Article

Deleterious Associations of Sitting Time and Television Viewing Time With Cardiometabolic Risk Biomarkers Australian Diabetes, Obesity and Lifestyle (AusDiab) study 2004–2005

Baker IDIHeart and Diabetes Institute, Melbourne, Victoria, Australia.
Diabetes care (Impact Factor: 8.57). 11/2009; 33(2):327-34. DOI: 10.2337/dc09-0493
Source: PubMed

ABSTRACT We examined the associations of sitting time and television (TV) viewing time with continuously measured biomarkers of cardio-metabolic risk in Australian adults.
Waist circumference, BMI, resting blood pressure, triglycerides, HDL cholesterol, fasting and 2-h postload plasma glucose, and fasting insulin were measured in 2,761 women and 2,103 men aged > or =30 years (mean age 54 years) without clinically diagnosed diabetes from the 2004-2005 Australian Diabetes, Obesity and Lifestyle (AusDiab) study. Multivariate linear regression analyses examined associations of self-reported sitting time and TV viewing time (hours per day) with these biomarkers, adjusting for potential confounding variables.
For both women and men, sitting time was detrimentally associated with waist circumference, BMI, systolic blood pressure, fasting triglycerides, HDL cholesterol, 2-h postload plasma glucose, and fasting insulin (all P < 0.05), but not with fasting plasma glucose and diastolic blood pressure (men only). With the exception of HDL cholesterol and systolic blood pressure in women, the associations remained significant after further adjustment for waist circumference. TV viewing time was detrimentally associated with all metabolic measures in women and all except HDL cholesterol and blood pressure in men. Only fasting insulin and glucose (men only) remained deleteriously associated with TV viewing time after adjustment for waist circumference.
In women and men, sitting time and TV viewing time were deleteriously associated with cardio-metabolic risk biomarkers, with sitting time having more consistent associations in both sexes and being independent of central adiposity. Preventive initiatives aimed at reducing sitting time should focus on both nonleisure and leisure-time domains.

Download full-text

Full-text

Available from: Kylie Ball, Jul 02, 2015
0 Followers
 · 
100 Views
  • Source
    Novel Strategies in Ischemic Heart Disease, 02/2012; , ISBN: 978-953-51-0184-0
  • Source
    [Show abstract] [Hide abstract]
    ABSTRACT: In accordance with the WHO definition of health, this article examines the alarming discord between the epidemiology of hypertension, type 2 diabetes mellitus (T2DM), and obesity and the low profile of noninvasive (nondrug) compared with invasive (drug) interventions with respect to their prevention, reversal and management. Herein lies the ultimate knowledge translation gap and challenge in 21st century health care. Although lifestyle modification has long appeared in guidelines for medically managing these conditions, this evidence-based strategy is seldom implemented as rigorously as drug prescription. Biomedicine focuses largely on reducing signs and symptoms; the effects of the problem rather than the problem. This article highlights the evidence-based rationale supporting prioritizing the underlying causes and contributing factors for hypertension and T2DM, and, in turn, obesity. We argue that a primary focus on maximizing health could eliminate all three conditions, at best, or, at worst, minimize their severity, complications, and medication needs. To enable such knowledge translation and maximizing health outcome, the health care community needs to practice as an integrated team, and address barriers to effecting maximal health in all patients. Addressing the ultimate knowledge translation gap, by aligning the health care paradigm to 21st century needs, would constitute a major advance.
    03/2011; 2011:835805. DOI:10.4061/2011/835805
  • Source
    [Show abstract] [Hide abstract]
    ABSTRACT: Oma pika arstipraktika jooksul olen täheldanud, et reumapatsientide seisund paraneb märgatavalt – valu leeveneb, liigeste tursed ja lihaspinged alanevad – kui nad regulaarselt kümblevad või vees kergeid harjutusi teevad. Samasugune toime ilmneb, kui iga tund mõni minut selili asendis teha kergeid harjutusi. Patsientide trapetslihaseid palpeerides täheldasin lihaspinge langust, kui nad seismis- või istumisasendist pikali heitsid. Need tähelepanekud peavad olema seotud, aga kuidas? Lihaste elektromüograafiline (EMG) aktiivsus praktiliselt puudub, kui inimene lõdvestunult seisab, istub, liikumatult pikali on või vannis lesib; seejuures on lihaspinge palpeeritav. Pinge niisiis ei sõltu otseselt neuromuskulaarsest aktiivsusest. Myoton seadmega, erinevalt EMG omast, on võimalik mõõta lihase mehaanilisi omadusi, sealhulgas pinget. Minu huvi on keskendunud sellele, kuidas varieerub tahtlikust pingest vaba lihase toonus, kui inimene on ühes või teises asendis – istub, seisab, on pikali - või lamab osaliselt vees. Seetõttu hakkasin otsima viise, kuidas neid varieerumisi mõõta ja avastasin oma üllatuseks, et selles vallas polnud sinnamaani mingeid mõõtmisi tehtud. See muutus võimalikuks alles tänu dr Vainu poolt välja arendatud meetodile, mille edasiarendamisel ta minu soove ja ettepanekuid lahkesti arvestas. Uurisin trapetslihase ülaosa ning käsivarre sirutajalihaseid ja eesmist sääreluulihast. Selgus, et mehaanilised karakteristikud on igale lihasele spetsiifilised ja müotonomeetria on usaldusväärne meetod lihaste mehaaniliste omaduste kirjeldamiseks. Eesmise sääreluulihase puhul on tegemist tugeva positiivse korrelatsiooniga nii mehaaniliste kui EMG näitajate ja lihasesisese rõhu vahel. Trapetslihase osas on korrelatsioon keskmise tasemega. Trapetslihase ülaosa mehaanilised omadused ei erine oluliselt olenevalt sellest, kas vaatlusalused seisavad või istuvad. Lamamisasend aga vähendab trapetslihase ülaosa pinget oluliselt (kuni 20%). Siirdumine vette vähendab pinget veelgi, eesmise sääreluulihase puhul oluliselt, trapetslihasel mitte niivõrd. Istumisega seotud liikumatust on hakatud pidama üheks epideemiliselt esinevate tugi- ja liikumiselundkonna, südame-veresoonkonna ning ainevahetuslike tervisehäirete tekitajaks. Varem ei ole objektiivselt määratud istumisasendis oleku mõju lihaste mehaanilistele omadustele. Samas on istumisliikumatuse kui häirete põhjuse vältimine lihtsaim abi mainitud tervisehäiretega hakkama saamiseks. Kokkuvõtteks: passiivne lihaspinge on gravitatsiooni mõjuväljas toimivate skeletilihaste toefunktsiooni oluline karakteristik. Kehaasendite ja osalise veesoleku poolt esile kutsutud lihaspinge muutused on minu uurimustöös objektiivselt ja kvantitatiivselt esitatud. Antud uuring annab võimaluse uute lahenduste loomiseks tugi- ja liikumiselundkonna häirete taastusraviks ja preventsiooniks ja seepärast on vaja teadusuuringuid selles suunas jätkata. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.