BookPDF Available

Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas: arenguantropoloogiline uurimus. (Seeking community in post-socialist centralised villages. A study in anthropology of development)

Authors:

Abstract

The book explores the community-building initiatives of a British-funded participatory development programme in centralised villages in southeastern Estonia and people’s daily experiences of co-existence in those villages. The data was gathered in 2002-2004 for my PhD thesis (University College London, 2007) with multisited fieldwork in two Estonian villages and amongst the staff of a foreign funded development programme aiming to (re)create communities in the villages. The resulting ethnography bridged the traditions of post-socialist studies and anthropology of development both in theory and methodology and unravelled the "facilitatory mystique" of how and with what effects are locals recruited to development processes and institutions. The book has provided the Estonian public with a rare anthropological study of Estonian society in the midst of recent changes in technologies of power and governmentality. The early modernisation of rural Estonia has created a specific historic significance and experience of communality and village life. The recent decline in rural status and socioeconomic conditions which has led to a gradual decline in daily contacts and dependence between people is further emphasised by weak kin relations. The proximity of lives in the Soviet rural apartment blocks, an egalitarian social ideology and the experience of growing inequalities make distance from other villagers desirable. The effects of the breakdown of Soviet work environments, especially in the Soviet-created centralised villages, and the loss of mutual dependencies resulting from this created a contagious ground for community development programmes. In such circumstances, village parties and 'cultural events' reinforce rather than overcome the experience of difference and the community-building efforts contributed to such issues. The development programme triggers processes in the villages that are instructive in understanding the post-Soviet rural relations. Programme-initiated events aiming to include all villagers activate charged relations. An acute, local sense of inequality undermines claims to leadership and representation by the locals trained as facilitators in the development programme. The challenges faced by the programme in this setting help understand the workings of development programmes in general. I describe the ‘facilitatory mystique’ or the process through which facilitators internalise developers’ visions for understanding village relations and the chances of achieving change. The creation of an exclusive ‘development community’ strengthens facilitators’ ‘belief’ but desensitises all involved in the programme to its problems. The participatory framework enables the transfer of responsibility for success onto the locals whose inability to involve others is used to explain and neutralise programme failures.
OTSIDES KOGUKONDA
SOTSIALISMIJÄRGSES
KESKUSKÜLAS
ACTA UNIVERSITATIS
TALLINNENSIS
Socialia
SARJA KOLLEEGIUM
Airi-Alina Allaste (Tallinna Ülikool)
Toomas Gross (Helsingi Ülikool)
Mati Heidmets (Tallinna Ülikool)
Mikko Lagerspetz (Tallinna Ülikool, Åbo Akadeemia)
Lauri Leppik (Tallinna Ülikool)
Hannes Palang (Tallinna Ülikool)
Rein Ruutsoo (Tallinna Ülikool)
Judit Strömpl (Tartu Ülikool)
Henri Vogt (Helsingi Ülikool)
TLÜ Kirjastus
Tallinn 2011
Tallinna Ülikool
Aet Annist
OTSIDES KOGUKONDA
SOTSIALISMIJÄRGSES
KESKUSKÜLAS
Arenguantropoloogiline uurimus
ACTA Universitatis Tallinnensis
Acta Universitatis Tallinnensis. Socialia
Aet Annist
Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas
Arenguantropoloogiline uurimus
Uuringut toetas Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu
Fondi kaudu (Kultuuriteooria tippkeskus)
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Raamat on valminud koostöös kirjastusega Varrak
Toimetanud Kalev Lattik
Kujundanud ja küljendanud Sirje Ratso
Sarja makett: Rakett
Autoriõigus: Aet Annist ja Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011
ISSN 1736-941X
ISBN 978-9985-58-717-1
TLÜ Kirjastus
Narva mnt 29
10120 Tallinn
www.tlupress.com
Trükk: Pakett
SAATEKS
Algaja antropoloogina rohkem kui viisteist aastat tagasi kuulsaid
antropoloogilisi uurimusi sirvides märkasin sageli, et välitöö ja selle
tulemuste avaldamise vahele paistisävatmmastavalt pikk aeg.
Nüüd, peaaegu üheksa aastat pärast välitöö algust, pean tõdema,
et selline ongi ühe etnograa lise uurimuse avaldamisküpseks saa-
mise tavapärane tsükkel. Etnograa al on kalduvus muutuda antro-
poloogi elu saatvaks, aeg-ajalt keskseks muutuvaks, siis jälle taga-
plaanile vajuvaks osaks, kuni ta lõpuks kaante vahele jõuab.
Peaaegu iga avaldamisega päädinud raamatu autor võlgneb tänu
tervele müriaadile toetajatele, kelleta teos poleks trükivalgust näi-
nud. Antropoloogias on see võlausaldajate nimistu eriti pikk tänu
nendele, kes on lubanud uurijal oma ellu tikkuda. Ometi jääb see
siin avaldamata, et inimesi nende haavatavuses kaitsta. Minu süga-
vaim tänu kuulub kõigile teile, kes te minuga endale olulisi teema-
sid jagasite. Muidu üsna endassetõmbunud külakeskkonnas võtsid
inimesed mind vastu lahkelt ja heatahtlikult; uuritud programmi
ja sellega seotud asutuste eri tasanditel tehti mu töö hõlpsaks ava-
tuse ja abivalmidusega. Loodan, et minu esitatud kirjeldus on teie
jaoks äratuntav peegeldus külaelust, teie arvamustest ja tegemistest
2000ndate esimesel poolel. Käesolev raamat on pühendatud teile:
kõigile külaelanikele ja külades tegutsenud arendajatele.
