkuse tunnistamiseni ja seejärel üldisemalt
ternaarsete pikkuskontrastide olemasolu tunnistamiseni.
Võtmesõnad: fonoloogia, foneetika, eesti keel, saksa keel, välted, ülipikkus
Sissejuhatus
Eesti keele üks põnev eripära on tema kolme välte süsteem. Välted on
mitme faktori ühismõjul tekkiv tajuefekt: eesti keele kõneleja on oma
kogemusest õppinud, et teatud häälikukestused ja põhitoonikontuur ei esine
ühes või teises süntaktilises positsioonis juhuslikult, vaid mõjutavad sõna
tähendust. Inimese tajusüsteem pole pelgalt ümbritseva peegeldaja, vaid
on ka interpreteerija. Artikli motoks lisatud pildil on näha tähendusega
Emakeele Seltsi aastaraamat 65 (2019), 164–191
http://dx.doi.org/10.3176/esa65.07

165
kiri, kuigi objektiivselt pole seal kujutatud muud kui hulk musti kolm-
nurki. Kirja ei taju inimene, kes ei tunne ladina tähti ega ole harjunud eri
kirjastiilidega. Välteid ei taju inimene, kelle emakeeles pole midagi see-
sugust sõnatähenduste eristamiseks vaja ning kes seetõttu pole harjunud
häälikukestusi ja põhitooni tähenduslikuna tajuma.
Artiklis kirjeldan, kuidas keeleteaduse areng on mõjutanud eesti keele
ortograaat ja vältekirjeldusi. Oma lühikeste, pikkade ja ülipikkade hää-
likute tõttu on eesti keel vähemalt kahel korral ajaloos osutunud keeleks,
mida ühegi parasjagu käibiva fonoloogiamudeli järgi justkui ei tohikski
olemas olla.
Väldete foneetika ja fonoloogia
Väldete foneetilise kirjelduse eesmärgiks on selgitada, missugused hääl-
dusnüansid tekitavad vältetaju. Praeguseks teame, et välteid saab eristada
kahe põhitunnuse alusel (vt täpsemat kirjeldust Asu jt 2016: 134–138):
– I vältes on sõnad (õigemini rõhulise ja rõhutu silbi järjendid), mil-
les rõhulise ja rõhutu silbi kestuste suhe on silbi alguskonsonante
arvestamata umbes 2 : 3 ning põhitoon langeb rõhutus silbis;
– II vältes on sõnad, milles rõhulise ja rõhutu silbi kestuste suhe on
umbes 3 : 2 kuni 2 : 1 ning põhitoon langeb rõhutus silbis;
– III vältes on sõnad, milles rõhulise ja rõhutu silbi kestuste suhe
on umbes 2 : 1 kuni 3 : 1 ning põhitoon hakkab langema rõhulise
silbi keskel.
Ainuüksi põhitoon III väldet teistest eristada ei suuda, vaja on ka eri-
nevaid häälikukestusi. On küll tehtud sundvalikuga katse, mille väidetav
põhitulemus on, et tüüpilisest II-vältelisest sõnast saab ainult põhitooni-
kontuuri muutes III-vältelise sõna (Lippus jt 2011), kuid selles ei kasutatud
III välte sõnadele omast loomulikku põhitooniliikumist. Katse eesmärk
oli välja selgitada, missugune põhitoonikontuur on III vältele tüüpiline.
Tulemuseni jõudmiseks sünteesiti erinevaid toonikontuure II-vältelisele
baassõnale saada!. Enim III välte vastuseid andnud sünteesitud stiimuleis
oli põhitooni langus ulatuslik (umbes 6 pooltooni: 140 Hz-lt 100 Hz-ni)
ja järsk (13–33% vokaali kestusest) ning lõppes enne vokaali viimast
kolmandikku, edasi oli põhitoon muutumatu (vt Lippus jt 2011).
Lippuse jt (2013) uurimistulemuste põhjal on põhitooni loomulik
langus III-vältelistes sõnades laugem kui kirjeldatud katses: langus algab

166
küll ülipika vokaali teisest kolmandikust, aga esisilbi lõpuks on see umbes
kaks pooltooni ja alles teise silbi vokaali lõpuks üle nelja pooltooni (Lippus
jt 2013: 22, joonis 3). Tajukatsete tulemusi mõjutab ka see, et muutuva
põhitooniga kõneüksusi tajutakse üldiselt pikemana kui sama kestusega,
ent lameda põhitooniga kõneüksusi (vt nt Lehiste 1976). Võib olla, et
ebaharilik põhitoonikontuur moonutab taju III välte suunas, eriti kui on
vaja langetada selge otsus emma-kumma välte kasuks.
Fonoloogilise kirjelduse eesmärk on tuua esile väldete eristamiseks
piisavad ja tarvilikud tunnused, lähtudes ühest või teisest fonoloogia-
mudelist. Tänapäevasest prosoodilise hierarhia teooriast tuleneb näiteks
järgmine kirjeldus.
– I vältes on kahesilbilised jalad1, mille rõhuline silp on kerge (silbi-
riimis on ainult lühike vokaal), nt (vä.le), (vä.le).da;
– II vältes on kahesilbilised jalad, mille rõhuline silp on raske (st
mitte-kerge), nt (väl.de), (väl.det).te;
– III vältes on ühesilbilised jalad, nt (vält).te (täpsemalt vt Prillop
2018a).
Fonoloogiline kirjeldus peaks olema kooskõlas foneetilisega ja suutma
põhjendada viimases ilmnevaid seaduspärasusi. Näiteks saab põhitooni-
kontuuri erinevust I/II ja III vältes seletada jalastruktuuri abil. Jala lõpus
peab põhitoon olema langenud. I- ja II-vältelistes jalgades on kaks silpi
ja toon langeb teises silbis, III-vältelises jalas on ainult üks silp ja toon
langebki selles ainsas silbis. Ka silpide kestussuhted on seletatavad jala-
struktuuri abil. Esiteks, jalad näivad püüdlevat teatava samakestuslikkuse
(isokroonia) poole, mis aitab vältida kõnevoos liialt lähestikku paikne-
vaid sõnarõhke. Selle saavutamiseks pikeneb jala lõpuosa: I-vältelise
jala teine silp, aga III-vältelise jala ainus, st esimene silp. Nii muutuvad
I- ja III- vältelised jalad kestuselt sarnasemaks II-välteliste jalgadega.
Ilma lõpupikenduseta oleks jalgade kestuserinevused oluliselt suuremad.
Teiseks, III välte jalaväline vokaal redutseerub oma jalavälisuse tõttu.
Redutseerumine võib kaasa tuua ka kestuse lühenemise, kui seda ei takista
näiteks sõna lõppu markeeriv pikenemine. Põhitoonikontuur ja järgsilbi
riimi kestus aitavad esisilbi riimi kestust õigesti tajuda.
1 Jala mõiste on üle võetud värsiteooriast, kuid kõnealuses fonoloogiamudelis saab
jalg olla maksimaalselt kahesilbiline või koosneda minimaalselt ühest pikast silbist
ning mõned silbid võivad jääda väljapoole jalgu. Fonoloogilises transkriptsioonis
tähistatakse jalgu sulgudega, punkt märgib silbipiiri.

167
Jala lõpuosa pikendamine muudab lühikese hääliku tajutavalt pikaks
ja pika ülipikaks. Pikk häälik on foneetiliste mõõtmiste järgi umbes kaks
korda pikema kestusega kui lühike ja ülipikk häälik on umbes kolm korda
pikema kestusega kui lühike. Häälikutevahelised erinevused on üpris
suured ja ka eri uurijate mõõtmistulemused erinevad üksteisest. Näiteks
on ühe katse järgi pika ja lühikese m-i kestuserinevus ainult 1,4-kordne,
teise katse järgi aga 2,5-kordne; ülipikk t on ühes katses 2,9 korda, aga
teises katses koguni 7,0 korda pikem kui lühike; ülipika ja lühikese a
kestussuhted eri katsetes on 1,9 ja 2,9. (Vt tabeleid Eek, Meister 2003:
905; Eek 2008: 61; Asu jt 2016: 140.)
Häälikukestusi arvestama harjunud inimtaju oskab kompenseerida
seda, et eri häälikute objektiivselt mõõdetav kestus lühikese, pika või üli-
pikana pole võrdne. Eriti palju varieeruvad kaashäälikute kestused. Näiteks
Arvo Eegi (1974: 20) mõõtmiste järgi võib vokaalidevaheline pikk r olla
isegi lühema kestusega kui lühike m. See aga ei takista tajumast häälikute
õiget fonoloogilist pikkust: pika r-i kestusega m-i tõlgendab eestlane ikka
lühikese, mitte pikana. Pikad häälikud pole mingi kindla konstandi jagu
pikemad kui lühikesed, vaid mida lühem on hääliku omakestus, seda enam
on tal ruumi pikeneda (Eek 1974: 20).
Fonoloogiamudeleid, mida vältekirjelduse aluseks võtta, on välja
pakutud muidugi enam kui üks. Mudeli headust saab hinnata tema uni-
versaalsuse järgi. Fonoloogid püüavad luua mudelit, mille abil saaks ära
kirjeldada kõik inimkeeltes võimalikud hääliku- ja prosoodiasüsteemid,
samal ajal välistades kõik sellised süsteemid, mida pole olemas. Probleem
on, et me ei tea, milliseid keeli ei saa olemas olla: põhjalikult on uuritud
ainult suhteliselt väikest osa maailma keeltest. Varasemad fonoloogia-
mudelid on osutunud liiga piiratuiks ja vajanud ümbertegemist, kui mõnes
uues läbiuuritud keeles on ilmsiks tulnud midagi niisugust, mida varem
tuntud keeltes ei esinenud.
Saksapärane ortograaa
Saksa keeles, erinevalt eesti keelest, on sõnarõhu peamine korrelaat
kestus. Ühtegi saksa sõna ei hääldata nagu eesti oma või koma. Peale
häälikute teistsuguse kvaliteedi on teistsugused ka kestussuhted. Saksa
Oma ’vanaema’ on pika o ja lühikese m-iga, aga Komma ’koma’ lühikese
o ja pikkuselt ebamäärase m-iga, mis võib eestlase kõrva jaoks varieeruda

