Jälle üks kass
ABSTRACT It is a tale about a street cat called Saara, who was adopted by the family of the author. The story relates how the cat adapted with the family and another pet in the family - the rabbit; how it raised and protected its offspring. The author describes the extremely varying relationships between the cat and the people who took care of it, ranging from great friendship with family members, especially children, to the “stinking” war of revenge declared to temporary tenants, with “accidents” in bed and on clothes, faeces in the house, and scratches on furniture.
-
Citations (0)
-
Cited In (0)
Page 1
Mäetagused 35Mäetagused 35
Mäetagused 35Mäetagused 35
Mäetagused 35
177
Jälle üks kass
Ülo Siimets
Pärast kassi nimega Kiisu-Liisu, kes hiljem osutus Liisu asemel hoopis Kii-
su-Miisuks, ei olnud meil tükk aega ühtegi kodulooma. Uskusin, et ühelegi
koduloomale ei ole vaja nii ränka katsumust, kui sai osaks viimasele kassi-
le. Arvasin, et ega neid koduloomi saagi meil olema, enne kui ma kuhugi
maavaikusesse pensionipõlve pidama jään. Kuid jumala mõtted ja teod on
ettearvamatud.
Minu tütar abiellus ja kolis elama oma mehe Andrese juurde Vallikraavi
tänavasse. See oli endine von Oettingenide maja. Ma ei saa siin jätta juhust
kasutamata, et meenutada lugejale seda kuulsat suguvõsa.
Tartu Ülikooli tuli Visusti mõisast õppima kuus venda von Oettigeni:
vanuse järgi August, Georg, Nikolai, Aleksander, Eduard ja Arthur. Kõik nad
kuulusid korporatsiooni Livonia. Kõik nad täiendasid oma erialaseid tead-
misi välismaal. Vanim vendadest valiti 1857. aastal Liivimaa maamarssaliks
ja nimetati 1862. aastal Liivimaa kuberneriks, millisel kohal ta püsis kuni
1868. aastani. 1880. aastate lõpul sai temast Riia linnapea. Samal ajal juhtis
teine vend Georg ülikoolilinna Tartut. Kolmas vend Nikolai õppis majan-
dust ja tegeles pangandusega, hiljem oli aga Tartu maakohtunik ja Liivimaa
maamarssal. Neljas vend Alexander õppis teoloogiat ning temast sai Tartu
Ülikooli süstemaatilise teoloogia professor ja usuteaduskonna dekaan. Viies
vend Eduard juhtis Liivimaa rüütelkonna funktsionärina kubermangu kiri-
ku- ja hariduselu. Kuues vend Arthur sai 31-aastaselt Tartu Ülikooli füüsika-
professoriks, kujunedes võimekaks teadlaseks (Otten 1908).
Vennad ehitasid endale Vallikraavi ja Tiigi tänava vahele majad nii, et
nende krundid puutusid kokku ja moodustasid ühise territooriumi. Ühele
krundile ehitati ka trepid, et oleks võimalik paremini oru nõlvakul asuvate
majade juurest alla Vallikraavi tänavas oleva maja juurde ja jälle üles pää-
seda.
http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr35/siimets.pdf
Page 2
178
www www
www www
www.folklore.ee/tagused
.folklore.ee/tagused
.folklore.ee/tagused.folklore.ee/tagused
.folklore.ee/tagused
Ülo Siimets
Ühel päeval sain teada, et Andrese tütar Juudit on võtnud endale kassi.
Tegelikult võib siin kohe vaidlema hakata, kes kelle endale võttis. Märtsi
keskel, mitte just kõige soojemal kevadõhtul, tuli see kass Juuditi korteri
ukse taha. Maja välisuks oli ilmselt lahti olnud ja kiisu sisse pääsenud. Väl-
jas olid veel lumehanged. Ka tuul oli sel päeval vali ja ilm ei olnud üldse
suurem asi. Minu tütar Hesi ja Juudit hakkasid minema kaubahalli videofil-
mide laenutusse. Kiisu näugus haledasti, mitte pealetükkivalt, vaid justkui
küsides, kas ma sobin teile. Selgus, et sobis küll, ja isegi väga. Õigem on vist
ütelda, et kuidas kellelegi.
Juudit küsis Hesi käest, kas ta võib kassile piima anda. Kass nägi üsna
armetu välja. Oli kõhn, nälginud ja hirmunud. Lonkas üht jalga ja värises
üle kere. See oli umbes nelja kuu vanune tänavakass. Hesi ütles tüdrukule,
et viime vanad filmid ära ja võtame uued ning kui tagasi tuleme, anname
piima. Juudit kahtlustas, et vahepeal läheb kiisu minema ja palus luba kass
filmilaenutusse kaasa võtta. Ta lubas ise kiisut edasi-tagasi tassida. Tehtigi
nii.