Minu doktoridissertatsioonist poleks saanud raamatut Maarja
Kaaristota, kes avaldamise mõtte esimesena mu pähe külvas ja
mind selle teostumiseni kannatlikult tagant utsitas. Samas poleks
dissertatsiooni ennast terve rea inimesteta, kes selle valmimise
juures olid: minu siiras tänu kuulub juhendajatele Michael Stewar-
tile ja Phil Burnhamile, kommentaaride ja toetuse eest tänan Ray
Abrahamsi, Tim Unwini, Haldis Haukanest, Armine Ishkaniani,
University College Londoni antropoloogia osakonna õppejõude
6Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas
Sandra Wallmani, Barrie Sharpi ja Chris Tilleyt ning kaasdokto-
rante; vaimu erksana hoidmise eest olen tänulik Eesti Humanitaar-
instituudi sotsiaal- ja kultuurantropoloogia osakonna üliõpilastele
ja töötajaile, eriti Triinu Metsale pideva süvenenud huvi eest. Raa-
matu avaldamist toetas Kultuurkapital, selle sünnile aitasid kaasa
veel Mikko Lagerspetz ja Kristin Kuutma süvitsiminevate kommen-
taaride ja parandusettepanekutega ning Kalev Lattik üksikasjaliku
toimetajatööga.
Olen põhjatult tänulik oma emale Sirje Annistile nii nõuannete
kui väsimatu ja vaimuka toetuse eest ning ajalooalaste unejuttude
eest rohkem kui 25 aastat tagasi. Tänan südamest Malle Nurka,
kes aitas leida raamatu edenemiseks tarvilikku aega. Ja aitäh teile,
Guna, Ruudi ja Sass, mind piisavalt segamast, et raamat vähemalt
publitseeritud saamise ajahorisondi poolest väärika etnograa lise
uurimuse mõõdu välja suutis venitada.
SISUKORD
Saateks ......................................................................................................5
Eessõna ...................................................................................................11
Sissejuhatus ...........................................................................................13
Areng ja antropoloogia ........................................................................ 20
Arengu mõiste ja progressiidee ............................................. 20
Moderniseerumisteooria ...................................................... 25
Sõltuvusteooria .........................................................................31
Dekonstruktsioon ja diskursus arengu uurimises ............. 38
Arenguantropoloogia 21. sajandil..........................................39
Areng ja Ida-Euroopa ...........................................................................41
Areng ja muutus pärast sotsialismi ...................................... 42
Võimustamine ja kodanikuühiskond................................... 45
Kogukond Ida-Euroopa uuringutes ..................................... 46
Antropoloogiline uurimus kogukonna arendamisest
Kagu-Eesti keskuskülades .................................................... 50
Metoodika ................................................................................ 50
Programm .................................................................................51
Raamatu ülevaade ................................................................... 65
Esimene osa. TAUST ...........................................................................71
Esimene peatükk. Ajalooline taust .....................................................75
Mullistuste periood: 20. sajand ..............................................76
Maaelu staatuse tõus ja langus .............................................. 92
Teine peatükk. Areng, kogukonnaelu ja muutused ......................... 94
Kogukonna ja arengu ajaloolisi aspekte .............................. 95
Kogukonnaelu, areng ja arenguabi pärast 1990ndaid .......110
Kogukond ja modernsustraditsioon ....................................115
8Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas
Teine osa. ETNOGRAAFILISED SUBJEKTID...........................119
Kolmas peatükk. Elu keskuskülades: sidemete muutumine
ja elatusallikates kahtlemine ............................................................. 123
Keskusküla ebaselge identiteet ............................................ 124
Kohalik poliitika: ametlike struktuuride
ja isiklike suhete murenemine ............................................ 130
Elatus külas: vastuolud ja kaduv sõltuvus ......................... 136
Kuidas säilitada võrdsuskultuuri? .......................................160
Neljas peatükk. Arengu saabumine ja kogukonna tõus .................166
Välisabi Eesti maapiirkondadele ..........................................167
Koostööprogramm.................................................................172
Tutvustades kogukonda ........................................................189
Abi häbi ja veenvus ............................................................... 198
Kolmas osa. SOTSIAALSES RUUMIS HAKKAMA
SAAMINE JA KESKUSKÜLADE KOHALIKUD
IDENTITEEDID............................................................................... 201
Viies peatükk. Läheduse asupaigad: toimetulek erinevustega ..... 205
Lähedus kodukolde ääres: majapidamised, sugulus
ja sugudevahelised suhted ................................................... 205
Kodused peod ........................................................................ 225
Läheduse probleemid ............................................................231
Kuues peatükk. Distantseerumine lähestikku elades ................... 234
Igapäevase distantsi kogemine ............................................ 234
Distantsijuhtimine ................................................................ 245
Distantsi suurendamine ........................................................251
Kogukonnatus: tarad ja distantsid ...................................... 258
Seitsmes peatükk. Kohtumine teistega ............................................ 260
Poodlemine kui sotsiaalne keskkond ..................................261
Kohaliku identiteedi institutsiooniline loomine .............. 264
Ametlikult korraldatud üritused ja tegevused külades ....274
Ühisürituste võõrandav ju ............................................. 284
9
Neljas osa. KOGUKONNA LOOMINE ........................................ 287
Kaheksas peatükk. Külast kogukonnaks? ........................................291
Õppiva kogukonna kaasamine ............................................291
Vaev nõrga kogukonnaga ..................................................... 306
Kogukond kui okkaline eesmärk .........................................318
Üheksas peatükk. Kaasamismüstika ............................................... 324
Juhtide koolitamine .............................................................. 326
Kogukonnaks saamine ..........................................................335
Läbikukkumine kogukondades .......................................... 342
Osadus kaasamisega ja ilmajätt .......................................... 347
Kokkuvõte. Otsides kogukonda, tõrjudes nõrkust .........................352
Kasutatud kirjandus ........................................................................... 377
Sisukord
EESSÕNA
Käesolev raamat vaatleb ühelt poolt Suurbritannia rahalise toe abil
korraldatud osalusarengu programmi püüdlusi muuta kaks Kagu-
Eesti keskusküla koostoimivaks kogukonnaks ja teiselt poolt ini-
meste igapäevast kooselu nendes külades. Tegin külades välitööd
peamiselt aastatel 2002–2004, kogudes andmeid, mis on aluseks nii
külade, programmi kui ka nende kokkupuutepunktide etnograa-
ale. Minu eesmärk oli ühendada Ida-Euroopa külaetnograa ate
traditsioon antropoloogiliste arengu-uuringutega.