168
lühikesest pikani. Konsonandi pikkusel ei ole saksa keeles sõnatähendusi
eristavat rolli ja sellele ei pöörata suuremat tähelepanu. Traditsioonilistes
keelekirjeldustes öeldakse konsonant sellistes sõnades nagu Komma olevat
lühike (IPA transkriptsioonis [ˈkɔma]).
Diskussioone on põhjustanud silbipiiri asukoht saksa Komma tüüpi
sõnades: kas on see konsonandi ees või jaguneb konsonant kahe silbi
vahel, muutes esisilbi kinniseks, st kas [ˈkɔ.ma] või [ˈkɔa] (vt ülevaadet
Spiekermann 2000: 29–35)? Kinnise esisilbiga variant [ˈkɔa] on väga
lähedane eesti keele II-vältelisele hääldusele [ˈkom.ma] (vrd I-välteline
[ˈko.ma]) ja seletaks hästi, miks eestlased tajuvad neis saksa sõnades
pigem pikka kui lühikest konsonanti. Seda tajuerinevust pole eraldi uuri-
tud, kuid sellest annavad tunnistust nii alam- kui ka ülemsaksa laenud,
kus lühikese vokaali järgne konsonant on üldjuhul pikk, nt schillink >
killing, grosse > kross; Brille > prillid, Spanner > pannal, bummeln >
pummeldama, erstarren > tarretama; vanasti ka Komma > komma, mitte
koma2; vrd pika vokaali järel Juli > juuli. Saksa keeleteadlased on esita-
nud hüpoteesi, et silbipiire ületav konsonant aitab sellele konsonandile
eelnevat vokaali lühikesena hoida (ja sellisena tajuda), hoolimata rõhu
pikendavast mõjust (nt Becker 2002: 43). Eesti keeles seevastu ei ole
kestus rõhu peamine korrelaat, nii et saame hääldada [ˈko.ma] ilma esisilpi
pikendamata.
Lühikesed lahtised rõhulised vokaalid hakkasid ülemsaksa keeles
pikenema 12. sajandil (nt keskülemsaksa sigen > uusülemsaksa siegen
’võitma’, ie loetakse pika i-na). Kinnise silbi vokaalid seevastu lühenesid,
nt dâchte > dachte ’mõtles’. (Wolf 2000: 1535; vrd Becker 2002) Sama-
sugused pikenemised ja lühenemised toimusid alamsaksa keeles (vt Nie-
baum 2000). Jälgi neist muutustest on eesti keele laensõnadeski: näiteks
laduma on eesti keelde tulnud enne vokaali pikenemist (vrd vanasaksi
hladan), laadima aga pärast seda (vrd alamsaksa laden, mis hääldatakse
pika a-ga). Lõpuks lühenesid ka geminaatkonsonandid. Pikkusmuutuste
2 Märksõna komma, kuigi ebasoovitatavana, leidub veel 1925. aasta „Eesti õige-
keelsuse-sõnaraamatus“. 1963. aasta 26. juuni Eesti Päevalehes ja 13. juuli Vabas
Eestlases on Johannes Aavik teinud ettepaneku „vana ja hea komma“ uuesti tarvi-
tusele võtta, kuna see sõna on pärit kreeka sõnast komma ja on sellisena kasutusel
ka saksa, rootsi ja inglise keeles. Aaviku nimetatud keeltes puudub konsonantide
iseseisev pikkuskontrast, aga konsonandi kestus võib sõltuda sellele eelneva vokaali
kestusest nii, et vokaali pikenedes konsonant lüheneb ja vastupidi.

169
tulemusena kehtivad saksa, sh baltisaksa keeles järgmised reeglid (sõnas-
tatud Becker 2002: 43 järgi):
1) lühike vokaal saab olla ainult kinnises (konsonandiga lõppevas)
silbis;
2) lahtises silbis on vokaal igal juhul pikk;
3) kui lühikesele vokaalile järgneb üksikkonsonant ja sellele vokaal,
siis jaguneb konsonant kahe silbi vahel;
4) kahe silbi vahel jagunev konsonant pole võimalik pika vokaali
järel;
5) see kõik puudutab vaid rõhulisi silpe, rõhuta silpides pole kvan-
titeedierinevusi.
Niisiis, saksa keeles on olemas lühikesed ja pikad vokaalid, aga konso-
nandipikkusi pole põhjust eristada. Ometi kirjutatakse Hütte [hytə] ’hütt’
ja Hüte [hyːtə] ’mütsid’, mitte Hüte ja Hüüte. Niisugusel märkimisviisil
on ajaloolised põhjused – see peegeldab rõhulise vokaali pikenemisele ja
hilisemale geminaatide lühenemisele eelnenud hääldust (vt Becker 2002,
pikkusmuutuste kohta ka Spiekermann 2000: 15–19).
Oma hääldusviisi olid sakslased üle kandnud ka ladina keelele. Ladina
keeles ei tarvitsenud rõhuline silp olla pikk, nt malus ’kuri’ oli lühikese
rõhulise a-ga, aga malus ’õunapuu’ pika rõhulise a-ga. Sakslased ütlesid
mõlemat sõna oma emakeelest ja selle ortograaast lähtudes pika a-ga
(vt Scherr 2018:133). Saksapärane hääldus on kandunud eesti keele laen-
sõnadessegi, nt roosa ja gloobus, mitte rosa ja globus. 19. sajandi II poolel,
kui ladina keele kvantiteeti oli juba piisavalt uuritud ning teati, et rõhku ja
kestust ei tohi omavahel segi ajada, arutati ikkagi, kas kooliõpetuses võiks
näiteks sõna bonus ’hea’ asemel kirjutada bonnus (vt Scherr 2018:115).
19. sajandi saksa õpetlastel, kes küll teadsid, et ladina keeles võib
rõhuline vokaal olla lühike ja lahtine, oli ikkagi raske sellist silpi hääldada.
Ilmselt oli see keeruline ka 17. sajandi baltisakslaste jaoks, kes püüdsid
eesti keelt kasutada ja kirjeldada. Pealegi, eesti keele kohta ei olnud tollal
teada, et rõhuline silp võib olla lühike ja lahtine – see seik tuli alles avas-
tada. Arvestades konsonantide pikkuskontrasti puudumist saksa keeles
ja konsonantide universaalselt väga varieeruvaid omakestusi, polnud see
sugugi lihtne ülesanne.
On mõistetav, et eesti keelele rakendati lihtsalt saksa ortograaa põhi-
mõtteid. Näiteks willi tuli lugeda kas vili või (selle) villi või (seda) villi,
aga arvata võib, et enamik sakslasi hääldas kontekstist sõltumata ikka

170
ühtmoodi – saksapäraselt kinnise esisilbiga villi. Forseliuse aabitsaski
(1694) on I-vältelised sõnad esitatud silbipiiriga keset konsonanti, st veeriti
wil-li, mitte eestipäraselt wi-li (nt lo mün-no sis-se jum-mal üh-he puh-ta
süd-da-me). Kirjapilti wili pidi lugema pika i-ga, st nagu tänapäeva orto-
graaas viili. Pika vokaali märkimiseks oli esialgu kasutusel muidki saksa
ortograaast tuttavaid võimalusi, nt hohne ’hoone’, liewa ’liiva’, heele
’hääle’, kuid pärast Forseliuse ja Hornungi kirjaviisiuuendusi 17. sajandi
lõpul loobuti neist.
18. sajandil hakati üldisemalt märkama, et näiteks kana ja (sa) kanna
ei kõla eesti keeles ühtmoodi. Thor Helle tajus nelja helilise konsonandi
(l, m, n ja r) häälduserinevusi. Sõnadele kañna, kañnad, liñna ja miñna (s.o
II- ja III-vältelistele sõnadele) langeb Thor Helle järgi rõhk võimalikult
pikalt, aga muidu samakõlalised kanna ’kana’, kannad ’kanad’, linna
’lina’ ja minna ’mina’ hääldatakse kiiremini ja tasasemalt (Thor Helle
1732: 4). Nii pikka kui ka ülipikka konsonanti soovitas ta vajaduse korral
tähistada rõhumärgiga, nt múrre, álla, kálli, välja arvatud n-iga sõnad,
kus sai kasutada märki ñ (ibid.: 5). Sellist kirjaviisi olevat Thor Helle
kasutanud ka Piiblis, ent korrektor Christoph Erdmann Biecki süül (nagu
väidab Faehlmann 1852: 62) läksid rõhumärgid kaduma ning tilde tähistas
pigem nasaali topeldamist ja seega eelneva vokaali lühidust:
Agga siña kui sa Jum
̃alat pallud, siis minne om
̃a kambri, ja panne omma
ukse kinni, ja pallu om
̃a Jssa, kes sallajas on, ja sinno Jssa, kes sallajas
nääb, maksab sulle awwalikkult. (Mt 6:6)
Rohkem hakati eesti keele häälikupikkustele mõtlema 19. sajandi alguses,
mil baltisaksa estoilid üritasid eesti ortograaat parandada ning arut-
lesid ka värsimõõdu üle. Mõttevahetus käis põhiliselt Johann Heinrich
Rosen plänteri ajakirjas „Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen
Sprache“ (Kask 1946: 6–7; Särg 2005). Juba esimeses vihikus ilmus
kokkuvõte õigekirjapõhimõtetest. Peamine oli kirjutada nii, nagu eest-
lane räägib. Oluliseks peeti ka seda, et lähtutaks üldteada reeglitest, välja
arvatud juhul, kui mõni reegel on tõepoolest vigane ja tuleneb senistest
vähestest keeleteadmistest. Näiteks ei olevat põhjust jäljendada kirjapilti,
nagu sennna, minnna, linnna, kannna, tavapärase ja parema sen
̄na, min
̄na,
lin
̄na ja kan
̄na asemel, sest kolm n-i näitavat õiget hääldust niisama vähe
kui neli või enam n-i, samuti võib hoopiski juhtuda, et talupoeg loeb sennna
asemel sennena ja minnna asemel minnena. (Rosenplänter 1813: 109)

