Käesoleva uuringu eesmärk oli igakülgselt hinnata Eesti õigussüsteemis pakutava narkosõltlaste ravi- ja rehabilitatsioonisüsteemi vastavust inimeste vajadustele, tuvastada probleemid olemasolevas süsteemis ja teenustes ning teha ettepanekuid süsteemi muutmiseks ja teenuste parandamiseks.
Uuringus kombineeriti kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid meetodeid. Andmekogud, mida kasutati: 1.) Statistikaameti, Tervise Arengu Instituudi andmekogud, Justiitsministeeriumi kinnipeeturegistri andmed. 2.) RAKE küsitluse andmed: 2016. a alguses vanglates ja arestimajades viibinute valimisse kuulus 327 õigusrikkujat (sh 3 naist), küsimustikuga koguti andmeid uimastite tarvitamise, ravi- ja rehabilitatsiooniteenuste tõhususe ja hoiakute kohta. 3.) Intervjuude andmed: 13 ravikogemusega õigusrikkujat. Intervjuudes uuriti täpsemalt ravikogemusi. Lisaks viidi läbi fookusgrupid õigussüsteemi esindajatega (kohtunikud, prokurörid, kriminaalhooldajad) ja raviesindajatega. Toimus ringreis vanglatesse ja raviasutustesse koos välisekspert dr Jouni Touruneniga (Soome, A-Klinikka). Küsitluse ja intervjuude teostamiseks said uurijad kooskõlastuse Tartu Ülikooli eetikakomiteelt.
Tulemused ja järeldused. 1.) Ravi- ja rehabilitatsiooniga seotud teenuste pakkumine (süstlavahetus, rehabilitatsiooniprogrammid, nõustamisteenused, asendusravi jm) ning rahastus ei ole erinevate osapoolte hinnangul hetkeseisuga stabiilne ja piisav selleks, et tagada kõigi uimastitarvitajate toimetulek ja naasmine ühiskonda. Üldistatult, praegune Eesti ravi- ja rehabilitatsioonisüsteem ei vasta uimastisõltuvusega õigusrikkujate vajadustele. Soovitatav on jätkata tõenduspõhiste meetmete rahastamist ja stabiilset pakkumist (stabiilsus ajas ja ruumis). 2.) Ravile pöördumisel on eelduseks indiviidi sisemine motivatsioon, mida on võimalik soodustada motiveeriva intervjueerimise kaudu, kuid vastavate oskustega spetsialiste napib nii vanglates, raviasutustes kui ka karistussüsteemis; vaja on koolitada õigussüsteemi töötajaid viimaks läbi esmast motivatsioonihindamist ning õpetada neile probleemi märkamist ja abivajaja suunamist spetsialistide vastuvõtule. 3.) Erinevad õigusrikkujate raviga seotud ametnikud ja asutused (vanglad, raviasutused) on senini tegutsenud pigem autonoomselt ilma regulaarse infovahetuse ja koostööta, kuid soovitatav on informatsiooni vahetamine ja pidev kontakt näiteks ühiste regulaarsete infopäevade kaudu. 4.) Ravi- ja rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavus ning kvaliteet vanglates ja arestimajades erineb ravist ja rehabilitatsioonist väljaspool kinnipidamisasutusi, kuid soovitatav on ravi kvaliteet ja kättesaadavus ühtlustada. 5.) Ravi ja rehabilitatsiooni on seni karistuse asemel rakendatud üksikutel juhtudel, kuigi kolmandik vanglas viibivatest õigusrikkujatest on sõltuvushäirega; soovitatav on kasutada sõltuvusravi kõigi nende puhul, kes seda vajavad. 6.) Sõltuvushäirega õigusrikkujad eelistavad ise ravivõimalustest kõige enam individuaalset lähenemist (sotsiaaltöötaja või psühholoogi nõustamine), kuid Eestis on uimastisõltlaste ravis puudus erialaspetsialistidest (sotsiaaltöötajad, psühholoogid, juhtumikorraldajad jt) ja tõenduspõhistest teenustest, mille vahel valida. Soovitatav on suurendada ravi ja rehabilitatsiooni erialaspetsialistide arvu ja laiendada koheselt tõenduspõhiste raviteenuste valikut õigussüsteemis.
IN ENGLISH
The aim of this study was to assess how drug treatment and rehabilitation is organized in the Estonian penal system, and how services provided are in accordance with expectations of clients. Recommendations for improving the system were expected.
Methods: Qualitative and quantitative methods were combined. Databases used: Statistics Estonia, data from The National Institute for Health Development, data from the Ministry of Justice. In addition, a survey about effectiveness of drug treatment and rehabilitation and attitudes was conducted in prisons: 327 criminal offenders (including 3 women) responded. 13 interviews about personal experiences of drug treatment were carried out with criminal offenders and group interviews were conducted with judges, procecutors, probation officers and addiction rehabilitation specialists. An independent expert from Finland (A-Klinikka, Dr Jouni Tourunen) was invited to visit Estonian prisons and rehabilitation centers for criminal offenders. The study was approved by the ethics committee at the University of Tartu.
Results and conclusions: 1.) Estonian rehabilitation services and treatments (needle exchange programs, counselling, substitution therapy, etc.) and funding have not been stable and sufficient to prevent relapses and rehabilitate all criminal offenders. It is recommended to finance and provide scientifically proven services regularly (from the client’s perspective it is necessary to provide stability). 2.) The criteria for entering drug treatment is – internal motivation, this can be enhanced by motivational interviewing; however, offices in the penal system have not received training in motivational interviewing. It is recommended to educate officers to notice the need for motivational interviewing or to provide this service themselves. 3.) Different institutions in the system (prisons, rehabilitation centers, etc.) have been working autonomously, and very little information has been shared between different institutions. It is recommended that information exchange and cooperation should be regular and common between people working in this system. One option would be to organize yearly conferences or information seminars where all parties concerned could meet. 4.) The quality and availability of different services in prisons and outside prisons is different. It is recommended that the services available in prisons and outside prisons would be equal in quality and availability. 5.) Treatment as an alternative punishment has only been used in a few cases in Estonia; in contrast, 1/3 of prisoners are drug addicts. Therefore, it is recommended that treatment and rehabilitation should be available for all criminal offenders who have a drug use disorder. 6.) Drug addicts prefer individual counselling (with a social worker or a psychologist), but the number of specialists (social workers, psychologists, case managers, etc.) and different evidence-based services available in Estonian prisons is extremely low. It is recommended to provide a variety of different alternative evidence-based services, and to include more educated specialists.