Maapiirkondade varane moderniseerumine Eestis on and-
nud külaelule ja külakogukonnale erilise ajaloolise ja kogemusliku
tähenduse. Eesti maaelu maine ja sotsiaal-majanduslike olude hal-
venemine teise iseseisvuse ajal tõi kaasa maainimeste igapäevase
läbikäimise ja vastastikuse sõltuvuse vähenemise, mida võimenda-
sid veelgi nõrgad sugulussuhted. Nõukogudeaegsete kortermajade
elanike paratamatu igapäevaelu tiheasustuses kesk harjumatut ja
raskesti aktsepteeritavat sotsiaalset ebavõrdsust tekitas vastastikust
põlastust ja vihkamist, pani teisi elanikke nägema Teisena ja muu-
tis soovitavaks neist eemaldumise. Külapeod, kultuuriüritused ja
muud kogukondlikkuse kujutletud väljendused tugevdasid erine-
vuskogemust, mitte ei ületanud seda.
Arenguprogramm, mille eesmärk oli muuta neis oludes elavate
inimeste suhted kogukondlikuks jabralikuks, panna nad tegut-
sema ühiste eesmärkide nimel, vallandas külades sündmusi ning
avas uurijale perspektiive, mis võimaldasid postsovetlikke külasuh-
teid paremini mõista. Üritused, mille abil programm püüdis ini-
mesi kokku tuua ja kaasa haarata, vallandasid pingestatud vältimis-
suhted. Teravdatud taju igasuguse ebavõrdsuse, sh juhitaotluste ja
oma senisest positsioonist kõrgemale pürgimise suhtes, tingis selle,
et neil, kes programmis juhiks koolitati, oli keeruline eestvõtjaks
12 Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas
hakata või teisi esindada, ilma et nende vastu poleks üles näidatud
tõrksust.
Samal ajal aitasid kivid, mille otsa programm sellises konteks-
tis komistas, mõista arenguprogrammide toimimist üldisemalt.
Käesolev raamat kirjeldab nn kaasamismüstikat ehk protsessi, mil-
les arenguprogrammidesse haaratud kohalikud kaasajad võtavad
omaks programmi elluviijate vaated külasuhete ja soovitud muu-
tuste saavutatavuse kohta. Tekkinud arengukogukond, mis tõlgen-
das tegelikkust arendajate vahenditega, tugevdas kaasajate usku
programmis väljendatud arengusse, ent ühtlasi muutis nii nemad
kui ka ülejäänud programmi haaratud inimesed võimetuks mär-
kama programmi probleeme. Programmis kasutati nn osalevat
raamistikku, mis tänu oma edukusele muutis arengukogukonna
käsitluse osalejate silmis eriti veenvaks, kuid võimaldas ka veeretada
vastutuse ettevõtmise edu eest kohalike õlgadele. See lubas seletada
programmi ebaõnnestumisi kohalike võimetuse või sobimatusega
oma positsiooniga, ja seda nii programmi haldajate kui ka ideid
rakendada püüdvate kohalike poolt.
SISSEJUHATUS
Ühel pimedal talveõhtul erakordselt lumerikkal 2002. aastal rabe-
lesin läbi põlvesügavuse, koorikuga kaetud lume kortermajade
poole küla idaservas. Paadunud linnaelanikul on raske mõista, kui
pime on üks põhjamaine kuuta öö: vaid lume valevus aitas ähma-
selt aimata hoonete piirjooni ja puid-põõsaid ning vältida neile
otsa koperdamist. Suurte kortermajade juures olid küll mõned
tänavalambid, aga ülejäänud küla veetis talve pilkases pimeduses.