171
Rosenplänteri kolmekordse tähega näiteid ei saa tõlgendada kui II ja III
välte eristamist: minnna ~ min
̄na on küll ülipika n-iga, aga kannna ~ kan
̄na
pika n-iga. Tegu on ikka vaid I välte eristamisega. Saksapärase ortograaa
valitsemisajal ei olnud võimalik teha ettepanekut kirjutada I-vältelistes
sõnades ühekordne konsonant, sest selline kirjapilt tähistas pikka vokaali.
Niisiis pidi lühikese vokaali märkimiseks kirjutama topeltkonsonandi.
Selle konsonandi enese pikemat kestust sai näidata kolmanda tähemärgi
lisamisega: mina oli tänapäevase eesti ortograaa järgi miina, minna oli
tänapäevane mina ning minnna ~ miñna oli minna, ilma et oleks eristatud
II ja III väldet. Seevastu mitukümmend aastat hiljem on mõni kirjamees
tõesti eristanud kolme- ja neljakordsete tähtede abil III väldet ja veel pike-
mana tajutud illatiive, nt tup, tuppe, ostis tupppe, pista mõek tuppppe; sit,
sitta, se ei maksa sitttagi, wajjub sitttta (vt Faehlmann 1852: 62).
19. sajandi alguskümnendite ortograaaaruteludes kasutati küll mõis-
teid aktsent/rõhk (Accent) ja toon/rõhk (Ton, Betonung), aga seda mitte II ja
III välte foneetiliste erinevuste kirjeldamiseks, vaid I välte lühema kestuse
eristamiseks. Sakslaste keeletajus olid rõhk ja kestus tugevalt seotud ning
konsonantide pikkuserinevustele polnud vaja tähelepanu pöörata.
Ton oli tollastes keelekirjeldustes üsna lai mõiste, mis kõlbas isegi pala-
talisatsiooni iseloomustamiseks. Näiteks kirjutas Hirschhausen „Beiträges“
eriti pehmelt hääldatud silpidest ja pehmest toonist, kommenteerides Otto
Wilhelm Masingu ettepanekut märkida palatalisatsioon tsirkumeksiga
vokaali peal (pâlk, sân, waât). I välte erinevust II ja III vältest nimetas ta
erinevaks aktsendiks. Hirschhausen väitis, et aktsendierinevus puudutab
vaid konsonante l, n, r ja s, kusjuures r-i ja s-iga juhtumeid olevat vaid
üksikuid. Ortograaas kasutas ta rõhumärki ja kriipsuga n-i nagu Thor
Hellegi, nt súlle, múrre, íssand, kan
̄na, vrd sulle ’sule’, murre ’mure’,
issand ’isand’, kanna ’kana’, aga tema esitatud sõnaloend on juba pikem
kui üks lehekülg. (Hirschhausen 1821: 9–19)
Esimene, kes rääkis kestusest, mitte rõhust, näib olevat keegi ano-
nüümne autor 1821. aastal. Tema kasutas I ja II/III välte erinevuse kirjel-
damisel määratlusi eilend ’kiirustav’ ja verweilend ’viivitav’. II/III välte
hääldust iseloomustas ta lisaks veel kui härter ausgesprochen ’tugevamalt
hääldatud’. Samas võrdles ta osastavavormi linna „viivitavat“ hääldust
saksa nimega Minna (von einem Ungenannten 1821: 32, 35–36):

172
Kiirustav hääldus: Viivitav hääldus:
kanna ’kana’ (sa) kanna
kalla ’kala’ (sa) kalla
kalli ’kali’ kalli (genitiiv sõnast kallis)
linna ’lina’ linna (genitiiv sõnast linn)
minna ’mina’ minna
murre ’mure’ murre
walla ’vala’ walla (genitiiv sõnast vald)
warras ’varas’ warras
willu ’vilu’ willu (mitmuse partitiiv sõnast vill)
Erinevate diakriitikutega katsetamist ja sõnade erinevast rõhust (Ton) rääki-
mist jätkas pooleldi eesti soost Otto Wilhelm Masing. 1820. aastal avaldas
ta raamatukese „Vorschläge zur Verbesserung der Ehstnischen Schrift“,
kus ütleb, et sõnades kalla ’kala’, kanna ’kana’ jne pole esisilbil rõhku
(Masing 1820: 10). Rõhu puudumine neis sõnades on arusaadav väide,
kui arvestada tollast eeldust, et rõhuline silp ei saa olla lühike ja lahtine.
Ortograaas soovitas Masing kasutusele võtta kriipsuga tähed, olles
selleks oma sõnul inspiratsiooni saanud läti kirjaviisist. Ta esitas ka julge
ettepaneku loobuda I-vältelistes sõnades topeltkonsonandist. Ühekordne
kriipsuga täht lühikese vokaali järel näitab selgelt, et rõhku pole ja sel-
lele eelnevat vokaali ei tule pikendada, nt kała ’kala’, muɍe ’mure’, kan
̄a
’kana’. Rõhumärgi soovitas Masing jätta juhtudeks, kus vaja eristada
muidu ühtviisi kirjutatavaid käändevorme, nt genitiiv metsa ja illatiiv
métsa. (Masing 1820: 11–15)
Oma järgmises brošüüris mainib Masing juba kolme pikkusega
vokaalegi: lühikesed, nt kel ’kell’, õdde ’õde’, keskmised, nt tule ’tuule’,
toli ’tooli’, sani ’saani’, ja venitatud, nt liim, aasta, kuulma, wiitmine
(Masing 1824: 6–7), aga kriipsuga tähti ta enam ei tarvita. Uueks ideeks
on topeltkonsonandist loobumine järgsilpides, kuna need on ilma rõhuta,
nt senise innimenne asemel innimene (ibid.: 20 jj). Kolme vokaalipikkuse
ideed omaks ei võetud ja selle täpsustamisega edasi ei tegeldud, metsa ja
métsa eristus jäi esialgu samuti tähelepanuta.
Ühesuguse häälikkoostisega pikkade silpide tajutavat häälduserinevust
mainis paarkümmend aastat hiljem ka Friedrich Robert Faehlmann. Segi-
mineku ohu korral soovitas ta kasutada aktsendimärki rõhutatud (betonte)
silbil. Ent rõhutatud on Faehlmanni järgi teine, mitte esimene silp, nt teggi
kotti ja teggi kottí, pistis sõrme ja pistis sõrmé, see oinas ja selles oinás. Ta

173
ei pea õigeks Masingu ettepanekut märkida aktsent esisilbile (métsa), kuna
esisilp on alati rõhuline. Häälduserinevus tekkib, kui rõhutada ka teist silpi.
Sel juhul on esimene silp teisest rohkem eemaldunud (gerückt). Samamoodi
juhtub ka saksa keeles, kui kaks rõhusilpi on järjest, nt Arbeit, Anfang,
Reichthum. (Faehlmann 1852: 64) Keeleajalooliselt oli III-välteliste sõnade
teine silp tõesti kunagi pika vokaaliga ja seetõttu rõhuline, nt *metsat̆a >
metsaa > metsa, kusjuures jalalõpupikenduse üks põhjus võibki olla vajadus
rõhusilpe üksteisest rohkem eemaldada (Prillop 2018b: 438). Faehlmann
esitab ka näiteid lausete kohta, mis on kahemõttelised, kui aktsendimärki ei
tarvitata: Tem
̄a wiis linna mehhe kotti, Tem
̄a läks taewa teggusid teggema,
Tem
̄a jooksis metsa ellajate järrele (Faehlmann 1852: 64).
Faehlmanni kirjaviisiettepanekud lähtuvad saksa ortograaast. Temagi
ei ürita muuta tollal sügavalt juurdunud põhimõtet, et topeltkonsonant
markeerib sellele eelneva rõhulise vokaali lühidust. III väldet tähistas ta
aktsendimärgiga teisel silbil, aga I ja II välte eristamiseks soovitas kasutu-
sele võtta seni tähestikust välja jäänud kirjamärke (Faehlmann 1852: 61),
mida tänapäevaste fontidega enam täpselt edasi anda ei saagi:
I vältes
II vältes
Otsustus, et m
̄ ja n
̄ sobivad pigem I vältesse, oli Faehlmanni jaoks põh-
jendatud sellega, et aeglases kõnes ja lauludes jätavad eestlased (erinevalt
sakslastest) konsonandi tervikuna teise silpi, nt mi-no ke-na e-ma-ke-ne.
Lühikese ja pika l-i eristamisel soovis Faehlmann kasutada märki ļ, aga
trükitehnilistel põhjustel jäi see ära. (Faehlmann 1852: 61)
Faehlmanni lisandustega saksapärane kirjaviis jõudis mitmesse oma-
aegsesse trükisesse, sh Õpetatud Eesti Seltsi väljaanded, „Tallorahwa
kulutaja“, „Eesti rahwa Kalender“; trükitehnilisi raskusi põhjustasid vaid
kahesugused l-i ja r-i märgid (Kask 1946: 29), vt nt katkendit 1851. aasta
kalendrist (lk 70):