Kui tagasi jõuti, viidi kass tuppa ja anti talle süüa. Kiisu lakkus piima.
Siis tuli, nühkis ennast lipitsevalt lapse vastu ja läks uuesti piima lakkuma.
Juudit hakkas paluma, et lubatagu kassil tema juurde jääda. Ta ise hoolit-
seb kiisu eest. Hesi ei tahtnud hulkuvat kassi elamisse jätta ja arvas, et
oleks õigem võtta kassipoeg mõnelt tuttavalt. Juudit ajas kangekaelselt
peale, et tema tahab endale just seda kiisut ja hoolitseb ise looma eest.
Helistati Andresele, kes arvas, et kui tüdruk ikka seda kassi tahab, siis
võtku ja hoolitsegu ise näuguja eest. Tüdruk muidugi lubas seda teha.
Seepeale pandi kass kaussi ning pesti sooja vee ja šampooniga puhtaks,
pärast föönitati veel kuivakski. See oli ka ainuke kord, kui kiisu lasi ennast
tõrkumata pesta ja kuivatada. Muidu ei kannata ta ei tolmuimeja ega fööni
häältki, rääkimata sellest, kui tema peale kas või suuga puhutakse. Aga
seekord ta ilmselt aimas, et sellest pesemisest sõltub tema perre jäämine
ja lasi enda kallal kannatlikult toimetada. Nii saigi üheksane Juudit endale
Saara. Või hoopis vastupidi?
Õnneks ei olnud kassi jalavigastus midagi tõsist, sest see paranes mõne
päevaga ja lonkamine kadus. Ju oli keegi teda kõvasti löönud.
Miskipärast tunnistas loomake Juuditi kohe oma perenaiseks, magas
tema voodis või kusagil mujal Juuditi toas. Põhiliselt ikkagi voodis. Teistega
ta nii väga ei suhelnud. Andres ja Hesi ütlesid, et kui tüdruk kooli läks, käis
Saara mureliku moega mööda tuba ringi, aeg-ajalt haledasti näugudes.
Kassile toodi kempsuks neljakandiline plastmasskast. Sinna sisse pandi
liiva asemel ajalehepaberi ribad. Kiisu hakkas algusest peale talle eralda-
tud kastil käima. Kassile meeldis puhtus, ajalehti tuli iga päev vahetada.
Page 3
Mäetagused 35Mäetagused 35
Mäetagused 35Mäetagused 35
Mäetagused 35
179
MEIST ENDIST
Ükskord, kui kast oli jäänud puhastamata, tegi kass oma junnid ahju ette
jäetud prügikühvlile.
Ühel nädalavahetusel jõudsin ka mina tütrele külla. Ajasin Hesiga juttu
ja küsisin muuseas, kus see kass siis on. Hesi kutsus kassi kolmel viisil:
“Kiisu-kiisu! Kiss-kiss! Saara! Saara!”
Kassi ei kusagil. Hesi küsis kõrvaltoas televiisorit vaatavalt Juuditilt,
kus kiisu on. Juudit ei osanud midagi ütelda. Vastas, et alles oli siin. Hakati
otsima. Vaadati aknast välja katusele, sest kass armastas aeg-ajalt seal pee-
sitada. Aga kassi ei olnud ka seal. Ka Juudit hakkas oma lapsehäälel kassi
kutsuma: “Kiisu-kiisu-kiisu! Kiss-kiss-kiss! Saara! Saara! Saara!”
Tulemus jäi samaks. Vaadati läbi diivani- ja kapialused ning -tagused.
Otsiti kõigist kolmest toast ja vaadati isegi külmkapi taha. Hakati kahtlus-
tama, et olen loomakese kogemata uksest välja õue lasknud. Ütlesin, et
seda ma kindlasti ei teinud. Lõpuks leidis Juudit Saara oma voodi alt kõige
kaugemast nurgast. Kass oli vist kuulnud minu trepist tulekut. Ilmselt talle
minu rasked sammud ja jäme bassihääl ei meeldinud ning ta puges peitu.
Juudit võttis vastupunniva kassi sülle ja tõi mulle näha.