Ühe väiksema maja nurgal ei suutnud mu silm enam teed sele-
tada. Eri suundadesse osutavaist jalajälgedest olid moodustunud
sügavad teravaservalised lumekraatrid. Kui peaaegu ninali len-
nates lumes turnisin, olles suuna täiesti kaotanud, nägin korraga
enda poole liikumas taskulambiga inimest. Lambi valgusvihus
vaevaliselt komberdades särasin tulijale tänulikult vastu, olles
kindel, et ta mu lootusetut seisu näeb ja mulle õige raja kätte juha-
tab. Avasin juba suu, et tedanada kui hetkekski peatumata
pühkisid minust mööda nii valgus kui selle kandja. Ei ainsatki
heli peale lume krudina, ei väiksematki abivalmit liigutust, et
lumes müttajat aidata. Mitte midagi. Üksi pimeduses seistes olin
keeletu. Täielik ükskõiksus, millega üks külaelanik kohtles teist
selle sekundi murdosa pikkuse kohtumise käigus, hämmastas ja
kohutas mind sügavalt ning muutis mu igapäevases suhtlemises
kaaselanikega väga ettevaatlikuks. Ent sama ajal võttis see taba-
valt kokku emotsioonid, mida nii minus kui ka paljudes teistes
sotsialismijärgsete keskuskülade elanikes tekitas elu väikeses tihe-
dalt asustatud keskuskülas võõraste keskel.
Sellisesse keskkonda saabus 2000. aastal välismaise raha toel ellu-
viidav arenguprogramm, mille eesmärk oli inimesi kokku tuues
ja nendes kogukonnavaimu ergutades (taas)luua külaelu. Olgugi
„olemuselt vaidlustatav termin” (Gallie 1956, Shore ja Wright
16 Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas
1997:19 kaudu), kasutatakse kogukonda tavaliselt katusterminina,
mis tähistab territooriumi ja huvide või teatud kuuluvuse alusel
kujunenud omavahel suhtlevaid rühmi. Eeldatavasti seob see ini-
mesi mingi ühise joone kaudu ning pakub emotsionaalset ühtsus-
ja turvatunnet. Kuna arusaamad selle kohta, misib niisuguseks
ühisjooneks olla, on väga erinevad, siis pruugitakse ka kogukonna
terminit väga erinevates kontekstides. Sotsiaalteadustes, eriti antro-
poloogias, on see sageli kasutusel külade puhul, millest eeldatakse,
et need pakuvad keskkonnana ühtaegu nii territoriaalset või sot-
siaal-institutsioonilist kui ka emotsionaalset ühtsust.
Eesti ajalooline taust (esimene ja teine peatükk), sotsiaal-majan-
duslik reaalsus (kolmas peatükk) ning spetsii line normatiivne ja
ideoloogiline terminikasutus arengu kontekstis (neljas peatükk)
osutavad keskkonnale, milles kogukonna kui analüütilise kate-
gooria kasutamine on eriti probleemne, andes põhjust kahelda
termini kasulikkuses üldse. Eesti kogukond on lähedane saksa
Gemeinscha ’ile ja kannab sellisena kuuluvuse ja ühtsuse tunnet.
Eesti sõnavaras viitab kogukond ühendatud eneseteadlikule rüh-
male, kel on enam-vähem ühised eesmärgid. Tegu on teatud määral
ka huvihmaga, sageli vähemusrühmaga. Sellist kogukonda on või-
malik luua nii tundmustes ja kujutlustes diasporaalikus kaugkesk-
konnas (nt eesti kogukond Kanadas) kui ka kohalikus kontekstis (vt
ka teist peatükki). Selline kasutus eeldab teatavat kogukondlikku
identiteeti ja kuuluvuse tunnet. Hiljuti on kogukond omandanud
katustermini staatuse, mis hõlmab kõike kohalikku, mille all pee-
takse enamasti silmas maaelulist. Minu uurimuse konteksti tõttu on
hädavajalik sellist eeldust analüüsida, et mõista uuritud külade ja
arenguprogrammi kokkupuuteid. Analüüsi eesmärgiks on kokku-
puuteid ja nende tagajärgi kirjeldada ning arendusprotsessi konteks-
tualiseerida ja seletada.
Käesolev raamat vaatleb maal toimivate kogukondlike seoste
ajaloolist tausta, keskuskülade sotsiaal-majanduslikke olusid ja
nendes kontekstides tekkinud sotsiaalseid suhteid; seda, kuidas sot-
sialismijärgsed muutused mõjutasid külaelanike staatust, igapäeva-
17
Sissejuhatus
elu strateegiaid ja isiklikke suhteid; kuidas see sotsiaalne kontekst
mõjutas välist sekkumist, mille eesmärk oli ühiselu edendada, ja
missugused olid selle sekkumise tagajärjed. Kahe etnograa lise
objekti – kohaliku tegelikkuse ja välisraha eest korraldatud maa-
elu arenguprogrammi – vastasmõju aitas mõlema olemust mõista
märksa paremini, kui see oleks olnud võimalik neid eraldi vaadel-
des. Ühest küljest avasid programmi tagajärjel kujunenud üritused
ja programmis koolitust saanud inimeste koha lolu külasuhteid selli-
sel moel, mida uurija poleks suutnud märgata igapäevaatmosfääris,
ilma väljakutseta muuta külaelu ühtsemaks. Teisalt olid just keskus-
külad programmile suur komistuskivi, mis aitas märgata rida olulisi
protsesse ja probleeme mitmes hajakülas – tõrgeteta kulgenud aren-
guprogrammis oleksid need tähelepanuta jäänud.