174
Elias Lönnroti kirjadest tuleb välja, et Faehlmann ja teised pidasid oma
kirjaviisi isegi soome keele jaoks sobivamaks kui soomlaste endi kirjaviisi.
Lönnrot proovis seda kasutada ja nimetas tulemust „sea-saksa keeleks“.
Tema arvates pole saksa ortograaa päris sobilik isegi mitte saksa keele
jaoks. (Suits 1931: 164–166) Hiljem hakkas Faehlmann ka ise oma orto-
graaas kahtlema. Vahepeal väljapakutud soomepärane kirjaviis oli ju
lihtsam ja sai hakkama ilma erilise r-i ja l-ita. (Kask 1946: 37)
Soomepärane ortograaa
Eestlasi saksapärane kirjaviis ei seganud. Soomlane Arwidsson on kirjel-
danud, kuidas ta lasi ühel eestlasest madrusel endale teksti ette lugeda.
Kus oli kirjas piddasid, lugenud madrus pidasid, kus seddawisi ja palluma,
seal setawiisi ja paluma jne. Arwidsson rõhutas, et tegelik lugemisviis on
sarnane soome keelega, aga mitte sellega, mis raamatutes kirjas. (Arwids-
son 1822) Esitatud näidetes andis Arwidsson eesti madruse hääldust edasi
soome ortograaas, mis võis sakslastele jääda arusaamatuks, kui nad
lugesid oma ortograaast lähtudes hoopis seeta ja paaluma.
Soome keeles märgiti pikki häälikuid kahe tähega. See tava oli kuju-
nenud ja kinnistunud aja jooksul. Veenvaid näiteid kvantiteedi olulisuse
kohta osati Soomes esitada juba 18. sajandil, nt tuli ’tuli’, tuuli ’tuul’, tulli
’toll’ (vt Juslenius 1745: Præfatio, § 10).
Pärast aastakümnetepikkusi ortograaaarutelusid Eestis oli täna-
päevase soomepärase kirjaviisi rajaja Eduard Ahrens lõpuks see, kes ütles
selgelt välja, et eesti ja soome keel on kõikidest teistest keeltest erinevad,
kuna nendes võib rõhulise lahtise silbi vokaal olla lühike:
Teistes keeltes esineb rõhuline silp, kui see on lühike, ainult kinnisena.
Soome keeltele on aga omane, et esimeses silbis (mis on alati rõhuline)
on väga sageli lühike ja samal ajal lahtine vokaal. Siis ei kõla see vokaal
siiski mitte nagu lahtine, vaid nagu kinnine. Nt. abi ’Hülfe’, api ’zu
Hülfe’; ladu ’Scheune’, latu ’in die Scheune’; mägi ’Berg’, mäke ’in
den Berg’; tühi ’leer’, maja ’Haus’, suvi ’Sommer’ [..]. Kõigis nendes
sõnades kõlab esimene vokaal nii, nagu järgneks talle kahekordne kon-
sonant (abbi, appi, laddu jne.), aga ometi ei hääldu konsonant ise mitte
kahekordselt, vaid ühekordselt. Leidub palju sõnu, mis erinevad ainult
selle poolest, et neis on konsonant kas ühe- või kahekordne. Nt. kala
’Fisch’, kalla ’wende’; wala ’gieße’, walla ’des Gebietes’; lina ’Flachs’,
linna ’in die Stadt’, mina ’ich’, minna ’gehen’; sina ’du’, sinna ’dahin’;

175
kana ’Huhn’, kanna ’trage’; waras ’Dieb’, warras ’Spieß’; mure ’Sorge’,
murre ’Mundart’; paras ’geeignet’, parras ’Bord’; jne. (Ahrens 1853
[2003]: 92–93)
Esitatud tsitaadis toobki Ahrens esile, et varem kirjutati küll nt abbi, aga
lugeda tuleks seda lühikese b-ga, seejuures a-d pikendamata. Niisugune
hääldusviis oli sakslastele harjumatu, sest neile tuntud keeltes pidi rõhuline
lahtine vokaal olema pikk.
Ahrensile olid eeskujuks Masingu ideed. Masingu ettepanekul oli
juba varem kaotatud topeltkonsonant kaasrõhulise vokaali järelt, kuna –
kui väljenduda tollaste arusaamade kohaselt – eesti keeles sulgeb kaas-
rõhk vokaali (tänapäevaselt öeldes, kaasrõhuline vokaal on lühike) (vt
Ahrens 1843: 21). Arnold Kase arvates võis Ahrens saada tuge ka 1844.
aasta kevadsuvel Eestisse keeleuurimisreisile tulnud Lönnrotilt (Kask
1946: 33).
Soomepärane kirjaviis lahendas I välte eristamise probleemi, kuid
II ja III vältel vahet teha oli endiselt võimatu. Ahrensi esitatud kahekordse
konsonandiga näitesõnadest oli osa II vältes, osa III vältes, ilma et neil
oleks vahet tehtud: (sa) kalla, (selle) walla, minna, sinna, (sa) kanna jne.
Tõenäoliselt enamik sakslasi ei kuulnud välteerinevust. Grammatikutest
ainult Hornung oli märganud ka II ja III välte kontrasti. Tema 1693. aasta
grammatikas on nael- ja sepp-tüüpi sõnade kohta lause, et akusatiivis ja
genitiivis on ühesugused tähed, aga erinev toon/rõhk (tonus) (Hornung
1693: 19, 30–31). Sellise hääldusnüansi esiletoomine oli tolle aja keele-
kirjeldustes erandlik. Isegi rootsi keele grammatikad ei pidanud rootsi
keele kaht aktsenti mainimisväärseks. Hoopis poeet Anders Nicander oli
see, kes 1737. aastal aktsentide erinevusele esimesena tähelepanu pööras,
kirjutades, et osa sõnu riimub küll oma kirjapildi järgi, ent häälduse järgi
mitte (Hovdhaugen jt 2000: 53).
Hoolimata lihtsusest oli soomepärane kirjaviis niivõrd uuenduslik,
et sel oli väga raske mõjule pääseda. Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel
kestis kuni 19. sajandi viimase veerandini ja sisaldas rahulike põhjalike
selgituste kõrval (nt Malm 1858) palju poleemilisi ja provokatiivseid
kirjutisi ning tülisidki. Soomepärasele ortograaale oli eestlaste seas
põhiliselt kahesuguseid etteheiteid. Ühed ütlesid, et vana kirjaviisi ei saa
kõrvale jätta, kuna seda on kasutatud Piiblis. Pühakirja lugemise oskus on
kohustuslik, aga kahe kirjaviisi õpetamine lastele koormav, nii et parem
oleks jääda vana ja harjunu juurde. Teised tõdesid, et ilma lisamärkideta

176
pole ikkagi võimalik eristada genitiivi ja akusatiivi selliseis sõnus nagu
kooli, looma, villa, st vahet teha II ja III vältel. Väideti, et kuna uus kirjaviis
pole vanast piisavalt palju parem, ei ole kirjaviisi muutmisega kaasnev
segadus õigustatud. (Vt Kask 1846: 59, 69–76)
Eestipärane ortograaa?
19. sajandi teisel poolel oli aina enam neid, kes juhtisid tähelepanu II
ja III välte erinevusele ning arutlesid võimaluste üle, kas ja kuidas neil
ortograaas vahet teha. Näiteks Jakob Hurt ei pidanud „terava rõhuga“
ja „kerge rõhuga“ sõnade eristamist kirjas heaks lahenduseks, sest seda
saab teha vaid rõhumärkide abil, mis aga muudavad kirja kirjuks ja trüki
kalliks. Ta arvas, et II ja III välte ortograaline kokkulangemine ei tee
kirja selgusele suuremat kahju. (Hurt 1864: 12)
Rõhumärke ei pidanud harilikus kirjas tarvilikuks ka Carl Robert
Jakobson (1869). Siiski selgitas ta, et lisamärk, kui seda kasutada, tuleb
asetada teise silbi vokaalile, sest häälduserinevus seisneb just selle vokaali
pikkuses, mitte rõhus. Jakobson kirjutas, et germaani keeltes on „hääle
rõhk“, eesti ja soome keeles aga „sõnajätku pikkus“ (’silbi pikkus’). Eri-
nevalt germaani keeltest langeb eesti ja soome keeles „hääle rõhk“ alati
esimesele silbile ja on alati ühe tugevusega. Kui võrrelda keelendeid onni
uks ja onni panema, siis ei ole kuulda, et üks oleks raskema rõhuga kui
teine, aga sõnajätkude pikkus on väga isesugune: onni uks on lühikese
i-ga, aga onni panema pikaga. Soomlased kirjutavadki viimast kahe i-ga.
See pikk i sunnib esimese sõnajätku viimast tähte (n) pikendama niisama
palju, kui teise sõnajätku i pikemaks on läinud. Kes tahab seda kirjas mär-
kida, võiks Jakobsoni arvates toimida nõnda: onni uks, aga onnî panema;
rattas, aga rattâ wahele. (Jakobson 1869)
Jakobsoni arutlus on sarnane eespool refereeritud Faehlmanni (1852)
omaga, sest temagi soovitas kasutada rõhumärki III-välteliste sõnade teisel
silbil. Jakobson kirjutas aga teise silbi pikendamisest, mitte kaasrõhulisu-
sest nagu Faehlmann. Vanades eestikeelsetes tekstides ei ole mingit märki
järgsilpide pikkadest vokaalidest. Kui pika vokaaliga illatiivid olnuks veel
keeles olemas, oleks ootuspärane nende sporaadiline esinemine mõnelgi
17.–19. sajandi autoril, nagu on soome vanas kirjakeeles. Pigem on tõe-
näoline, et Jakobson, püüdes lahendada eesti keele kolme välte probleemi,
toetus liialt soome keelele.