Saara oli uhke ja ilus valge kass mustade laikudega või must kass valge-
te laikudega. Kaelus ja kõht olid kassil valged, saba, kõrvad ja kukal mus-
tad. Sõnaga, mustavalgekirju nagu Põhja-Eesti veised. Silmad olid tal hele-
rohelised, kusjuures ühe silma ümber olid valged ja teise ümber mustad
karvad. Kui Saara sulle otsa vaatab, saad sa kohe aru, et ta on ka väga tark
kass. Ta silmavaade on kuidagi läbitungiv ja ta jääb sulle liikumatult ainiti
otsa vaatama. Ta on selline, kes hoolib ja arvestab sinuga, ehkki kassid seda
ju enamasti vajalikuks ei pea. Vähemalt arvab nii minu naine Tiina.
Silitasin Saara pead. Kass tõmbas kõrvad peadligi ja vahtis mulle hirmu-
nud näoga otsa. Hakkasin naerma. Minu naer on vist liiga rõkkav. Igatahes
hirmutas see Saarat veelgi enam. Ta hakkas Juuditi süles rabelema ja püü-
dis vabadusse pääseda. Nüüd tegin vana kõutsi häält. Olin kassihääli ja
kräunumist õppinud jäljendama juba lapsepõlves ja harjutanud seda nii kõuts
Poe kui hiljem ka Kiisu-Miisu peal. Aeg-ajalt linna või alevi vahel jalutades
ja mõnd kassi nähes naelutasin ma neid oma kassihäältega paigale ning nad
hakkasid tardunult ringi vahtima, otsides, kust see hääl tuleb. Teist kassi
leidmata hakkasid nad varsti uuesti liikuma, kuni mu järgmine näugumine
nad paigale naelutas. Vahel kiusasin ma mõnd kassi tükk aega, enne kui ta
aru sai, et midagi on viltu ja jalga lasi. Kui mul just kurk haige pole, tuleb
kassihääl üsna loomulikuna välja.
Saara peale mõjus minu häälitsemine katastroofiliselt. Ta kräunatas eh-
munult ja lõi küüned Juuditi kätte. Juudit lasi looma kiljudes lahti ja see
tormas, karvad püsti, tagasi voodi alla. Sealt ta muidugi enam välja ei tul-
Page 4
180
www www
www www
www.folklore.ee/tagused
.folklore.ee/tagused
.folklore.ee/tagused.folklore.ee/tagused
.folklore.ee/tagused
Ülo Siimets
nud. Kui ma voodi alla vaatasin, hakkas ta, karvad turris, minu peale susi-
sema. Jätsin Saara rahule ja mõne aja pärast läksin koju.
Järgmine kord, kui ma Hesile külla tulin, olid Juudit ja Saara Andrese
toas. See ei olnud Saara meelest kuigi kindel paik, sest ta tahtis Juuditi
tuppa pääseda, kui tüdruk sinna läks. Vaene kassike oli väga hädas. Ta pii-
lus ukse vahelt, aga ei julgenud minust mööda minna. Kui ma tema poole
vaatasin, tõmbus ta ukse vahelt kohe toa sisemusse. Pöörasin ennast selja-
ga ukse poole. Ise vaatasin aknaklaasi peegelduselt, mida Saara teeb. Kass
hiilis toast välja. Kui ta keset tuba oli jõudnud, keerasin ümber ja haukusin
koera moodi. Saara tardus paigale, ajas oma karvad ja saba püsti ning hak-
kas susisema. Ma hakkasin naerma ja kiisu põgenes Juuditi tuppa.
Kolmandal korral, kui külla tulin, oli kass suures toas. Mind nähes ajas
ta kohe oma karvad turri, susises ähvardavalt ja taganes oma varjupaika.
Suvel käis Saara koos pererahvaga suvitamas ja hakkas üsna varsti tublis-
ti kosuma. Ei läinudki kaua, kui oli selge, et selle põhjuseks pole toores kala
ega värske maaõhk. Saara ootas poegi.
Millal need täpselt tulevad, ei osanud keegi öelda. Saara kõht aga aina
paisus. Ühel õhtul, kui Juuditi sõbranna ööseks tema poole jäi, käitus kass
kuidagi rahutult. Viimaks mahutaski loom end tüdrukute vahele tugitooli
magama, mida ta varem polnud teinud. Korraga, keset ööd, mäugus loom
kõvasti ja kloppis käppadega tekki, tahtes justkui öelda, et ärka nüüd üles,
pole siin aega magada enam midagi.
“Eks ma aimanud, et varsti hakkab ta poegima, aga täpselt ei kujutanud
ma küll asja ette. Jäin magama ja ärkasin, sest äkki oli kass minu teki all.
Ning midagi külma ja limast surus end mu vastu,” meenutab Juudit ehma-
tust, kui märkas teki alla lamamas väikest limast kassipoega. Järgmine
päev oli koolipäev, ent tüdruk arvas, et peab kassi poegimise pärast koju
jääma. Et aitab looma ja on talle toeks.