Selliste uurimissubjektide tõttu on uuringu teoreetilisteks lähte-
kohtadeks kaks antropoloogia alldistsipliini: arenguantropoloogia,
mis on suurel määral keskendunud kolonialismijärgsele maailmale,
ja endiste sotsialismimaade antropoloogia. Nii kolonialismi- kui ka
kommunismijärgne maailm kinnitas esialgu kirglikult lääne kapi-
talismi toimivust, rahvusriikide eelistatavust amorfsete hõimu-
ühiskondade või rahvaste konglomeraatide ees, ratsionaalse, kuid
samas täitmatu homo oeconomicus’e universaalsust. Siiski erineb
Ida-Euroopa muutustele pühendatud tähelepanu silmatorkavalt
sellest, mis on pälvinud huvi enamusmaailma1 arengu puhul. Juba
traditsiooniliselt käsitletakse Euroopa tagamaid kaunis eurotsent-
rilise veendumuse järgi, et Euroopa kultuuri mõjuväljas kujunenud
rahvad ja riigid on oma olemuselt sarnasemad nn tsiviliseeritud,
arenenud maailmaga kui säärase mõjuta kujunenud ühiskonnad.
Ei erinevused tehnoloogias, ühiskonna poliitilises, sotsiaalses ja
majanduslikus struktuuris ega moraalsetes arusaamades, isegi mitte
säärased ajaloolised uperpallid nagu kommunistliku režiimi osaks
1 Enamusmaailm – praktiliselt ja poliitiliselt kasutuks muutunud Kolmanda Maa-
ilma ja poliitiliselt mõneti ebakorrektse arengumaade asemel lääneriikide endiste
kolooniate kohta kasutusele võetud termin, mis hõlmab suuremat osa maailmast.
18 Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas
saamine ei paigutanud Ida-Euroopat kultuuriliselt võõraste ühis-
kondade hulka. Nagu osutab Michał Buchowski (2007), olid esime-
sed lääne emissarid Nõukogude alal politoloogid, sest eeskätt nähti
neis piirkondades poliitilise režiimi erinevust.
Postkolonialism kui  losoo avool kujunes kapitalismi vastu
siiski selgelt kriitiliseks; postkommunismi uuringud – sotsiaalteoo-
ria, mis kasvas välja küll sarnast arenguideoloogiat hõlmanud, kuid
ometi üpris erineva poliitmajandusliku režiimi varemetelt – ei võt-
nud aga kunagi sellist kriitilist  losoo list vormi, kuna suuremalt
jaolt kukkus kritiseeritav kord kolinal kokku. Siiski iseloomustab
kahte posti ehk järelajastut nii puhtpraktilises kui ka ideoloogilises
mõttes üks ühine joon. Mõlemat on saatnud arengutööstuse – aren-
guabiga tegelevate institutsioonide, praktikate, ideoloogiate ja taga-
järgede keeruka terviku – pikad varjud ja raskused arengutööstuse
asjus kriitiliste seisukohtade formuleerimisel.
Arenguanalüüsi kriitilisemad vormid on kujunenud pigem sot-
siaalteaduste äärealadel, mitte niivõrd majandus- või poliitikateadu-
ses. Antropoloogias on arenguanalüüs aga püsinud pigem endiste
imperiaalsete kolooniate piirides, seevastu sotsialismijärgsete ühis-
kondade arengut on antropoloogid jälginud peamiselt transformat-
siooni ja üldisemate muutuste, mitte niivõrd arengutööstuse toi-
mimist jälgivas võtmes. Arenguantropoloogilisi – arengutööstuse
tegevuse, vastasmõjude ja tagajärgede vastu huvi tundvaid – uuri-
musi on selles piirkonnas üldisemate muutuste lahkamise kõrval
vähe: nimetada võib Deema Kane (1995), L ouise Perrotta (1995,
1998), Steven Sampsoni (1996), Deniz Kandiyoti (1996), Gerald
Creedi ja Janine Wedeli (1997), Wedeli (1998), Marta Bruno (1998),
Cynthia Werneri (2000), Ruth Mandeli (2002), Armine Ishkaniani
(2000, 2004) ja Melissa Caldwelli (2004) töid. Need autorid kirjel-
davad sotsialismijärgsete ühiskondade kokkupuudet arengutööstu-
sega, keskendudes nii arenguinstitutsioonide toimemehhanismidele
kui ka kohalikele, kes sellistesse institutsioonidesse haaratud on,
näiteks arendajate esindajate või otseste rahasaajatena. Enamasti
ei ole aga sellised uurimused paigutatud etnograa liselt laiemasse
19
Sissejuhatus
kohalikku konteksti, mis annaks aimu, kuidas arengupingutusi
kohalikul tasandil vastu võetakse ning millised suhted tekivad
nende kohalikega, kes arengustruktuuridesse ei kuulu ja sealt raha
ei saa.
Minu eesmärk ongi see etnograa line tühik täita ning ehitada
sild antropoloogilise arenguplaneerimise ja Ida-Euroopa maaelanik-
konna uurimuste vahele.2 Kombineerides ühelt poolt Ida-Euroopa
maaelu ja talurahvauuringuid ning detailseid postsotsialismi etno-
graa aid, nt Edit Fél ja Tamás Hofer (1969), Chris Hann (1980, 1985,
1996b), Peter Bell (1984), Frances Pine (1987), Martha Lampland
(1995), Gerald Creed (1998), Caroline Humphrey (1999) ja Katherine
Verdery (2003), ja teiselt poolt antropoloogilisi arengu-uuringuid,
saab arengutööstuses osalejate vastastikusest mõjust põhjaliku üle-
vaate. Ida-Euroopa arengupraktikaid ja nendega kaasnenut peakski
saama edukalt analüüsida, kui kasutada kaht lähenemisnurka:
(1)nende seisukohta, kes on haaratud arenguprotsessi ja taotlevad
sellega positiivseid muutusi või usuvad neisse, ning (2)nende vaa-
det, kelle igapäevaelu mõjutavad arenguinstitutsioonide või sotsia-
lismijärgsete raputuste tekitatud muutused.