177
Esimene eestlasest keeleteaduse doktor Mihkel Veske kinnitas kolme
häälikupikkuse olemasolu ja soovitas neid ka kirjapildis eristada: rahva-
raamatutes saani (jalas) ja (istu) sani, päeva ajal ja kaks päeeva, tea-
duslikes väljaannetes sni ja sâni jne (Weske 1879). Oma doktoritöös oli
Veske pikendust märkinud ülaindeksiga S, nt sSni, silSma (vt Weske 1872).
Veske pidas väldete iseloomustamisel peamiseks kestuserinevusi,
nimetades neid pikkuse ja kõvaduse järkudeks, aga mitte enam rõhku.
Veske väide, et teise ja kolmanda pikkuse vahe on niisama suur kui
esimese ja teise pikkuse vahe (Weske 1879: 4), võib tänapäeval tunduda
ülepakutuna, aga näiteks Paul Ariste (1939) mõõtmistulemuste järgi on I,
II ja III välte vokaali kestused vastavalt 100, 250 ja 350 millisekundit, s.o
lähemal pigem Veske pakutule kui tänapäevastele mõõtmistulemustele.
Juba enne Veske eestikeelse häälikuõpetuse ilmumist oli tema omaga
sarnast kirjaviisi oma aabitsas kasutanud Pöide õpetaja Nikolai von Nolc-
ken, põhjendades seda nõnda:
Küll enam wassturäääkimist weel sellepoolest karrta: et seda uut
õigekirjutust weel osalt uiendatud on, aga lugemisel ei sünni sellele
kes tänini üksi wana õigekirjutust lugema wilund – selle uienduse läbi
pihugi mitte suuremat segadust kud üleültse uie õigekirjutuse läbi. See
uiendus seisab ses: et Eesti-keelel mitte ükspäinis wahet lühikese ja pitka
hääle (näiituseks: a ning aa), niisammuti kaa ühekorrdse ja kahekorrdse
umbheli (näiituseks: r ja rr: waras ja warras) vahel ei ole, – waid kaa
pitka ja wenitatu hääle, rõhutu ja rõhumata kokkusulatu hääle, ja rõhutu
ja rõhumata kahekorrdse umbheli wahel on. Nõnda on wahe kas üttled:
“sada meest”, ehk: “saada meees siiia”, ehk “maa’p wõi meest kätte
saaada”. (Nolcken 1873: 7–8)
Ferdinand Johann Wiedemann (1875) seostas kvantiteeti endiselt esisilbi
rõhuga, aga temagi tunnistas kestuserinevuste olemasolu. Wiedemanni
väitel on lühike silp alati kerge rõhuga, pikk silp võib olla kas kerge või
raske rõhuga (võru illatiivid ka eriti raske rõhuga), kusjuures raske rõhk
väljendub nii mõnevõrra suuremas rõhutatuses kui ka mõnevõrra pikemas
kestuses: kui silbis on pikk vokaal, siis pikeneb see, aga kui silbis on
lühike vokaal, siis pikeneb silbilõpukonsonant (Wiedemann 1875: 135).
Põhimõtteliselt samamoodi muudab rõhk hääldust saksa keeles. Eesti
keeles aga pikendab rõhk jala, mitte silbi lõppu.
Rõhkude paiknemise täpsemaks illustreerimiseks kasutas Wiedemann
noodimärke: ♩. – raske rõhk, ♩ – kerge rõhk, ♪ – rõhuta, | – taktipiir.

178
(♩♪) – 2-silbiliste sõnade I ja II välde, nt kaste, noorik.
(♩. ♩ ) – 2-silbiliste sõnade III välde, nt võõra, hirmsa; olenevalt järgnevast
sõnast võib esisilp jääda eraldi takti, nt hai|ge ja | häda|line.
(♩♪|♩) – 3-silbiliste sõnade I ja II välde, nt kevade, vaadata, tulema, põl-
lule; need sõnad võivad olla ka ühte takti kokku surutud.
(♩. |♩♪) – 3-silbiliste sõnade III välde, nt viskasid, kaebavad, jalgade.
(Wiedemann 1875: 133–139)
Ortograaas ei pidanud Wiedemann II ja III välte eristust oluliseks ega
teinud seda ka oma sõnaraamatu foneetilises transkriptsioonis. Ta arvas,
et kui siiski tahetakse raske ja kerge rõhuga sõnu kirjapildis eristada,
tuleks seda teha rõhumärgiga esimesel kaasrõhulisel silbil (Wiedemann
1875: 144). Ilmselt tajuski Wiedemann kaasrõhku selgemini kui erinevusi
häälikukestustes. Ta tunnistas, et Põhja-Eestis on välted raskesti kuuldavad
ja et ta ise sai väldetest teadlikuks alles lõunaeestlaste keskel viibides
(ibid.: 143). Võru keeles oli Wiedemann märganud eelkõige III välte
täishäälikute kõrgenemist, mitte pikenemist (vt Wiedemann 1864: 16).
Arutledes väldete märkimise ebavajalikkuse üle, kirjutas ta muu hulgas,
et hääldada linndu, linnna või kati asemel lindu, linna ja kati on vähem
häiriv kui hääldada sõnad armastamata, õpetajate jmt kaasrõhuga valel
silbil (st kolmandal, mitte neljandal) (Wiedemann 1875: 142).
Karl August Hermann (1884: 5) võttis häälikupikkuste kirjeldamiseks
kasutusele terminid lühike, pikk ja ülipikk. Lisaks pidas ta vajalikuks mär-
kida, et kuigi kirjas seisab kaks tähte, siis häälduses ei ole kaht häälikut,
vaid üksainus pikaks või ülipikaks venitatud häälik, mis millegi muu kui
pikkuse poolest vastavast lühikesest häälikust ei erine (Hermann 1884:
7). Grammatika näitesõnades on tal ülipikk häälik märgitud paksus kirjas,
aga tavaortograaa kohta ta soovitusi ei andnud, vaid nentis:
Meie uus kirjawiis on küll palju täielikum kui wana oli, aga weel ei
ole ta nii täieline, et kõiki meie keeli sõnu wõiksime loomu järele üles
kirjutada. Lühikesi ja pikki hääli wõime küll kirjutada, aga ülipikki üksi
mõnes kohas. (Hermann 1884: 6)
Kirjaviisi teemadel arutleti ka seoses uue testamendi kavandatava välja-
andega, mis pidi tulema uues kirjaviisis. Muudatustes üksmeelele jõud-
miseks kutsuti kokku viis head keeletundjat, nende seas ka Jakob Hurt,
kes avaldas koosoleku protokolli 1886. aastal Postimehes. Otsustati, et
„häälte kolmekordne ehk kolmesugune wälde“ märgitakse kirjas ainult

179
sulghäälikutel, sest seda on lihtne teha, nt tuba, tupe, tuppe; rada, ratas,
rattad; waga, waka, wakka. Et ülejäänud lühikeste häälikute jaoks eraldi
tähemärki tähestikus polnud, jäeti II ja III välte erinevus muudel juhtudel
endiselt tähistamata. (Hurt 1886)
Eesti ortograaa täiustamise peale mõeldi veel 1920ndatelgi. Näiteks
Elmar Muuk (1925) soovitas kasutusele võtta rõhumärgi III-vältelise silbi
ees.
Binaarsete vastanduste fonoloogia
20. sajandi esimesel veerandil oli jõutud seisu, kus lühikeste ja pikkade
konsonantide vastanduse olemasolu ei tundunud enam kellelegi võimatu
ja isegi kolme välte olemasolu näis iseenesestmõistetav. Ent nüüd tekkis
uus probleem. Praha koolkonna lingvistid eitasid võimalust, et loomulikus
keeles võiks olla rohkem kui kaks fonoloogilist pikkusastet.
Koos üldise tehnika arenguga olid saanud võimalikuks foneetilised
mõõtmised ja mitmes Euroopa keeles, sh rootsi keeles, avastati tooni-
aktsendid. Eesti keele häälikukestuste ja toonikontuuride seoseid uuris
Eduard Polivanov, tuginedes siiski kuulmismuljele, mitte foneetilistele
mõõtmistele (Ross 2005). Oma eestlannast abikaasa häälduse põhjal jõu-
dis ta järeldusele, et eesti keeles on neli kestusastet ja kolm toonikontuuri
(Polivanov 1928: 197–202):
Polivanovi kirjeldusele tuginedes analüüsis eesti keelt toonikeelena Nikolaj
Trubetzkoy (1939: 178), väites, et pikkade häälikute kvantiteedierinevu-
sed on tingitud toonierinevustest. Eestlastest keeleteadlased (eelkõige
foneetikud) Polivanovi nelikvastandusega ega Trubetzkoy teoreetilise
tõlgendusega ei nõustunud (vt Liiv 1961).
Maksimaalselt binaarsete vastanduste idee püsis fonoloogias edasi.
See ongi põhjus, miks väldete teoreetilised käsitlused ei saanud postulee-
rida kolme fonoloogiliselt erinevat pikkust, vaid kolmas pikkusaste tuli

180
asendada millegi muuga, nt tooni või erilise rõhuga. Mõneti meenutab see
19. sajandi ortograaavaidlusi, mil eesti keele lühikesed rõhulised silbid
ei sobinud saksa keele baasil tekkinud arusaamaga keeltes võimalikest
kestusvastandustest.
Kooligrammatikas ja keeleõpetuses kasutati uutest teoreetilistest
tõekspidamistest hoolimata Elmar Muugi (1924) kolmest häälikupikkusest
lähtuvaid vältemääramisjuhiseid, mis olid end praktikas igati õigustanud:
See, missugusel silbivältel on teatav sõna (või sõnaosa), oleneb suurel
määral tema sisemiste häälikute välteist ja ümberpöördult. (Sõna sise-
misteks häälikuteks nimetaksime esimese ja teise silbi vahelisi häälikuid
alates esimese silbi täishäälikust kuni teise silbi täishäälikuni, viimast
mitte kaasa arvates (näit. püha, turvas, saagil, kaertel, seltsis jt.) [..]
Kui sõna (või sõnaosa) on esimesel silbivältel, siis tema sisemised
häälikud on kõik I vältes, kusjuures tal sisemiste häälikute hulgas ei ole
ühtki häälikühendit (diftongit ega konsonantühendit) [..]
Kui sõna (või sõnaosa) on teisel silbivältel, siis tema sisemisist
häälikuist on vähemalt üks II vältes (neid võib olla ka kaks II vältes),
või nad on kõik I vältes, kusjuures aga sõnas selkorral tingimata esineb
mingi häälikühend (diftong või konsonantühend). Et see häälikühend
saab kokkuvõetuna olla ainult teises vältes, mitte esimeses, siis võime ka
formuleerida, et sel puhul sõna sisemisist häälikuist või häälikühendeist
on vähemalt üks II vältes. [..]
Kui aga sõna (või sõnaosa) on kolmandal silbivältel, siis vähe-
malt üks tema sisemisist häälikuist on III vältes. [..] Kui esimese silbi
vokaalollus on lühike (= esimeses vältes), siis on kolmandas vältes
üks järgnevaist konsonandest. Kui järgneb ainult üks konsonant, siis
see ongi otsitavas vältes […]; kui neid on aga rohkem, siis harilikult
kolmandas vältes on esimene neist (korda, rahva, kelmide [..]). Ainult
kui konsonantühendis on esimesel kohal m, n, l, r (nasaal või liikvida),
millele järgneb p, t, k või pikk s, h, f, š (klusiil või spirant poolpikana
üksikkonsonandina või geminaadina), siis ei saa muidugi III vältes olla
esimene komponent (kamp, tontide [..]). Sama selgesti on määratav
vältuste vahekord kolmanda-silbivältelises sõnas (või sõnaosas), mille
esimese silbi vokaalollus pikk. Sel puhul on otsitavas vältes harilikult
ikka vokaalollus, pikk vokaal või diftong (maa, saar, [..] piirduma jt.).
Ainult kui pikale vokaalollusele järgneb p, t, k või pikk s, h, f, š, või ka
konsonantühend, milles niisugune häälik sisaldub, siis ei ole III vältes,
mitte vokaal, vaid üks järgnevaist konsonandest; vältuste vahekord
järgnevas konsonantühendis on sel korral samasugune kui lühikesegi
vokaali järel (toop, lauta, [..]). (Muuk 1924: 162–164)