Pojad olid ilusad ja terved ning kasvasid jõudsasti. Esialgu olid nad väik-
sed ja Juudit tõi nad meile vaadata.
Minu külaskäik tekitas Saaras alati paanikat. Alati susises ta minu peale
ja varjus oma peidukohta. Poegadega kassi ma oma kräunumisega hirmuta-
ma ei hakanud, aga see enam ei lugenud. Saara oma käitumist minu suhtes
ei muutnud. Iga kord, kui ma tütrele külla tulin, kordus kõik. Kass susises
ja varjus, karvad turris, Juuditi tuppa. See näitas, et minu kui ohtliku isen-
di kohta oli kiisul kindel arvamus.
Pojad kasvasid ja hakkasid mööda korterit ringi jooksma. Kui ma seal
olin, jooksid nad ka minu juurde. See traumeeris Saarat väga, ta hakkas
poegi ükshaaval turjast kinni võttes külalistetoast Juuditi tuppa vedama.
Aga ega pojad voodi all püsinud. Kui ta ühe oli voodi alla viinud, oli teine
Page 5
Mäetagused 35Mäetagused 35
Mäetagused 35Mäetagused 35
Mäetagused 35
181
MEIST ENDIST
samal ajal juba tagasi külalistetoas. Vaatamata sellele, et Juudit kassi sülle
võttis ja Saarat rahustas, katsus loom tema sülest pääseda ja kui pääses,
hakkas jälle poegi külaliste juurest eemale tassima. See kordus seni, kuni
külalised lahkusid.
Pojad kasvasid ja jõudis kätte nendest lahkumise aeg. Õnneks leidis Hesi
sõbranna ja klassiõde Marge kolm tuttavat, kes olid nõus ilusad kassipojad
endale võtma. Neljas poeg õnnestus ära anda kuulutuse peale helistanud
tudengile.
Natukene aega oli Vallikraavi tänavas taas vaikne. Kui poegi enam ei
olnud, oli Saara algul väga närviline. Ta otsis neid siit ja sealt ning näugus
haledasti. Mõne aja pärast muutus Saara rahulikumaks, kuigi minu hauku-
mine talle ikka eriti ei meeldinud.
Saabus Juuditi 9. sünnipäev. Sünnipäev oli nagu lapse sünnipäev ikka. Sugu-
lased tulid kokku ja aeti juttu.
Mõni aeg hiljem kinkis Juuditi ema isa juures elavale tütrele kääbus-
küüliku. Kujutage ette isast küülikut, kes mööda tuba ringi kalpsab ja siia-
sinna oma pabulaid puistab. Kui Saara oli väga puhas loom, kes ilusasti
kassikempsus käis, siis küülik oli näide anarhiast. Ta istus oma puuris ja
ragistas hammastega puurivõresid. Seda tegi ta närviliselt ja enneolema-
tult tugevasti. Puur naksus ja värises, kui küülik võresid näris. Sellega näi-
tas ta, et soovib puurist välja saada. Juudit oli hea tüdruk, kes soovis looma-
kesele ainult head. Pealegi oli see armsa ema kingitus. Seega ei saanud
Juudit küüliku puuris piinlemist rahulikult pealt vaadata ja tõstis loomake-
se sealt välja. Küülik rõõmustas seepeale muidugi silmanähtavalt. Niipea,
kui ta puurist põrandale tõsteti ja jalakesed põrandat puudutasid, hakkas
ta põrandale pabulaid puistama. Lasi paar pabulat, kalpsas mõned hüpped
edasi ja lasi jälle paar pabulat. Ma tegin Juuditile nalja ja ütlesin, et pead
küülikule koti saba külge siduma, siis saad ilma pühkimata pabulad kätte.
Nüüd aga oli kogu aeg vaja põrandat koristada, kui ei tahtnud pabulaid jala
all laiaks vajutada.
Küülikul oli veel üks omadus, mis näitas mõningal määral isegi looma
nutikust. Kui ta süüa tahtis, võttis ta kausi hammaste vahele ja hakkas
seda vastu maad taguma. Seda tegi ta nii puuris istudes kui ka vabana toas
olles. Siis anti talle sinna kaussi muidugi krõbisevat küülikutoitu. Kui küü-
lik oli kuhugi varjunud ja teda taheti kätte saada, tuli ainult raputada krõbi-
natega toidukarpi ja küülik ilmuski peidust välja.
Hesi sai kuuks ajaks stipendiumi enesetäienduseks Göttingeni Ülikoolis.
Selleks 2001. aasta juunikuuks sõitsid Göttingeni ka Andres ja Juudit. Vae-