Allpool tutvustan lühidalt arengu probleemistikku antropoloo-
gias, keskendudes ülevaatele arenguantropoloogiast kui Eestis päris
tundmatust alldistsipliinist, kuid puudutades põgusalt ka asjasse-
puutuvaid teooriaid postsotsialismi antropoloogias. Vaatlen distsip-
liinide kokkupuutepunkte ning kirjeldan uurimuse metodoloogilisi
vahendeid, mille abil uurisin näidet, kus see kokkupuude praktili-
selt teoks sai. Peatüki lõpus võtan raamatu sisu lühidalt kokku.
2 Vt Jan Pieterse (2000) üleskutset tuua kokku arengudiskursus ja tõeline, tegelikult
eksisteeriv areng.
20 Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas
ARENG JA ANTROPOLOOGIA
Arengu mõiste ja progressiidee
Arengust räägitakse tavapäraselt eelkõige loodusliku, tsüklilise
arengu ehk sünni, kasvamise ja muutumise kontekstis. Nüüdisaeg-
ses maailmas on aga selle kõrval tähtsaks muutunud sotsiaal-polii-
tiline ja majanduslik kontekst, milles arengut käsitletakse enamasti
tahtlikult suunatud, lineaarse protsessina, kus järgmine vorm ei
naase mitte varasema juurde, korrates sünni ja surma, lagunemise ja
kao protsessi, vaid liigub ühelt tehniliselt, organisatsiooniliselt vms
astmelt aiva edasi. Näiteks sõnastab riik arengupoliitika, tulevi-
kueesrgid, soovitavad tagajärjed ja strateegiad, millega nendeni
jõuda, ning allutab tegevuse sellistele eesmärkidele, korrastab ja rat-
sionaliseerib selle nimel ühiskonna ressursse, haldus- ja rahvuspiire
jms. Niisiis iseloomustab seda arengukäsitlust kavatsuslikkus.
Arenguantropoloogia subjektiks ei ole aga mitte pelgalt juhitav,
kavatsuslik elu edendamine ja arendamine ükskõik kus. Arengu-
antropoloogia vaatleb üht väga keskset arendamise aspekti, mil-
lele enamikus muudes kontekstides tähelepanu ei pöörata. Selleks
on kavatsuslikkuse suunatus võimul olijatelt võimu subjektidele.
Kuigi niisugune suund võib iseloomustada igasuguseid plaane ja
projekte millegi edendamiseks ja parandamiseks ühiskonnas, on
parteiline lubadus parandada poliitika „läbipaistvust” fundamen-
taalselt erinev plaanist parandada teenuste kättesaadavust maapiir-
kondades või kavast edendada elanikkonna tervist. Iseloomulik on
sellistel puhkudel teiste elu arendamine, mis nõuab võimu raken-
damist, kirjutab ette konkreetseid lahendusi, meetmeid, eesmärke
ja praktikaid, millesse arendatavad harva – kui üldse – panustada
saavad.
Antropoloogia on klassikaliselt teadus Teisest – teisest kultuu-
rist, ühiskonnast, veidi hilisemates vormides rühmadest ühiskon-
nas, mida nähakse mingis aspektis Teistena: vaestest, kodututest,
subkultuuridest, etnilistest vähemustest, migrantidest jne. Arengu-
21
Sissejuhatus
antropoloogia kui antropoloogia allharu uurib peamiselt (1) lääne
kultuurist (selle kõige üldisemas ja amorfsemas tähenduses) välja-
poole – Teisele – suunatud arendamise praktikaid, ideoloogiaid ja
institutsioone ning (2) nende praktikate, ideoloogiate ja institutsioo-
nide mõju inimrühmadele, keda – või kelle elu mingeid aspekte
hindavad arendajad ebapiisavalt arenenuks võrreldes „arenenu-
mate” ühiskondade või rühmadega ja kelle suhtes neil on mingi voli
muutusi esile kutsuda.
Arendamise pikk ajalugu enamusmaailmas on viinud selleni,
et arenguabi on mõne riigi rahvatulu üks peamisi allikaid. Näiteks
Malis moodustab välisabi kolmandiku riigieelarvest, Ugandasse
voolab igal aastal välisabina keskmiselt miljard dollarit. „Abi” on
sellistes maades kohal arenguinstitutsioonide peakorterite ja abi-
spetsialistide silmatorkavate maasturite näol. Hoolimata lõputust
rahast ja tegevustest, mis arendamisse on kanaliseeritud, kirjel-
datakse neid riike endiselt kui häda ja viletsuse kantse. Ometi jät-
kub arendustegevus endise hooga – olgugi et väljakutseid sellele on
hakanud esitama aina enam vastuliikumisi rohelistest ja kapitalis-
mivastastest fundamentalistliku islamini. Kuidas aga sai arengu
kontseptsioon selliseks liikumapanevaks jõuks?