181
Kuna üldine fonoloogiateooria eitas häälikute ternaarse pikkuskontrasti
võimalikkust, siis välteteoreetikud ei tegelnud enam ülipika hääliku otsi-
misega III-vältelisest sõnast. Selle asemel üritati deneerida nn aktsendi
harja asukoht. Näiteks Tiit-Rein Viitso (1963) on kirjutanud:
[..] nn. kolmanda vältusastme tingib tugev silbiaktsent, mis on rea
prosoodiliste üksiknähtuste (kestus, toonid, intensiivsus, seondumine)
kogum, millel on sellisena (s.t. kogumina) eristav funktsioon. Tugeva
aktsendi märgiks fonoloogilises transkriptsioonis on graavis /ˋ/. Tööhüpo-
teesina deneerime /ˋ/ asukoha – eeldades, et see langeb kokku aktsendi
harjaga – nii, et eelnevale reeglile alluvad sõnad ei allu järgnevatele ja
et reeglid kehtivad esitatavate näidete suhtes. Aksenti /ˋ/ märgitakse:
(i) geminaatkonsonandi esimesel osisel, näit /tul̀la/, /mina/; (ii) kon-
sonantühendi esimesel osisel, kui see esimene osis pole /b d g z m n
l r v/ pika vokaalainese järel või /p t k f s š/ ees, näit. /kül̀ma/, /aas̀ta/,
aga /kuùlma/, /kart̀a/; (iii) pika vokaalainese teisel osisel, näit.: /sada/,
/sama/, /poga/. (Viitso 1963: 276–277)
Peale III väldet kandva hääliku (nn aktsendi harja) kindlaksmääramise
silbis oli fonoloogilistes arutlustes tähtis küsimus foneemide hulk eesti
keeles: kas lühikesed ja pikad häälikud on kõik eraldi foneemid või on pikk
häälik kahe lühikese järjend ning kas eesti keele III väldegi on iseseisev
foneem või on välde vaid prosoodiline nähtus (vt nt Hallap 1963, Ariste
1965: 169–170)? Vastuse otsimist neile teoreetilistele küsimustele jätkas
kõige intensiivsemalt Mati Hint. Tema veendumuse järgi on III välde
eriline silbikvantiteet, st silbi omadus, mida ei saa tuletada silbis olevatest
häälikutest ega häälikupikkustest (Hint 2001: 252). Siiski tegeles ka Hint
nn silbikvantiteedi tipu asukoha kindlaksmääramisega. Näiteks esitas ta
reegli, et „obstruentse konsonantühendi tekkimisel silbilõppu kandub
III välte kvantiteeditipp obstruentse järjendi esiliikmele“ (Hint 2001:
330–331): mˋaa, mˋaal, mˋaas, aga maaˋk, maaˋst, maaˋks, maalˋt; samuti
sõˋrg, aga hõrˋk. Seejuures tõlgendas Hint pikki häälikuid kahe identse
hääliku järjendeina, nii et maaˋk on õigupoolest obstruentse konsonant-
ühendiga kk ja maalˋt ühendiga tt (maaˋkk, maalˋtt).
Juba 1960ndatel oli Robert T. Harms (1968: 36) oma fonoloogia-
õpikus väljendanud kahtlust, kas identsete häälikute järjendeid saab üldse
eristada pikkadest häälikutest, ja lootnud, et leitakse võimalus kirjeldada
neid mõlemat struktuuri poolest ühesugustena. See võimalus leiti ja võeti
kasutusele alates 1980ndatest, kui hakati tunnustama prosoodiliste sõnade

182
hierarhilist struktuuri: sõna koosneb jalgadest, jalg silpidest, silp mooradest
(või mis tahes muudest üksustest, mis võimaldavad ajastamist). Sõna ei
käsitleta enam lineaarse foneemijärjendina, vaid mitmetasandilise struk-
tuurina, just nagu lause pole lineaarne sõnajada, vaid eri tasandi üksustest
koosnev struktuur.
Kuigi pikkus on eesti keeles fonoloogiline ning on võimalik esitada
minimaalpaare ja -kolmikuid, mille liikmed erinevad üksteisest vaid ühe
või teise hääliku pikkuse poolest (nt jama – jaama – ˋjaama või lugu –
luku – ˋlukku), ei peeta pikkust enam foneemi omaduseks. Foneemide
pikkust ei määrata, st foneemiloendis on ainult a, mitte a,  ja â. Ent nii-
pea, kui lisada foneem sõnasse, st prosoodilisse struktuuri, annavad selle
struktuuri elemendid (moora, silp, jalg jne) talle paratamatult mingisuguse
pikkuse. Kas ja mis tingimustel on see kontrastiivne, sõltub keelest.
Uuenenud teooria on võimaldanud luua uusi vältemudeleid, mis ei eita
tajutava ternaarse pikkuskontrasti olemasolu (nende mudelite kirjeldamine
siin eeldaks omaette artikli mahus sissevaadet fonoloogiateooriatesse
ja kasutatavasse terminoloogiasse; vt ülevaadet Prillop 2015). Nii nagu
konsonantide pikkusvastanduse kinnitamiseks leiti aja jooksul aina enam
tõendeid, on kinnitust saamas ka häälikupikkuste kolmikvastanduse või-
malikkus keeltes.
Varasemad uuringud on näidanud, et häälikupikkuste tajutavaid
kolmikvastandusi eri keeltes saab fonoloogiliselt analüüsida erinevate
binaarsete vastanduste summana (vt ülevaadet eri keelte analüüsi-
võimalustest Prillop 2013). Selline on ka artikli esimeses osas refereeritud
eesti keele vältesüsteemi fonoloogiline kirjeldus, mille järgi I ja II välte
eristus tuleneb silbistruktuurist, aga II ja III välte eristus jalastruktuurist.
Mõlemal struktuuril on tajutavatele häälikukestustele oma mõju, nii et
tekkivad lühikesed, pikad ja ülipikad häälikud.
Sageli on võimalik näidata, et ka foneetiliselt on tegu kahe vastanduse
kombinatsiooniga. Näiteks mõnes keskfrangi murdes on põhitoonikontuuri
erinevus pika ja ülipika kestuse vastandamisel primaarne (Gussenhoven,
Peters 2004), osas alamsaksa murretes eristab lühikest ja pikka vokaali
pigem häälikukvaliteet kui kestus (Kohler 2001), dinka keele (üks
Lääne-Niiluse keeltest) vokaalipikkuste kolmikvastandust on seletatud
binaarse rõhuline–rõhuta kontrasti abil (Gilley 2003). Probleemiks on
olnud foneetiliste uuringute vähesus, eriti Aafrika keelte ja Ameerika
põliskeelte puhul.

183
Hiljuti ilmunud Remijseni jt uurimus (2019) näitab akustilistele
mõõtmistele tuginedes, et šilluki keeles (dinka lähedane sugulaskeel)
eristatakse lühikesi, pikki ja ülipikki vokaale just nende kestuse, aga mitte
kvaliteedi, tooni, järgneva konsonandi kestuse ega silpide kestussuhete abil
(kontrast ilmneb ka ühesilbilistes sõnades3). Seega näib, et tajutav pikkuse
kolmikvastandus on inimkeeles siiski võimalik, seda ei pea tõlgendama
binaarsete vastanduste summana.
Tänapäeva eesti keeles toetab põhitoonikontuur II ja III välte eristust
(Lippus jt 2013). Esimesed süstemaatilised eesti keele käsitlused, mille
autoreiks olid eestlased ise, on tähtsaimaks pidanud kestuserinevusi
(Weske 1879; Hermann 1884). Veel sada aastat tagasi võiski olla väldete
kestuserinevus selgem kui praegu (vt Lippus, Ross 2011).
Tänapäeva eesti keele kolm häälikukestust on üsna sarnased šilluki
keeles mõõdetud kestustele. Šilluki lühike vokaal on (laborikõnes) keskmi-
selt 68 ms, pikk vokaal 111 ms ja ülipikk 150 ms, kusjuures 68% juhtudest
puudub ülekattuvus (Remijsen jt 2019: 112). Võrreldavad andmed eesti
keele kohta on esitanud Arvo Eek ja Einar Meister (2003). Kiire kõnetempo
juures (laborikõnes) on lühike esisilbi a sõnas sada keskmiselt 73 ms, pikk
a sõnas saada! 136 ms ja ülipikk a sõnas saada 181 ms, 68% juhtudest
pole ülekattuvust (Eek, Meister 2003: 905). Nende andmete järgi on eesti
keeles pikk a 1,86 korda pikem kui lühike ja ülipikk a 1,33 korda pikem
kui pikk. Šilluki vastavad erinevused on küllalt lähedased eesti keelele,
vastavalt 1,63 ja 1,35 korda.
Niisugused kestuserinevused peavad seega olema taju jaoks piisavad.
Šilluki keel on toonikeel ja erinevalt eesti keelest ei tohiks põhitooni-
kontuur selles keeles häälikupikkuste taju mõjutada. Šilluki keeles võib
isegi ülipikkadel vokaalidel olla erinev toon, mis muudab sõnatähendust,
nt ’tulema’ morfoloogilistes vormides: á-tûuul (minevik, madal langev
toon), ʊ
́-túuul (tulevik, kõrge toon), tu
̂́uul̄ (inversioon, kõrgest keskmiseks
langev toon). Lühikesed, pikad ja ülipikad vokaalid ei pruugi tooni poolest
eristuda, nt ’pulbriga katma’ vormides á-bûk (antipassiivi minevik), á-bûuk
3 Lääne-Niiluse keelte (sh dinka ja šilluki) ternaarsed vastandused on tekkinud
lõpukao tõttu (Remijsen, Gilley 2008: 321–323). Erinevalt eesti keelest kadus
neis keeltes vokaal nii raske kui ka kerge silbi järelt, nii et struktuurist CVVCV
sai CVVVC (vrd vanaeesti kaalu > uuseesti kaal) ja struktuurist CVCV sai
CVVC (vrd vanaeesti kala > uuseesti kala). CVC-sõnad olid juba varem keeles
olemas.