Koloniaalajastu ja maadeavastuste algus seadis lääne inimese
vastamisi senitundmatu inimliku ja ühiskondliku mitmekesisu-
sega.  eodor Shanini (1997) arvates võib jumala loodud olendite
eluviiside hämmastava paljuse kõige võimsamaks ja kestvamaks
põhjenduseks pidada progressiideed. Progressiidee järgi on kõik
ühiskonnad pideval arenguteel vaesusest, barbaarsusest, despotis-
mist ja ignorantsusest tsivilisatsiooni, demokraatia ja ratsionaalsuse
poole, halvast paremale, arutusest tarkusele. Kuigi idee ise kuulus
juba varasest valgustusajastust paljude  losoo de mõttearsenali,
võimaldas niisuguseid seisukohti arenguteemaga otseselt siduda
evolutsiooniteooria levik. Polügenism, mis selgitas 19. sajandil igati
aktsepteeritaval moel inimerinevusi rassilistena ja kuulutas need
sellistena liigierinevusteks, andis evolutsionismi mõjul maad ka
piibliõpetusega sobituvale monogenismile, mille järgi on inimkond
22 Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas
üks tervik. Eripärasid selles tervikus hakkasid evolutsionistlikest
vaadetest mõjutatud teadlased, sh varased antropoloogid, seletama
arenguga. Hoolimata darvinismi ja sotsiaalse evolutsionismi radi-
kaalsetest erinevustest, nagu märgib Gilbert Rist (2002: 42), saavu-
tas evolutsionism ühiskondadele rakendatuna teadusliku usutavuse
just semantilise sarnasuse tõttu darvinismiga.
„1. Teoreetilisel tasandil võis sotsiaalevolutsionism lepitada ühis-
kondlikku mitmekesisust inimrassi ühtsuse ideega. See näiv aus-
tus kultuuriliste identiteetide vastu oli siiski pettus, kuna „riik,
mis oli tööstuslikult arenenum, näitas arenematumatele nende
oma tuleviku kuvandit”. See järeldus likvideeris mis tahes ise-
äralikkuse: enam ei nähtud, vaid ainult võrreldi. […] Usk ühis-
kondade loomulikku ja vältimatusse „arengusse” takistas nende
arvestamist sellena, mis nad olid, omaenda iseärasustega. Selle
asemel hinnati neid vastavalt lääne verstapostidele.
2. Poliitilisel tasandil võimaldas sotsiaalne evolutsionism õigus-
tada uut kolonisatsioonilainet (eriti Aafrikasse, Madagas karile ja
Indo-Hiinasse), mis iseloomustas 19. sajandi lõppu. Ennast aja-
loo teenäitajaks kuulutades oli läänel võimalik kohaldada kolo-
nisatsiooni helde ettevõtmisena rohkem või vähem „tagurlike”
ühiskondade „aitamiseks” nende teel tsivilisatsiooni poole. Usk
ühisesse „inimloomusesse” (mis tähendas ka usku ühisesse „sot-
siaalsesse loomusesse) tähendas, et lääs võis kuulutada nende
riikidega de facto solidaarsust, mis pidi koloniaalsekkumise väi-
detava kasu ilmseks muutma.” (Rist 2002: 42–43)
Selline mõtteviis kujunes kõrvu ja vastastikustes suhetes kolonia-
lismiga – uue ja seninähtamatult kiire, laiaulatusliku ja põhjani
tungiva muutusega, nii koloniseeritavate kui ka koloniseerijate sei-
sukohalt pöördumatu protsessiga (Asad 2002: 133). Nagu märgivad
paljudhtuse anaütikud, nt Homi Bhabha (1995), A lbert Memmi
(1965), Bill Ashcro jt (1989), mõjutab kolonialism koloniseerijat
samavõrd kui koloniseeritavat. Kui siinkohal sellest protsessist vaid
üks aspekt esile tuua, siis on äärmiselt olulise mõjuga enese näge-
23
Sissejuhatus
mine koloniseerimise edu valguses. Nagu osutab Memmi (1965: xii),
peab ka vaeseim koloniseerija (st koloniseeriva rahva liige) end kolo-
niseerituist ülemaks.
Koloniseerimine kui tõend lääne kultuuri ülimuslikkusest ja
ideoloogia, mis kirjeldas koloniseerijate tegevust tsiviliseeriva mis-
sioonina, muutis progressiidee ajapikku tavamõtlemise osaks. Selli-
sena muutus ta kahtluste vastu ka üsna tundetuks. Vaheldusid termi-
nid (progress, moderniseerumine, areng, kasv jne) ning arenguidee
rakendamisega kaasnevad õigustused (tsiviliseeriv missioon, majan-
duslik tõhusus, sõbralik abinõuanne), kuid kolonisaatorrahvaste (ja
endiste kolonisaatorite) õigus rakendada oma praktikaid koloniseeri-
tute (ja endiste koloniseeritute) hulgas jäi samaks. Progressiidee mõju
oli mitmekordne: see oli nii üldine orientatsioonivahend kui ka või-
mas mobiliseerimismeetod ja ideoloogia. Pärast Teist maailmasõda ja
dekoloniseerimisprotsessi andis progressiidee endistele kolonistidele
„arendajate” õilsa rolli uute riikide majanduse korraldajana.
Sellest ajast on arendusprotsessid tegelenud kahe põhilise tee-
maga: ühelt poolt majanduskasvu, teisalt vaesuse vähendamisega (vt
ka Bernstein 2005). Nüüdisaegne arengudiskursus ja arengu-uuri-
mused kui distsipliin kujunesidki välja pärast Teist maailmasõda.
Tollest ajast pärineb „alaarenenud” (underdeveloped) riikide kont-
septsioon, mis jagab maailma arendajaiks ja arendatavaiks. Sellise
joondumise alguseks peetakse Harry Trumani inauguratsioonikõ-
net 1949. aastal: „Me peame algatama uue julge programmi, et või-
maldada oma teadussaavutusi ja tööstusprogressi tulemusi kasutada
alaarenenud piirkondade edendamiseks ja kasvuks. Üle poole inim-
konnast elab masendavates oludes. Neil pole piisavalt süüa. Neid
piinavad haigused. Nende majanduselu on algeline ja stagneerunud.
Nende vaesus on takistus ja oht nii neile kui ka rikkamatele piirkon-
dadele” (Truman 1949, Rist 2002: 71–72 kaudu).
Kolonialismi lõppedes peeti „alaarenenud” maailma moraal-
seks kohustuseks püüda järgida arenenud maailma arengumude-
lit, ja seda olenemata rahvuslikest ja regionaalsetest eripäradest,
lähte punktist, ressurssidest, kultuurilisest ja ideoloogilisest orientat-
24 Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas
sioonist. Nii sugused riigid peavad säärase arengukäsitluse kohaselt
koondama oma jõud selleks, et arenenud riikidele mingite näitajate
poolest järele jõuda. Areng tähendab sel juhul ühelt poolt kapitalist-
liku ekspansiooniga kaasnenud protsesse (sh läänes leiutatud ja välja
töötatud tehnoloogia, ent ka globaalses majandusruumis toimuvate
ümberkorralduste omaksvõtt), teisalt aga valitsuste ja rahvusvahe-
liste organisatsioonide paremat elu lubavaid meetmeid, mis tõotavad
leevendada arenguprotsesside tõttu halvenenud sotsiaal-majandus-
likke olusid või terviseprobleeme vms või püüavad parandada selliste
teenuste või võimaluste kättesaadavust, mida arenenud riikides pee-
takse endastmõistetavaiks. Sageli toimub see paralleelselt kohustu-
sega järgida mitmesuguste  nantsinstitutsioonide ettekirjutusi, mis
pigem nõuavad sääraste teenuste vähendamist (vt ka Hayter 2005).
Arenguajastu alguses 1950ndatel oldi väga optimistlik uute
riikide valitsuste suutlikkuse suhtes arenguprotsessi juhtida. Ent
sõjajärgne dekoloniseerimine toimus võistluslikus õhkkonnas, sest
kõrval oli Nõukogude Liit kui alternatiivne arengumudel. Paljude
endiste kolooniate kolonialismivastast võitlust püüti siduda vali-
kuga sotsialismi ja kapitalismi vahel. Nagu osutab Philip McMichael
(1998: 31), mõlemal pool külma sõja rindejoont läänes ja idas, aga ka
arengumaadesse jäävatel tandritel mobiliseeris poliitiline eliit rahva
tõusva elatustaseme ootuse ümber, mis tagab võimule legitiimsuse.
Arenguvisioonis domineeris edu sümbolina tööstus ja poliitilise
legitiimsuse saavutamiseks oli industrialiseerimine tähtis mõlemale
blokile. Loodeti, et elustandardi parandamine ja inimeste tarbimis-
vajaduste rahuldamine tagab kodanikkonna truuksjäämise toodete
pakkumise taga peituvale ideoloogiale ja majandussüsteemile ja
seega ka oma valitsusele. Uute riikide rahvaid mõjutas nõudmine
materiaalsete olude paranemise järele, aga ka üldisemad demo-
kraatlikud ja rahvusriigi ideed.
Külma sõja alguse praktiliste eesmärkide ja poliitiliste prakti-
kate akadeemiliseks versiooniks sai 1950ndatel moderniseerumis-
teooria, mille algupära võib leida juba 19. sajandi evolutsionismist ja
sotsiaaldarvinistlikest seisukohtadest.
25
Sissejuhatus
Moderniseerumisteooria
Moderniseerimisideoloogia näeb kultuure ja ühiskondi liikuvat
erineva kiirusega ja olevat eri astmetel, kuid seda ühesuunalisel
teel, mis viib läänele iseloomuli kku linnastunud, tarbimiskeskselt
korraldatud demokraatlikku ja kapitalistlikku tööstusühiskonda.
Moderniseerumisteooria kirjeldas arenenud ja arengumaa erine-
vust kui teatavat astmeerinevust, mille puhul ühelt astmelt teisele
liikumise kiirust saab muuta arenguprojektide abil. Käsitlus, et
lääne arengumudel on universaalne kõigis ühiskondades, sõltumata
nende ajaloost ja parasjagu iseloomulikust korraldusest, lähtus
arusaamast, et arengumaade elutingimused sarnanevad modernse
ühiskonna varaste arengustaadiumidega. Sellega sobitub ka Jan
Tinbergeni (1959) konvergentsiteooria, mis ennustab kapitalistlike
ja kommunistlike riikide majandus- ja poliitiliste mudelite ühtlus-
tumist progressi käigus.
Majanduslikku arengut – suurenenud tootlikkust ja kasvavat
elatusstandardit – peeti moderniseerumise jaoks ülimalt tähtsaks.
1960ndate alguse moderniseerumisteooria olulisim teos oli Amee-
rika majandusprofessori ja presidendi julgeolekunõuniku Walt