184
(subjunktiivi minevik), á-bûuuk (mineviku 2. pööre) on kõik madala lan-
geva tooniga. (Remijseni jt 2019)
Võib olla, et kui keeles on n-ö kasutamata ressursse, mis aitavad üht
või teist kontrasti täpsemalt tajuda, siis neid ressursse mingil määral ka
rakendatakse. Šilluki keeles ei saa põhitoonikontuuri häälikupikkuste
eristamisel lisatunnusena kasutada, sest toonide abil on vaja eristada sõna-
tähendusi. Eesti keeles toonidel sellist funktsionaalset koormust pole ja
seega võidakse toonierinevuste kaudu toetada pikkuskontrasti. Saksa keeles
pole konsonandipikkused sõnatähenduste eristamisel olulised ja seega saab
neid, erinevalt eesti keelest, kasutada vokaalipikkuste eristuse toetamisel.
Kui esitatud hüpotees vastab tõele, siis peaks II ja III välde ideaaljuhul
eristuma ainult häälikukestuste abil. Mida ebaselgemad häälikukestused,
seda enam peaks põhitoon taju mõjutama. Sarnasele järeldusele on eks-
perimentaalselt jõudnud näiteks Nele Salveste (2011). Lisaks näitasid
Salveste imitatsioonikatse tulemused, et isegi kui ebaselgete häälikukes-
tustega stiimulsõna välde tuvastati põhitoonikontuuri järgi, siis sõna järele
hääldades markeeriti väldet häälikukestuste abil (Salveste 2011: 44–45).
Ka Lya Meistri tajukatsete andmestikust (Meister 2011: 81–113) tuleb
välja, et kui lisada häälikukestuste poolest II-vältelisele sõnale III välte
põhitoonikontuur4, tajutakse ikkagi vähemalt 80%-liselt II väldet (vt tabel).
Kui häälikukestused on iseloomulikud III vältele, tajutakse III väldet
90%-liselt ka siis, kui põhitoonikontuur on hoopiski II vältele iseloomulik.
Teisalt, kui põhitoonikontuur on iseloomulik III vältele, tajutakse II vältele
iseloomulike häälikukestuste korral III väldet vähem kui 20%-liselt, ja kui
põhitoonikontuur on iseloomulik II vältele, tajutakse III vältele iseloo-
mulike häälikukestuste korral II väldet vaid 10%-liselt. Põhitooni mõju
tajule ilmneb, kui häälikukestused on segadusse ajavad. Näiteks süntees-
sõna nr 3 (vt tabel) on esisilbi häälikukestuste põhjal otsustades pigem
III vältes, aga järgsilbi häälikukestuste põhjal pigem II vältes. Lameda
põhitooni korral on selle stiimuli kohta tehtav välte otsustus juhuslik.
II vältele iseloomulik põhitoonikontuur kallutab otsustust II välte suunas
ja III vältele ise loomulik põhitoonikontuur III välte suunas, saavutamata
siiski samaväärset tulemust nende sünteessõnadega, mille häälikukestused
on loomuliku keelega paremas vastavuses.
4 Selles katseseerias esisilbi vokaali esimese kolmandiku jooksul põhitoon tõusis,
alates teisest kolmandikust kuni vokaali lõpuni langes umbes 3,5 pooltooni ulatuses
ja langus jätkus teises silbis (vt Meister 2011: 82).

185
Tabel 1. Häälikukestuste ja põhitooni mõju vältetajule (sünteessõnad
Meister 2011: 81–104, laborikõne Eek, Meister 2003: 905 järgi)5
Häälikute kestused
ms
III välte tajuskoor
%
C1
s
V1
aa
C2
d
V2
a
lame
põhi-
toon
II välte
põhitooni-
kontuur
III välte
põhitooni-
kontuur
II välde laborikõnes
(keskmine tempo) 92 172 64 122
sünteessõna 1 80 160 60 120 10 3 20
sünteessõna 2 80 160 60 140 7 3 13
sünteessõna 3 80 180 60 120 53 23 67
III välde laborikõnes
(kiire tempo) 70 181 50 62
sünteessõna 4 80 180 60 60 87 90 90
Kokkuvõte
Nagu kõigil muudel teadlastel, tuleb ka fonoloogidel oma teooriaid uute
andmete saabumisel muuta ja täiendada. Keeleteooria peab olema küllalt
piirav, et mitte lubada võimatut, aga kui võimatu osutub siiski võimalikuks,
ei tasu seda eitada.
Eesti keel on teooriatega vastuollu sattunud vähemalt kahel korral.
19. sajandi algupoolel ei usutud, et konsonandi pikkus võib eristada
tähendusi. 20. sajandil ei usutud, et ternaarsed pikkuskontrastid on või-
malikud. Kui 19. sajandil konsonantide pikkuserinevusi enam eitada ei
saanud, püüti neid esialgu tõlgendada väga keeruliselt, hoopis rõhu-,
mitte kestuserinevusena. Samamoodi on 20. sajandil püütud ternaarseid
pikkuskontraste seletada primaarselt hoopis rõhu- või toonierinevusena,
seda isegi olukorras, kus teooria tegelikult lubab ülipikki häälikuid.
5 Mõlemas andmeallikas on aluseks sõna saada. Siinsesse tabelisse on valitud ainult
need sünteessõnad, mille kõik häälikukestused on lähedased tegeliku kõne (labori-
kõne) häälikukestustele.

186
Kirjandus
Aavik, Johannes 1963. Keele alalt. – Eesti Päevaleht, 26. juuni; Vaba Eestlane,
13. juuli.
Ahrens, Eduard 1843. Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dia-
lektes. Reval: Heinrich Laakmann.
Ahrens, Eduard 1853 [2003]. Eesti keele Tallinna murde grammatika. – Uue
ajastu misjonilingvist. Eduard Ahrens 200. Koost. ja toim. Kristiina Ross.
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 75–429.
Ariste, Paul 1939. Quantitative language. – Proceedings of the Third International
Congress of Phonetic Sciences [1938]. Ghent: Laboratory of Phonetics
of the University of Ghent, 276–280.
Ariste, Paul 1965. Eesti keele foneetika. Õpik Ajaloo-Keeleteaduskonna
üliõpilastele. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.
Arwidsson, A. I. 1822. Ueber die ehstnische Orthographie. – Beiträge zur
genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache XV, 124–130.
Asu, Eva Liina, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras 2016. Eesti keele
hääldus. (= Eesti keele varamu II.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Becker, Thomas 2002. Zur neuhochdeutschen Dehnung in oener Tonsilbe. –
Sounds and Systems: Studies in Structure and Change. A Festschrift for
Theo Vennemann. (= Trends in Linguistics. Studies and Monographs
141.) Ed. by David Restle, Dietmar Zaeerer. Berlin, New York: Mouton
de Gruyter, 35–58. http://dx.doi.org/10.1515/9783110894653.35
Eek, Arvo 1974. Observations on the duration of some word structures: I. –
Estonian Patpers in Phonetics, EPP 1974, 18–32.
Eek, Arvo 2008. Eesti keele foneetika I. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kir-
jastus.
Eek, Arvo, Einar Meister 2003. Foneetilisi katseid ja arutlusi kvantiteedi alalt (I).
Häälikukestusi muutvad kontekstid ja välde. – Keel ja Kirjandus 11,
815–837; 12, 904–918.
Faehlmann, Friedrich Robert 1852. Ueber estnische Ortographie. – Verhan-
dlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat II (4), 52–71.
Forselius, Bengt Gottfried 1694. AEHIK ... [3. trükk]. Riga: Gedruckt bey
Johann Georg Wilcken, Königl. Buchdrucker.
Gilley, Leoma G. 2003. The feature of stress in Nilotic. – Frankfurter afrikanische
Blätter 15, 99–120.
Gussenhoven, Carlos, Jörg Peters 2004. A tonal analysis of Cologne Schär-
fung. – Phonology 21 (2), 251–285. http://dx.doi.org/10.1017/
S0952675704000211
Hallap, Valmen 1963. Fonoloogiline etüüd eesti keele väldete alalt. – Nonaginta.
Johannes Voldemar Veski 90. sünnipäevaks 27. juunil 1963. (= Eesti NSV

187
Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 6.) Tallinn: Eesti NSV
Teaduste Akadeemia, 95–122.
Harms, Robert T. 1968. Introduction to phonological theory. Englewood Clis,
New Jersey: Prentice-Hall.
Hermann, Karl August 1884. Eesti keele grammatik. Tartu: W. Just.
Hint, Mati 2001. Prosoodiaväitlustes läbimurdeta. – Keel ja Kirjandus 3,
164–172; 4, 252–258; 5, 324–339.
Hirschhausen, J. 1821. Ueber einige Vorschläge zur Verbesserung der Ehst-
nischen Orthographie. – Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen
Sprache XIII, 1–27.
Hornung, Johann 1693. Grammatica Esthonica, brevi, Perspicua tamen methodo
ad Dialectum Revaliensem. Riga: Literis Joh. Georg Wilck.
Hovdhaugen, Even, Fred Karlsson, Carol Henriksen, Bengt Sigurd 2000.
The History of Linguistics in the Nordic Countries. Helsinki: Suomen
Tiedeseura.
Hurt, Jakob 1864. Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud wiisi. Tartu:
Tartu Õpetatud Eesti Selts.
Hurt, Jakob 1886. Püha kiri pannakse uue kirjutuswiisi järele ümber. – Postimees
28 (5. juuli), 1–2.
Jakobson, Carl Robert 1869. Wastus õpp. Schwartzi kirja peale: „Uus ehk wanna
kirjutamise wiis.“ – Eesti Postimees ehk Näddalaleht: ma- ja linnarahvale
41 (15. oktoober), 153–154.
Juslenius, Daniel 1745. Suomalaisen Sana-Lugun Coetus. Fennici lexici tenta-
men. Stockholm.
Kask, Arnold 1946. Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel. Tartu: RK „Teaduslik
Kirjandus“.
Kohler, Klaus J. 2001. Überlänge im Niederdeutschen? – Festschrift für Hubertus
Menke zum 60. Geburtstag. Heidelberg: Universitätsverlag C. Winter,
385–402.
Lehiste, Ilse 1976. Inuence of fundamental frequency pattern on the percep-
tion of duration. – Journal of Phonetics 4 (2), 113–117. http://dx.doi.
org/10.1016/S0095-4470(19)31231-8
Liiv, Georg 1961. Eesti keele kolme vältusastme vokaalide kestus ja meloodia-
tüübid. – Keel ja Kirjandus, 7, 412–424; 8, 480–490.
Lippus, Pärtel, Karl Pajusalu, Jüri Allik 2011. The role of pitch cue in the per-
ception of the Estonian long quantity. – Prosodic Categories: Production,
Perception and Comprehension. Ed. by Sónia Frota, Gorka Elordieta,
Pilar Prieto. Dordrecht: Springer Netherlands, 231–242. http://dx.doi.
org/10.1007/978-94-007-0137-3_10
Lippus, Pärtel, Jaan Ross 2011. Has Estonian quantity system changed in a
century? Comparison of historical and contemporary data. – Proceed-

188
ings of the 17th International Congress of Phonetic Sciences. Ed. by Wai
Sum Lee, Eric Zee. Hong Kong: Department of Chinese, Translation and
Linguistics, City University of Hong Kong, 1262−1265.
Lippus, Pärtel, Eva Liina Asu, Pire Teras, Tuuli Tuisk 2013. Quantity-related
variation of duration, pitch and vowel quality in spontaneous Esto-
nian. – Journal of Phonetics 41 (1), 17–28. http://dx.doi.org/10.1016/j.
wocn.2012.09.005
Malm, Carl Eduard 1858. Tallinna mees kirjutab seddawisi. – Tallorahwa
Postimees 46, 377–378; 47, 385–387.
Masing, Otto Wilhelm 1820. Vorschläge zur Verbesserung der Ehstnischen
Schrift. Dorpat: Schünmann.
Masing, Otto Wilhelm 1824. Beitrag zur Ehstnischen Orthographie. Dorpat:
Schünmann.
Meister, Lya 2011. Eesti vokaali- ja kestuskategooriad vene emakeelega keele-
juhtide tajus ja häälduses. Eksperimentaalfoneetiline uurimus (= Dis-
sertationes philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 30). Tartu:
Tartu Ülikooli Kirjastus.
Muuk, Elmar 1924. Välteist ja silbivälteist meie praktilises keeleõpetuses. –
Eesti Keel 5–6, 150–166.
Muuk, Elmar 1925. Kolmanda välte märkimisest kirjas. – Eesti Keel 5–6,
123–130.
Niebaum, Hermann 2000. Phonetik und Phonologie, Graphetik und Graphe-
mik des Mittelniederdeutschen. – Sprachgeschichte: Ein Handbuch Zur
Geschichte der Deutschen Sprache und Ihrer Erforschung. Hrsg. Werner
Besch, Anne Betten, Oskar Reichmann, Stefan Sonderegger. Berlin, New
York: Walter de Gruyter, 1422–1430.
Nolcken, Nikolai von 1873. Aabitsaraamatu sissejuhatus: Laste koolitajate õpe-
tuseks ülespannud / N. Nolcken. Kuresaare: Ch. Assafrey.
Polivanov 1928 = Евгений Дмитриевич Поливанов 1928. Введение в
языкознание для востоковедных вузов. Ленинград: Восточный инс-
титут им. А. А. Энукиде.
Prillop, Külli 2013. Feet, syllables, moras and the Estonian quantity system. –
Linguistica Uralica 49 (1), 1–29. http://dx.doi.org/10.3176/lu.2013.1.01
Prillop, Külli 2015. Hääliku-, silbi- ning jalavälde: ühe nähtuse mitu tahku. –
Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri / Journal of Estonian and Finno-
Ugric Linguistics 3, 169–195. http://dx.doi.org/10.12697/jeful.2015.6.
3.07
Prillop, Külli 2018a. Mida teeb moora eesti keeles? – Keel ja Kirjandus 5,
345–364.
Prillop, Külli 2018b. Varjatud muutused eesti keele prosoodilises struktuuris. –
Keel ja Kirjandus 6, 433–452.

189
Remijsen, Bert, Leoma G. Gilley 2008. Why are three-level vowel length
systems rare? Insights from Dinka (Luanyjang dialect). – Journal of
Phonetics 36 (2), 318–344. https://doi.org/10.1016/j.wocn.2007.09.002
Remijsen, Bert, Otto Gwado Ayoker, Signe Jørgensen 2019. Ternary vowel
length in Shilluk. – Phonology 36 (1), 91−125. http://dx.doi.org/10.1017/
S0952675719000058
Rosenplänter, Johann Heinrich 1813. Versuch bestimmte Regeln für die ehst-
nische Orthographie festzusetzen. – Beiträge I, 107–123.
Ross, Jaan 2005. „Mida siis pidada eesti keelelise mõtlemise seisukohalt välte-
vahelduses esmaseks...“: Eesti keele uurimise jälgedest Jevgeni Poliva-
novil – Akadeemia 10, 2186–2194.
Salveste, Nele 2011. Variation of pitch cues in the perception of Estonian quan-
tities. – XXVI Fonetiikan päivät 2010. Joensuu: University of Eastern
Finland, 42–46.
Scherr, Vera U. G. 2018. Handbuch der lateinischen Aussprache. Klassisch,
Italienisch, Deutsch, Französisch. Basel, London, New York, Praha:
Bärenreiter Kassel.
Spiekermann, Helmut 2000. Silbenschnitt in deutschen Dialekten. Tübingen:
Max Niemeyer Verlag.
Suits, Aino 1931. Lönnrot’i ja Faehlmann’i kokkupuuteid ja ühiseid harrastusi. –
Eesti Kirjandus 3, 157–169.
Särg, Taive 2005. The early history of Estonian speech prosody studies. – Lin-
guistica Uralica XLI (2), 81–90.
Thor Helle, Anton 1732. Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnishen Sprache.
Halle: Gedruckt bey Stephan Orban.
Trubetzkoy, Nikolaj 1939. Grundzüge der Phonologie. Prague: Publié avec
l’appui du Cercle Linguistique de Copenhague et du Ministre de
l’Instruction Publique de la République Tchéco-Slovaque.
Viitso, Tiit-Rein 1963. Üks lingvistiline ahelprobleem. – Nonaginta. Johannes
Voldemar Veski 90. sünnipäevaks 27. juunil 1963. (= Eesti NSV Teaduste
Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 6.) Tallinn: Eesti NSV Teaduste
Akadeemia, 276–283.
Von einem Ungenannten 1821. Anmerkungen zu Hupels ehstnischer Sprach-
lehre, 2. Au. – Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache
XIII, 47–72.
Weske, Michael 1872. Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des
nnischen Sprachstammes. Inauguraldissertation. Leipzig: Breitkopf
und Härtel.
Weske, Michael 1879. Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis. Eesti kirja-
wara 1. Tartu: Schnakenburg.

190
Wiedemann, Ferdinand Johann 1864. Versuch ueber den Werroehstnischen
Dialekt. St. Petersburg: Eggers et Comp.
Wiedemann, Ferdinand Johann 1875. Grammatik der ehstnischen Sprache,
zunächst wie sie in Mittelehstland gesprochen wird, mit Berücksichti-
gung der anderen Dialekte. St.-Pétersbourg: Imprimerie de l’Académie
Impériale des sciences.
Wolf, Norbert Richard 2000. Phonetik und Phonologie, Graphetik und Graphe-
mik des Frühneuhochdeutschen. – Sprachgeschichte: Ein Handbuch Zur
Geschichte der Deutschen Sprache und Ihrer Erforschung. Hrsg. Werner
Besch, Anne Betten, Oskar Reichmann, Stefan Sonderegger. Berlin, New
York: Walter de Gruyter, 1527–1542.

191
Kurzer, langer und überlanger Laut
in der Geschichte der estnischen Schriftsprache
KÜLLI PRILLOP
Das Estnische ist bekannt für seine ternären Gegensätze. Bis zum 19. Jahrhundert
konnten im Schriftbild nur lange und kurze Vokale unterschieden werden, da die
estnische Rechtschreibung von Deutschen begründet wurde, die nicht glaubten,
dass eine konsonantische Länge bedeutungsunterscheidend sein kann. In der
modernen estnischen Rechtschreibung wird kein Unterschied zwischen langen und
ultralangen Lauten gemacht (außer bei Klusilen), und auf Grundlage universeller
phonologischer Theorien wurde versucht zu behaupten, dass ternäre Längenkon-
traste in Sprachen unmöglich sind. Dessen ungeachtet wurden neue Sprachen
entdeckt, in denen zumindest die Vokale kurz, lang oder überlang sein können.
Keywords: phonology, phonetics, Estonian, German, quantity, owerlength
Külli Prillop
eesti ja üldkeeleteaduse instituut
Tartu Ülikool
Jakobi 2
51014 Tartu
kulli.prillop@ut.ee